Jora

Juba ei teagi mitmes kord tuttavas kohas Uulus. Inimesed on läbi aastate olnud erinevad, aga seltskond on alati ühtviisi hea ja tegevuse sekka mahub nii tõsisemaid tegemisi kui igasugust pulli.

Sel korral olid külas mitmed inimesed Karismaatilise Osaduskiriku Põlva kogudusest koos sealse preestri isa Leevi Lillemäe ja metodisti vaimuliku Priit Gregorios Tammega, kes eilse seminariosa eest hea seisid.  Öökino kahel hilisõhtul näitas dokumentaalfilmi “Via Avium”, Iisraeli reisimuljeid ja eile õhtul LotR “Kuninga tagasituleku” pikka varianti. Viimasele eelnes veel yours truly loeng Tolkienist ja tema maailmast (slaidid leiab [L] siit). Magama sai seega ca kella kolme paiku…

Tänane fotojahimäng tõi taas kord kinnitust seltskonna positiivsest kiiksust – seal leidus näiteks Kevin Costneri “Waterworldi” stiilis Noa laev, veidi hiphopliku välimusega Koguja ning pika rohust parukaga, Cipollino ja asotsiaali ristandit meenutav Ristija Johannes varisere sõitlemas. Parima pildi auhinna sai aga ülesvõte Aadama ja Eeva paradiisist väljaajamisest, millest siin tooks ära ühe kõige ehedama fragmendi (valgus on ülihästi ära kasutatud).

Fragment fotojahi võidutööst – keerub Aadamat ja Eevat paradiisiaiast välja ajamas (Krissu vaimuliku albas ja Kaku mõõgaga)

Muusikat sai nagu ikka kõvasti tehtud. Pärnakate noorem põlvkond on juba asjalikke muusikuid andmas – sellesuvine laagribänd kõlas tänu noortele Eristetele (Lisette viiuli ja Johannes trummiga) üsna The Corrsi moodi. Eriti põnev asjandus oli väliselt tavalist vineerkasti meenutav trumm, mille otsas mängija ise istus. Kakul tuli tänaseks viimaseks missaks ka basskitarri mängimine enam-vähem meelde…

Mõõgad-kaikad said kah kõvasti vatti. Üle hulga aja lubab õlg enam-vähem treenida ja pildil figureeriv tuttuus Tinkeri rüütlimõõk (ametliku täisnimega  Oakeshott XVIIIA teratüübiga bastard sword ehk pooleteise käe mõõk) tuli loomulikult ka ära proovida. Euroopa mõõga tunnetus on hoopis teine kui seni harjutatud jaapanlastel, aga oligi huvitav vaheldus. Täitsa duunadani tunne tekkis.

Kaks ja pool päeva läks märkamatult. Isegi ilm oli imeilus – alles tagasiteel tuli taevast selline põrandapesu, et kohati ei paistnud enam maanteegi välja.

Lõpuks suured tänud kõigile asjaosalistele (alates Ülemise Korruse Mehest ja lõpetades selle vahva laagripaiga eest hoolitsejatega) ja loodaks samavõrd vahvat üritust ka tuleval suvel!

Kristus on surnuist üles tõusnud,
surmaga surma maha tallanud
ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud
(kesköömissa liturgiast)

Ilusaid ülestõusmispühi!

Jälle Uulu kirikus ja selle ümber asuvas kämpingus nagu juba mitmel viimasel aastal. Ka inimesed olid suuresti samad ja kipuvad iga aastaga üha enam üheks suureks perekonnaks kasvama.

Kavas oli nagu varemgi kolm missat ja palvused, loengud-arutelud, mister Rapi traditsiooniline mälumäng ja loomulikult kõvasti musa. Lisaks juba tavaks kujunenud laagribändile (ja loomulikult vend Juhanile Nõmme baptistikogudusest, kes oma vioolaga väärib vist nende laagrite aukülalise tiitlit) oli seekord kaasas veel üks tõeliselt proff tegija – [L] Maryn E. Coote (tegelikult teda muidugi nii peenelt kutsuma ei pidanud, olime ennegi kohtunud ja Marju on väga mõnus inimene). Nõnda läks muusikaline skaala päris laiaks – ühte otsa pidi laulsime vend Janekiga lõkkeõhtul kitarri, bodhrani ja lollide nägude saatel omaloomingulist regilaulu “Uulu metsades” (väga imeliku tekstiga, kõvasti ja valesti – põhiliselt Janek laulis ja Kakk segas)  ja teist otsa pidi tuli laupäevaõhtusel missal Marju “Welcome To My Worldi” sündil saata. Täiesti tundmatu funkylik lugu, mis tuli kahe tunniga kuidagimoodi ära õppida. Aga Marju jäi tulemusega rahule (Kakul oli pärast suht uhke tunne küll).

Kinuprogrammis vaatasime ühel õhtul Zeffirelli kuulsat “Brother Sun, Sister Mooni” (väga ilus lugu Assisi Franciscusest) ja teisel õhtul juppe Michael W Smithist hiljutisel Lootuse festivalil Tallinnas.  Et Kakk vehib juba mitmeid aastaid laagrites igasuguste koledate asjadega, tuli nüüd mõte teha väike ettekanne ja rääkida kirikurahvale kogu madinakunstivärgi taustast natuke lähemalt – tundub, et ka see  võeti positiivselt vastu.

EKEK liikmete seas pole hall normaalsus õnneks kuigi levinud ja selle parimaks tõestuseks sai tänahommikune fotojaht (lihtsustatud vormis – kohtade otsimise jätsime ajapuudusel välja ja piirdusime temaatiliste stseenide lavastamisega). Kirikulaagri kohaselt olid teemad  pärit Piiblist – kuid Kaku tehtud valik oli selline, mis jättis võimaluse igasugust sürri kokku keeta. Noh, tegijad ei valmistanud pettumust. Siin on kolm finaalipilti:

Taavet 1, Koljat 0

Püha Franciscus kõneleb lindudega

Eeva, õun ja madu

(lisaks tuleks ära märkida veel kahtlaselt alkoholireklaami meenutav stseen veini tegevast Jeesusest, sama mees kaubitsejaid mopiga templist välja ajamas, kemmergupaberisse mässitud ülestõusnud Laatsarus, veel üks tõlgendus Eevast ja ussist koos tagaplaanil tõsimeelse abikaasana autot peseva Aadamaga… jne jne)

Mida oligi tarvis tõestada – kreisit rahvast on meie seas piisavalt (kuna eespool mainisin üht suurt peret, siis ilmselt ongi perekondlik viga).

Kokkuvõttes oli jälle kord üks vahva kogemus. Loodetavasti jätkame järgmisel aastal samas vaimus. Ja tänud Mõisakülalistele korraldamise põhiraskuse kandmise eest!

Juba kaheksas aasta toimusid EKEK Pärnu koguduse korraldusel Barnabase päevad. Terveks ajaks kohale ei läinud, aga traditsiooniline palverännak tuli ikka kaasa teha. Nagu igal aastal kipub olema (erandiks oli Soontaganal käik) oli ilm vihmane ja kõndijad said taevaluukidest kasta – õnneks see suur äikesemöll jõudis kohale alles õhtuks, kui asi läbi sai. Aga omaette mõtiskledes kõndimist ja vahepeal keldi palvete kuulamist ja psalmide laulmist see üldse ei seganud. Osa rahvast võttis üles ka “Vend päike, õde kuu” -filmist tuttava vendade rännuviisi, mis kõlas kõndimise juurde väga kenasti.

Sel aastal käisime rännaku lõpus külastamas EAÕK Uruste kirikut. Sealne vaimulik isa Eenos võttis meid vastu, pidas pika loengu kirikust ja kohalikust elust-olust ning andis lahkesti ka ruumi pikniku pidamiseks (seekord sees, kuna väljas oli ikka päris märg).  Kokkuvõttes aga oli jälle kord üks tore kogemus, mis argipäevast korraks välja tõmbas.

Sel nädalal (nagu igal aastal samal ajal) oli Harkujärvel tihedalt tegemist. Algselt oli kavas Taani vana sõbra poja ristsetele sõita, ent see jäi paraku eri asjaolude tõttu ära. Aga see-eest tuli siinmail kõvasti sünti saagida. Tegelikult peaks hakkama läpakat kaasa võtma ja neid improvisatsioone salvestama – plaadiküsijaid on juba pikemat aega käinud, ehk annaks osadest neist midagi kokku aretada.

Suure Neljapäeva missa oli vaikne, mõtisklev väikese seltskonna üritus. Reedene teenistus kanti üle ka ETV-s ning oli oma pika lauldud litaaniaga Eesti kontekstis kindlasti üsna eripärane. Täna toimus siis suurem sündmus külaliskoori, ristimistalituse ja pärastise kohvilauaga.

Üldiselt tundub, et osa Eesti rahvast on õppinud lisaks jõuludele ka ülestõusmispühade ajal kirikus käima. Optimistina võiks öelda, et lausa 100% edasiminek.

Lõppenud kirikulaagris tulid mõned pärnakad palvega, et tuleksin nende laulatusele pillimeheks. Täna saigi sünt autosse visatud ja Tori poole põrutatud.

Tori kirik on hästi ilus paik – nii kirikuna kui ka Eesti sõdurite mälestusmärgina. Omaette mälestusplaat on seal näiteks ka Koreas ja Vietnamis hukkunud eestlastele. Seintel on mitu sepistatud mõõka, mis pole kirikus just tavaline. Omapärase õhustikuga paik.

Täna aga toimus seal Kairi ja Toomase laulatus. Eelnevalt oli veel juttu sellest, et suur osa pulmarahvast on ilmselt esmakordselt kirikus… Saime enam-vähem kõik õigel ajal paika ja läbi proovitud – kohal oli lisaks laulja Karoliinale ja sünti väänavale Kakule ka laagrist tuttav flöödimängija Leonora. Kokku tuli päris ilusasti kõlav musa, midagi (taas kord) Clannadi või Enya kanti (Karoliina hääl kannatab võrrelda küll). Igal juhul käisid nii pruutpaar kui mitmed teised pärast tänamas (ja näis, et ka kirikuvõõras seltskond kuulas huviga – ilmselt pole pulmamarsi asemel mängitud kelti hümn “Be Thou My Vision” või Oldfieldi stiilis mõtisklused keset laulatust päris tavapärane valik ka). Sama koosseisuga võiks teinekordki mängida.

… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).

Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.

Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.

Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).

Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).

Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda  algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.

Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.

Eelmisel aastal käisime Barnabase päevade palverännakul Soontaganas (sellest on siin aasta tagasi ka sissekanne tehtud), selleaastane pärnakate palverännak viis Kaisma Suurjärve ümbrusse (mõni kilomeeter eemal toimus muide parasjagu Rabarock ja Järvakandist läbi sõites oli see igasuguseid huvitavaid inimesi täis).

Sel aastal langes käik leinapäevale ja loodus reageeris ka vastavalt. Kogu 3,6km jooksul sadas vihma, aga samas oli kõik meeldivalt roheline ja värske – otsekui öeldes, et eesti rahvas elas üle isegi kommarite kuritööd ja Siberi. Alles teed käies jõudis kohale, kui vajalik see peale tihedat kevadsemestrit oli – käia teed koos suure hulga sõpradega, saatjaks vaid linnulaul, vihmasabin ning aeg-ajalt peatuskohtades loetavad-lauldavad Vana Testamendi Laulud. Ehk on just see üks asi, millest inimestel väga sageli puudu jääb…

Lõuna ajal kinnitasime koos keha, seejärel külastasime ka kohalikku EAÕK Püha Sinaida kirikut, kus preester isa Enos meile õigeusu Eestisse tulekust ja kohalikust kirikust rääkis ning pidas maha ka lühendatud liturgilise õigeusu stiilis palvuse. Huvitav kogemus oli.

Hakkab vist juba traditsiooniks kujunema – aga väga toredaks selliseks.

… nägi täna välja natuke nagu Laululahing: kohal oli kolm koori (“Helitron”, “Baltika” ja Tabasalu kammerkoor) ning põhirõhk oli muusikal, mitmed tavapärase missa sõnalised osad olid asendatud vastavateemaliste muusikateostega.

Aga eriti vägev oli peale missa lõppu kõigi kolme koori poolt ühiselt lauldud “Ta lendab mesipuu poole”. Veidi kahju, et see lugu oli mõnda aega võrreldes muude hästituntud isamaalauludega veidi tagaplaanil ning jõudis oma õigele kohale alles peale autori surma. Aga nüüd on eesti rahvas selle avastanud ja õigusega – selle loo vägi on võrreldav Ernesaksa “Mu isamaa on minu armu” omaga. Ka tänane esitus Harkujärvel pani judinad mööda selga jooksma.

Selle loo 2004. aasta laulupeoesituse leiab [L] YouTube’ist.

Täna pühakoja uksest sisse astudes oli üllatus suur, kui eeskojas lõi vastu üsna teistmoodi reaalsus – ehk siis rõve hais, mis lähtus öise tormi tagajärjel üleajanud keldri kemmergust. Kohalike pingutused seda ohtra viirukisuitsuga leevendada mõjusid paraku tuntud kõnekäändu kasutades “Saatana Peltsebuliga väljaajamisena”. Igal juhul võttis sisenejatel põsed punaseks küll.

Aga mis ikka, inimene harjub kõigega. Missa sai ilusti ära peetud ka ilma teatavat asutust külastamata. Ainult et lõpulaulul, vanal auväärsel kirikuhümnil “Siis peab mu hing sind kiitma lauluga” jäi laulmata viimane salm – ametlikult küll kevadele viitamise tõttu, ent iseenesest armas tekst “kui metsas rõõmsaid linnuhääli kuulen | kõik veed on pääsnud vabalt voolama” oleks uputava tualettruumi tingimustes ilmselt üsna väga kummaliselt mõjunud…

Loodetavasti saavad torumehed teisipäeval juhtumi likvideeritud ning järgmisel pühapäeval ei pea enam ninast kinni hoides laulma.