Kuu: juuli 2008

Kohtusüsteem Eesti moodi?

Mäo avariis kolm inimest tapnud noor rullnokk sai kohtus karistuseks aasta tingimisi. Päris huvitav, milleni see ilmaelu veel välja jõuab.

Jah, ma tean – avariis surma saanud Tarmo oleks ilmselt ise ühinenud leebe otsuse pooldajatega. Võib-olla poleks tõesti tasunud selli vanglasse saata, tulemuseks oleks rullnoka asendamine väljaõppinud pätiga. Ent tuhande tunni jagu üldkasulikke töid pluss eluaegne (jah, eluaegne) mootorsõiduki juhtimise keeld oleks olnud see miinimum, millest tulnuks alustada.

Praegu jääb üle vaid loota, et mõni lõplikult õiguses pettunud inimene omakohut ei rakenda. See otsus oli enamiku inimeste õiglustundele kõrge kaarega pähelaskmine.

Maks, matemaatika ja Parmu Pets

Mainit härra on nüüdseks aasta aega Kaku füüsilise kiusamise objektiks olnud. Kuna aga põhikooli lõpp hakkab pikkamööda lähenema, sai laagris kokku lepitud, et tuleb ka muud värki veidi forsseerima hakata. Täna maandus Kakk lastekodus, kaasas matemaatikateatmik ja ports ingliskeelseid raamatuid võitluskunstide kohta (Mas Oyama, Stephen K. Hayes jt). Viimaseid hakkab härra siis sõnaraamatu abil lugema, hiljem tuleb grammatikaõpe kah otsa. Aga tänane tund möödus protsentarvutuse tähe all.

Päris lõbus oli. Ja kui mõni on öelnud, et sel mehel järeldamisoskus ja loogiline mõtlemine lahja on, siis pole see küll tõsi. Pigem on õpetaja talle üksjagu “sa ju ei oska”-mentaliteeti sisse söötnud, sellest tuleb lahti saada.  Aga väikese kobinaga saime protsentarvutusele tunni lõpus juba päris kenasti pihta, ristkorrutisele ja komakoha nihutamisele kah.

Kuna Maks ütles tekstülesanded rasked olevat ning õpetajaks oli Kakk, siis genereeriti lambist järgmine matemaatikaülesanne:

“Parmu Pets otsustas viina teha. Ta pätsas klaasi (0,25l) 100-protsendilist piiritust ja valas selle 3-liitrisse purki. Siis täitis ta purgi veega. Kui palju vett kulus ja kui kange viina Pets kokku segas?”

Lahendasime koos läbi ja saime palju nalja. 🙂 Igatahes Pets, vana turakas, oli ilmselt ka koolis mate tunnist viilinud ning nüüd sai karistuseks vaid 8,3333% kangusega märjukese. 😛

Aga andsin kodus lahendada ka tõsisemaid asju. Neljapäeval jätkame geomeetria ja muu sihukese roppusega.

Päev Saaremaal

Käisime eile juba mitmendat korda paari sõbraga Saaremaal üht  hooldekodus elavat toredat inimest vaatamas. Valiku moblaga tehtud pilte leiab [L] Kakkr’ist.

Hommikul saime 10-se praamiga üllatavalt siledalt üle, autosid oli vähe. Kuressaares sõime lõunat ja käisime külakosti ostmas (k.a. järjekordne lähker Lavazza kohvi, mis eelmisel korral hirmhästi peale läks). Siis keerasime autonina põhja suunas.

Vahepeal oli hooldekodus uus maja valmis saanud ja meie sõber sinna kolinud. Täitsa eurovärk, ilus omaette tuba, lähedal telekaga puhkenurk ja elanike poolt kasutatav köök – päris üllatavalt tsiviliseeritud, võiks öelda. Samas aga kui läksime Anitat kontorist otsima, kus ta asjatoimetusi ajas, saime küll ikka päris karmi elamuse.

Umbes nagu oleks keset “Lendas üle käopesa” maandunud… Nagu auto seisma sai ja teised välja läksid, laekus kohale kolm-neli väga kirju olemisega asukat, kel silmnähtavalt karjuv suhtlemisdefitsiit. Et tulnukas kurja häält ei teinud ja sõbralikult vastu rääkis, arenes sihuke diskussioon, mis vääriks omaette raamatut. Näiteks üks härra ei suutnud kuidagi uskuda, et Kuivastus enam mingit passikontrolli ei ole… Teised mangusid nätsu (Kakk tundis end umbes nagu Soome turist Viru hotellis 1978. aastal) ja panid kogu taskus leidunud varu nahka. Seltskond nägi välja piisavalt ekstreemne, et meie autos istunud noorim reisiline hirmunud nägu tegi ja igaks juhuks autouksed seest lukku pani. Endal oli muidugi pigem neist inimestest kohutavalt kahju.

Kõige hullem on see, et tänini pole olemas arvestatavat mehhanismi nendest vähemalt millegi väljaarendamiseks – sporti tehakse kampaania korras ca kord aastas, kui hooldekodudevahelised võistlused toimuvad. Võimalikuks tööks on kaltsude ribadekshakkimine ja kaltsuvaipade kudumine, kutseteraapiast kui sellisest ei näinud aga küll erilist märki. Ja siis on ime, kui inimesed oma kogu elud sellises kohas maha vegeteerivad ja puhtalt olukorra nüridusest veelgi enam nüristuvad. Eriti karm on see juhul, kui oled ise täiesti adekvaatse maailmatajuga ca 40-ne naisterahvas (kelle hooldekodusse sattumise tingis rea väga hullude asjaolude kokkulangemine). Anita pole küll McMurphy tüüpi, aga võib ainult oletada, mis tunne see võib olla.

Niipaljukest õnnestus, et improviseerisin Anitale 10 harjutusega võimlemiskava, mida ta saab oma toas piiratud ruumi tingimustes teha. Eks järgmine kord vaatan, kuidas mõjunud on. Viimatine arvutihange (millest siin ka kirjutasin) jäi tookord ära kartuse tõttu, et tollases elukohas oleks keegi võinud selle ära lõhkuda – nüüd on privaatsust rohkem ning asi uuesti päevakorras. Üritan sügiseks midagi välja mõelda, igatahes on sellele inimesele internetiühendust hirmsat moodi vaja. Siis saaks vähemalt meie väike seltskond temaga suhelda, loodetavasti aga leiaks sõpru juurdegi – ta on üht-teist kirjutanud ja võiks kasvõi blogi pidada. Mingit liiki vabama ajagraafikuga kaugtöö oleks ka täitsa reaalne (sobiks midagi sellist, mida saaks teha põhimõttel “teenid nii palju kui teed”, ilma normide ja tähtaegadeta). Loodetavasti leiab mingi lahenduse.

Istusime kohvilauas, lahendasime kambaga ära Kuressaarest kaasarabatud pudeli Tokaji’d, pajatasime pikalt juttu ega saanud arugi, kuidas aeg lendas. Viimaks tagasiteele asudes oli kell juba nii palju, et hoolimata mõnes kohas üsna kiiresti lendamisest (psst!) jäime seitsmesest praamist napilt maha. Õnneks oli käigus lausa neli praami ning kella kaheksast saime üle. Et kaks tegelast tahtsid oma Haapsalu kooli näha, keerasime väikese ringiga sinnapoole.

Haapsalus vaatasime korra üle lossipargi, siis tekkis aga koolimälestuste käigus idee minna külla omaaegsele koolitädile. Helistati ja ennäe, kästi kohe külla tulla. Kakk kui võõras inimene ebales, aga teised ei lasknud endaga vaielda ja tirisid ikkagi kaasa. Tulemuseks oli üks hästi armas elamus.

78-ne tädi Selma võttis meid vastu, kallistas vanu õpilasi kõvasti, ei teinud võõrast sabaga mehest mingit numbrit ja istutas meid otse laksust ja vastuvaidlemist ignoreerides teelauda. Kes on lugenud, kuidas Bullerby lapsed vihma kätte jäid ja Lövnäsi Kristini juurde maandusid, see umbes kujutab ette. Hästi armas koht, selline tõeline vanaemakodu. Tädi oli üsna kõrgest vanusest hoolimata igati ärksa olemise ja jutuga ning kogu ilmaelu sai läbi arutatud. Kui pilti tegin, siis porises, et näh, pea on kammimata, kuidas nõnda saab fotograafi ees istuda… Vana kooli värk. 🙂

Nii algas tagasitee alles peale keskööd. Käisime tiiruga ka kooli juurest läbi, tegime tuledes Väikesest Viigist pilti ja keerasime kodu poole. Sõit oli päris väsitav, viimaks sain teised Keilasse ja veidi hiljem ka ise koju. Aga asi tasub tingimata ka edaspidi ettevõtmist.

Julge Elada 2008

… toimus sel aastal teistkordselt Tõrvaaugu talus Jäneda lähedal.  Nagu esimeselgi korral, oli ideeks tutvustada liikumispuuetega lastele ja noortele eri võitluskunste ning seeläbi aidata neil “mõelda suurelt” ning elus paremini edasi jõuda.

Üldiselt läks asi ilusti korda. Korraldusmeeskond oli pea sama mis eelmise aasta laagris, ka suur osa osalejatest “veterane” tulid uuesti ja jäid samavõrd rahule. Külalistreenerina lõi kaks päeva kaasa Kaku pikaaegne karateõpetaja sensei Alar Põllu – tema pikk mõtisklev ettekanne reede õhtul ning demo ja vahvad treeningud jätsid rahvale hea mulje. Laupäeva õhtul esines nagu eelmiselgi aastal Mardi & Kaku “No Rehearsals Orchestra” – seekord mängisime vabas õhus ning kuulajad võtsid asja päris tänuga vastu.

Üheks laagri naelaks kujunes ilmselt klassikokkutulekult saadud idee rakendusena tehtud fotojaht. Et osalejate liikumisvõime oli erinev, jätsime paikade otsimise välja – etteantud ca 15-st teemast tuli valida 5 ning need vabalt valitud kohas ära lavastada. Täiesti uskumatu, kui palju kreisisid kodanikke kohal oli – igal juhul tegid kõik kuus tiimi (yours truly meeskonna nimeks oli “Ajuvaba Jalalaba” ning vastupidiselt ehk arvatavale polnud see seekord mitte Kaku idee) sellist tsirkust, et õhtusel piltide vaatamisel ja hääletamisel rahvas otse kõõksus naerust. Fotod tulevad veebi ehk hiljem, aga mõned lühikirjeldused:

* “Liikluspolitseinik peatab mootorratturi” – Maksi ratastoolile tehti escrimakepist ja nunchakust chopperilenksud (ning viimasel ajal musklisse läinud ja mereröövlirätikut ümber pea kandnud härra andis igati tsiklimehe vurhvi välja kah), menti mänginud Kakk kandis pesapallimütsi, musta karategi-kuube (lahtiselt) ja escrimakeppi sauana (mõned kasutasid imago kohta terminit “asotsiaalpolitseinik”).

* “Esineb Moskva Suure Teatri ballett” – kolmes eri variandis, kõige kreisim oli valgeid balletiseelikuid kandvad isa ja poeg…

* “Uus rock-ansambel” – tehti ka eri variantides, ilmselt kõige vingem oli Kaku kauaaegse juhendaja Reinu mängitud rokkar à la Juice Leskinen, pirakas puust leivalabidas kitarriks.

* “Emme, onu Jüri on televiisoris!” – “Ajuvaba Jalalaba” kasutas pinumaalt leitud vana katkist akent, mis roigasaia otsa pandi ning kust Kakk Telepoisi kombel välja vaatas ja lolli näoga lehvitas, konkureeriv võistkond “Öökull” aga leidis vähemalt sama hea lahenduse kamina näol.

Sarnast sürri jätkus ka tänasesse hommikusse, kus tuli savivoolimise, paberikleepimise ja/või joonistamise abiga laagrimuljeid edastada – sealgi sai rahvas paraja lõuatäie naerda. Ahjaa,  A.J. tiim võttis oma tööde jaoks kasutusse ka  logo – ristiga läbikriipsutatud peaaju ning jalapöia koosluse…

Osalejad olid üldiselt väga vahvad, kuid muljet rikkusid mõned inimesed, kes lihtsalt ei viitsinud kaasa teha (mis mõte on sel juhul üldse laagrisse tulla?). Teiseks mureks oli väikeste laste liiga suur osakaal, mis muutis trennide läbiviimise raskeks. Ja viimaks kippus mitte-eestikeelsete osalejate suure arvu tõttu kohati juba vene keel domineerima (eelmisel aastal läks ses mõttes libedamalt,  tõlgiti vajaduse korral ja jooksvalt). Väga heast küljest näitasid end eelmise aasta veteranid, kes lõid agaralt kaasa ja hoidsid meeleolu üleval (eelmise aasta kroonikas mainitud Maks ja Matz olid ka sel aastal tasemel).  Uutest inimestest aga seevastu tuleb järgmisel aastal vist paratamatult mingi sõel üle lasta.  Veel üheks mureks oli ajakava üsna vaba järgimine, seda peaks järgmisel aastal ilmselt karmimalt tegema.

Aga ikkagi oli hästi tore kogemus. Nagu öeldud, pildid tulevad loodetavasti hiljem.

Filmielamus: Sinimäed

Uskumatult mõjuv dokkar, mida peaks Eesti koolide ajalootundides (eriti nendes, kus õppekeeleks mingi muu keel) kohustuslikus korras näitama.  Kusjuures venevastase propagandaga tegu ei ole – pealetungivaid punavägesid kujutatakse sisuliselt vaid ühena eesti rahva kahest suurest vaenlasest (Saksa juhtkonna poolne reetlikkus on üsna selgelt välja toodud).

Eriliselt õnnestunud on isikulood, eriti Paul Maitla päevik ja tema tütre meenutused – aga hästi ja inimlikult on kajastatud ka teispool rindejoont olnud eesti mehi. Ühe venelasest veterani ausad meenutused annavad aga selgelt edasi Stalini režiimi hoolimatuse omaenda meeste suhtes (“inimene ei tähendanud meie ülemustele absoluutselt mitte midagi” – 150 000 meest läks kahe nädalaga).

Ilus paralleel on Termopüülid – mäekitsus, kus väike hulk vingeid mehi pidas elu hinnaga kinni pealetungiva suure vaenlaste hulga. Ka see on kõnekas, et Sinimägedes võitles väga erinevaid rahvaid (flaamid, taanlased, rootslased, norralased jpt) ühise vaenlase vastu.  Pole aga ime, et Eesti taasvallutamise lugu 1944. aastal on siiani mujal üpris tundmatu – venelased häbenevad enda mahajäetud laibamägesid, soomlased sõjast väljaastumist, sakslased summaarset tappasaamist ja lääneliitlased enda reetlikkust.

Laagri eel

“Julge Elada 2008” korraldustoimkond pidas täna viimase laagrieelse koosoleku. Kõik on enam-vähem paigas – tiim on koos (suuresti sama mis eelmisel aastal), programm koos, osalejate nimekiri kindel. Homseks jääb veel toidu ja mõningase nodi kohaletoomine.

Neljapäeva keskpäeval läheb siis lahti. Muljed ilmuvad ilmselt nädala lõpus.

EKEK suvelaager 2008

… toimus ikka jälle Uulus, juba tuttavas kohas. Rahvast oli seekord ehk veidi vähem kui eelmistel kordadel, kaugemaid külalisi esindas üksnes isa Janis Lätimaalt (kes nagunii juba poole kohaga omainimene on).

Üldiselt läks juba sisseharjunud rada pidi. Missad, hommiku- ja tunnipalvused, vend Mareki lahutamatu mälumäng, igasugust pilli, palli ja pulli peale selle. Laupäeval käisime osa rahvaga Tolkuse rabas (“kõik tolgused lähevad nüüd rappa!”) – sealt sai [L] terve rea ilusaid pilte. Paraku oli ajakava veidi liiga optimistlik tehtud ning metsiku looduse keskel rahulikult endassevaatamise asemel kujunes sellest ajapuudusel sportlik kiirrännak mööda laudteed. Aga hea seegi – ehkki järgmisel korral tuleks sinna kolm korda rohkem aega varuda.

Hästi toreda ettekande pidas reedeõhtuse külalisena esinenud Epp, kes jagas muljeid palverännakust Santiago de Compostelasse. Huvitav, et isegi tänases ilmalikustunud Euroopas on palverännakute traditsioon veel siiani au sees – peale Epu esinemist oli enamikul rahvast vist tunne, et paneks kah kohe Ibeeria poole jooksu. 🙂 Kunagi võiks selle peale täitsa mõelda.

Laupäeval oli külas isa Leevi Põlva Karismaatilise Osaduskiriku Peetri kogudusest, toimus päris huvitav paneeldiskussioon ristimise teemadel (muuhulgas tuli jutuks näiteks kaks peamist käsitlust Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes). Hilisõhtul toimus ka filmiõhtu (allakirjutanu aga viilis sealt ära ja tegeles selle asemel onnis targutamisega).

Kääksutamise eest hoolitses juba tuntud laagribänd (Ülle, Juhan, Janek, Kakk), lisaks käisid tänasel lõpumissal ka lahedad külalised Pärnu baptistikogudusest – viiuldajast ja flöödimängijast abielupaar. Vägeva efektivalikuga elektriviiul on ikka päris uhke asi (viiuliga hevi mängimine on seega täiesti adekvaatne tegevus – täna esitatud väike lugudevalik sisaldas klassikat, modernfolki ja peaaegu et progerokki).

Kaku relvaladu oli endiselt uudistamise objektiks ning mitmed käisid kätt proovimas. Kaku onnikaaslane, viiuldajast vend Juhan, võttis laupäeva hommikul esmakordselt elus bokkeni kätte ja käsitses seda  algaja kohta vägagi asjalikult… Ehk tuleb mõni nägu isegi trenni kätt proovima.

Kokkuvõttes oli taas üks tore elamus.

Laisikut pookimas

Jutt muidugi Maksist. Laisik seetõttu, et noorhärra pole ligi kaks kuud saanud mobiilile vastatud ega olnud ka eriti trenniga vaeva näinud. “Julge Elada 2008” laager on aga järgmisel nädalalõpul tulemas ning nüüd käisin selli viimaks bokkeniga udimas.

Puberteet muidugi möllab täiega ja asjalike asjade tegemiseks nagu õppimine ja trenn on vähem aega… Aga ega Kakk sellest ei küsi: käib bokkeniga järgi, lõriseb ja sunnib trenni tegema. Muud moodi ei saa – kui PCI diagnoosiga selles vanuses tõsist tööd ei tee, siis hiljem on juba hoopis raskem.

Täna siis vehkisime õues tsikli kõrval bokkenitega. Õnneks pole tagasiminek nii hull kui kartsin, viimased seeriad tulid juba päris ilusti välja, kui keskenduma sundisin. Jõusaalis vehkimine on muidu hea asi (Maks on suht lihasesse läinud), aga kui liigutuste koordinatsioon ja pehmus selle all kannatama hakkavad, on kurjast. Seetõttu tegin pool trenni ka paljakäsi ja pöörasin ekstra tähelepanu pehmetele tehnikatele (löökidele ja blokkidele). Viimaks hakkas isegi päris hästi minema, Maks suutis ka pooltugevalt pähe sihitud mawashigerid (kaarlöök jalaga) pehme kahekäeblokiga maha võtta. Aga nagu liiga elevile läks, lõi spastika sisse ja oli jälle kööga. Ilmselt on lõdvestus ikkagi kõrvade vahel… Tuleb sellega edaspidi rohkem tööd teha.

Eks näeb, mis laagris saab. Kui ta seal sama asjalikult trenni teeb kui eelmisel aastal, võiks päris rahule jääda.