Kohtusüsteem Eesti moodi?

Mäo avariis kolm inimest tapnud noor rullnokk sai kohtus karistuseks aasta tingimisi. Päris huvitav, milleni see ilmaelu veel välja jõuab.

Jah, ma tean – avariis surma saanud Tarmo oleks ilmselt ise ühinenud leebe otsuse pooldajatega. Võib-olla poleks tõesti tasunud selli vanglasse saata, tulemuseks oleks rullnoka asendamine väljaõppinud pätiga. Ent tuhande tunni jagu üldkasulikke töid pluss eluaegne (jah, eluaegne) mootorsõiduki juhtimise keeld oleks olnud see miinimum, millest tulnuks alustada.

Praegu jääb üle vaid loota, et mõni lõplikult õiguses pettunud inimene omakohut ei rakenda. See otsus oli enamiku inimeste õiglustundele kõrge kaarega pähelaskmine.

4 mõtet “Kohtusüsteem Eesti moodi?” kohta

  2. Nojah, Peeter väljendab just seda, mida ma siin eespool ütlesin… Au talle, et suudab asja sedamoodi võtta.

    Kuid jah, mina oleks pannud paranduslikke töid tegema (avarežiimil). Näiteks liikluspolitsei avariirühmale abitööliseks – oleks lõiganud bemme kaskede ümbert lahti ja näinud põhjalikult, milliseid asju samasugused inimesed korda saadavad. Ja vähemalt kümneaastane sõidukeeld, kui mitte eluaegne.

    Loodetavasti on Peetril õigus, et südametunnistuse karistus on kõige hullem. Samas ei saa selleski kindel olla – olen ise näinud inimesi, kellel see absoluutselt puudub.

  3. Ma austan Eesti kohtusüsteemi ja seetõttu ei arvusta ühtegi kohtuotsust. Ma tean, et nemad teavad rohkem, kui mina, kuid siiski mõned mõtted. See poiss ei olnud joobes. Samuti ei suutnud uurijad tõendada tema väsimusseisundit. Seega ei jäägi kohtul muud üle, kui lugeda see õnnetus lihtsaks õnnetuseks.

    Väsimus on selline kummaline asi, millest nagunii korralikult sotti ei saa. Ma isegi olen korduvalt sõitnud nii, et järgmisel päeval tagasi mõeldes tõden, et inglikarjal oli ikka palju tööd, et mind ja kaasliiklejaid elus ja tervetena kohale toimetada. Ja teadlikult väsinuna ma sõitma ei lähe – pigem magan kas enne sõitu või isegi poole tee peal.

    Ainus, mis mulle hinge ei mahu on see, et poiss teadlikult eiras kaassõitja kohustust, kuid eks sellelgi ole objektiivseid asjaolusid.

    Mida praegusel juhul annaks vanglakaristus? Tooks kolm inimest tagasi? Kindlasti mitte! Ainus, mida saaks oleks ühe inimese (või tegelikult perekonna) lisakannatused.

    Ma ei tea kas Joosep oli rullnokk. Sina Kakk ka mitte. Ja õnnetuste eest ei ole me suurt mitte keegi kaitstud. Ning seetõttu, nii nagu Liidia Vardja ütles peale õnnetust “Nagu ma palun oma laste eest, nii palun ma ka Joosepi eest.”

  4. Tänud ilusate mõtete eest.

    Üldiselt olen mitme asjaga päri – seda enam, et toda inglikarjale tööandmist olen kahjuks ka ise teinud. Vanglavarianti ei poolda ka mina (vt kirjutist), küll aga tuleks selliste rikkumiste puhul minu arust rakendada mingit “puust ette ja punaseks” varianti (nagu eespoolmainitud avariibrigaadi saatmine).

    Omaette teema on aga see, millise signaali see lahend avalikkusele saadab. Siin pean vist küll ütlema, et mitte eriti hea. Konkreetne rikkuja võib ehk olla tõesti tore inimene (ei tunne), kuid kahjuks on tõelisi “eksemplare”, kellele sellest loost jääb kõlama info “sõitis kolm inimest surnuks ja oli pärast õige mees”.

    Ja kahjuks ei saa ma ka Eesti kohtusüsteemi samamoodi austada (see aga oleks juba teine teema).

Kommenteerimine on suletud