Europarlament [L] lasi eile põhja järjekordse patendifännide poolt välja käidud seaduse – üritati läbi lükata “patentide harmoniseerimist”, mis oleks mistahes EU riigis kehtiva jabura patendi (ja uskuge, jaburaid patente on ka Euroopas oi-oi kui palju) muutnud kehtivaks kogu euroliidus. Mida aeg edasi, seda enam tundub, et kogu sousti taga on USA suurfirmad, kes kardavad konkurentsi ning üritavad oma agentide (lobbymeeste) kaudu ettesöödetavate napakate seaduste abil oma konkurenti endises kauguses mahajäänuna hoida.
Silt: juura
Appiii! Firefoxi piravad!
Tänane Times Online räägib [L] naljaka loo (kajastab ka [L] Slashdot) sellest, kuidas Ühendkuningriigis sai sealne Mozilla sihtasutuse osakond märgukirja kohalikelt kaubandusbürokraatidelt, kes olid leidnud mingi firma müümas Firefoxi CD-sid ja olid juba suure hooga portsu plaate konfiskeerinudki. Suur oli paberimäärijate üllatus, kui selgus, et Firefoxi müümine on…. täiesti seaduslik. Vähe sellest, äravõetud plaadid tulevat kah tagasi anda… Paberimäärijatädi esmalt ei uskunud, siis kahtlustas, et talle vastanu ei ole üldse “päris” ning viimaks kukkus lihtsalt vinguma, et nii ei saa ju üldse piraatluse vastu võidelda.
Hea näide sellest, mida BSA mõtteviis pikapeale inimajuga teeb.
autor.ee
Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.
Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…
Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.
Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.
Kaua võib?
Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…
Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.
Aamen, Wolli!
Kunagine koolikaaslane TTÜ-st Peeter P. “wolli” Mõtsküla [L] kirjutab väga tabava arvamuse autorikaitsjate järjekordsest vaimusünnitisest ehk siis digiandmekandjate maksustamisest. Kakk arvab juba ammu, et “intellektuaalomandi” tänase käsitluse näol on tegu organiseeritud kuritegevuse ühe legaliseeritud vormiga ja sellisena ei peaks demokraatlikud ühiskonnad sellega tegelema.
Tamasser või mitte
Minutis vaieldakse ühe [L] Postimehe artikli teemal, ehk siis kõne all on uus relvaseaduse redaktsioon.
Tee või tina (pagana hea väljend selle teema juures 🙂 ), Kakk on pigem nõus Margus Leivo ja ka varem kirjutanud Martin Helmega. Läbi aegade on relv olnud vaba mehe (ja ka paljude naiste – mõtleme kasvõi Tolkieni Eowynile või ajaloolisele Jeanne d’Arc’ile) tunnuseks. Alles XXI sajandi metroseksuaalid on leidnud, et uih-aih, sellega võib ju haiget saada… 😛
Vastutuse kasvatamine peaks algama maast-madalast ning ühe aspektina kuulub selle juurde ka relvakultuuri tundmaõppimine (või nagu Minutis üks kommentaator kenasti väljendus, mees peaks õppima maast-madalast õrnema sooga suhtlema, ratsutama, laskma ja tantsima). Aumõiste üldises kadumises on paraku ilmselt küllalt suur süü ka relvakultuuri kadumisel. Rüütli juurde käib mõõk – koos oskusega seda õieti ja õigel ajal tarvitada.
Kahtlemata on siin hulk raskeid küsimusi. Kas ei hakata afektiseisundis kõmmutama? Kas vähese väljaõppega tavakodanik saab ka relva kasutades hästitreenitud retsi vastu? Kas ei satu relv mõne maniaki valdusse? Kõigi nende probleemidega tuleks tegeleda. Relvaloa andmisele eelnegu põhjalik taustakontroll ja korralik väljaõpe, miks mitte nõuda ka perioodilist kohustuslikku täiendkoolitust ja -treeningut. Kuid need probleemid ei saa olla vabanduseks relvade eitamisele.
IT-maailmas on olemas tegelane nimega [L] Eric S. Raymond, kes on üpris vastuoluline mees, muuhulgas on teda kõvasti kritiseeritud ka relvade fännamise eest. Kuid siiski toob Eric ühe [L] mõtlemapaneva näite. Kakk oma uksele sellist silti ei pane…
Piraattarkvara on eilne päev
Sellise nime on [L] BSA-nimeline Microsofti tütarfirma pannud oma järjekordsele kampaaniale. Nojah, “igale asjale on määratud aeg”, lausub tark Koguja Pühakirjas: sügis on käes ja lisaks külmenevatele ilmadele, süvenevale pimedusele ja vastikule niiskusele käib ühe õige sügise juurde ka BSA kampaania…
Ei saa ikka hästi aru nende loogikast. Selle asemel, et pealepressivate konkurentide ees mõistuspäraste tarkvarahindadega senist edumaad hoida (nende kasuks räägib ju 20-aastane valitsusaeg ja seni valdav turuosa), teevad MS ja tema kamp kõik selleks, et rahvast viimaks ometi oma toodetest loobuma sundida. Kakk ütleb seepeale “aamen!” ja peab seda igati kiiduväärt sihiks, kuid see pole vist päris NENDE eesmärk? Nagu ka muusika- ja filmitööstus, karistab ka kommertssoftifirmade seltskond üha enam igasuguste kitsendustega ja alusetu järginuhkimisega enda seni lojaalset kasutajaskonda. Vaba tarkvara seltskond on oma valiku teinud ja suur osa neist ei siirduks vist isegi siis Windowsi peale, kui seda tasuta pakutaks. Veendunud warez d00d naerab pihku ja pirab rõõmsalt edasi – praktilisi tulemusi pole ükski kampaania kuigivõrd andnud. Järele jäävad vaid ausad (ehkki vaba tarkvara vaatenurgast natukene, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, totud) kodanikud, kes seni on kuulekalt Billile makse maksnud, nüüd aga saab nii mõnelgi neist koorimisest ja pidevast ajutriikimisest villand ja ta hakkab enda senist tohutut inertsi ületades kiikama alternatiivide suunas.
Kokkuvõtteks: üha enam tundub, et eilne päev on pigem igasugune kommertstarkvara – pira või mittepira.
Susi, võsavillem, kriimsilm, pühajürikutsikas…
Nii kutsus vanarahvas va hunti. Päris nime ei tohtinud välja öelda, muidu pidi karja kallale tulema.
Nüüdseks on sama nähtus leidnud tee ka IT-maailma. Red Hat Enterprise Linuxi vaba kloon [L] CentOS räägib oma lehel püüdlikult oma tarkvara ühilduvusest “tuntud Põhja-Ameerika ettevõtte-Linuxi pakkuja” (A prominent North American Enterprise Linux vendor) tarkvaraga, täna uudistes esinev teade [L] OpenOffice.org’i esimese ametliku eelväljalaske (release candidate) kohta räägib samamoodi ühilduvusest “ühe võistleva tootega” (a competitive product)… Isegi nime mainimine võib kohtuasja kaela tuua – huvitav, kuhu see jaburus lõpuks välja jõuab?
Samas, kui järele mõelda – ehkki va tölphända ei tohtinud nimepidi mainida, kihutasid meie esivanemad võimaluse avanedes peletisele tinatüki kerre. 😛
Autorikaitsest nii ja naa
Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.
Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!
Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.
Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.
Muusikamüük võrgus – klient on jalamatt
Electronic Frontier Foundation on üllitanud [L] asjaliku artikli võrgus muusikat pakkuvate firmade lubaduste ja tegelikkuse vahelistest kääridest. Nii Apple, Microsoft kui Napster üritavad naiivse tarbija seljast seitse nahka koorida… Ja siis imestatakse ja laiutatakse käsi, kui suur osa tarbijaid “pira” paneb. DRM (mida allakirjutaja defineeriks pigem kui Digital Robbery Mechanism) on sarnaselt Microsofti Licensing v6-ga järjekordne ärilise sigaduse näidis.
Kakk kahjuks või õnneks võrgust muusikat eriti ei tiri (kui üldse, toimub see legaalselt nagu eespool Urban Tradi puhul). Aga sellised kirjutised panevad paremini mõistma neid, kes seda (illegaalselt) teevad. Juristidel on tagumine aeg senine nn. autorikaitse kõvasti ümber teha, sellest on ammu naljanumber saanud.