Silt: TLÜ

IMKE personali tutvumis-väljasõit

… on parasjagu käimas Sausti mõisas.

Nagu ka millalgi varem kirjutatud, on [L] IMKE uus magistriõppekava, mis peaks TLÜ-s sügisel käivituma. Et inimesed omavahel tuttavaks saaksid, orgunnitigi selline väljasõiduüritus. Täna räägiti vaid veidi programmist endist ja töökeskkondadest (IVA jt), homme aga tuleb tiba tõsisem tööpäev, pean ka natuke rahvale [L] Open Access’ist ja muudest [L] vaba kultuuri ilmingutest rääkima.

(Traadita võrk on siin põhimõtteliselt olemas, aga täna otsustas see poole seminari pealt ära kaduda ja praegu oma toas istudes on see kah on-off-on-off -stiilis. Aga saab hakkama)

Peale õhtusööki võtsin veel said ja küsisin endale ühe nurgataguse koha, kus inimesi ei ehmataks. Siis vehkisin korralikult oma eksamiasjad läbi – homme ju trenni ei jõua. Pärast kolmveerandtunnist trenni oli eriti mõnus sauna ronida. Saun oli korralik – valida sai soome ja türgi sauna vahel, proovisin mõlemad ära. Nüüd on mõnusalt pehme olemine, panin klappidesse [L] Rev B ja Crux’i mängima ja teen oma homse jutu slaidid valmis. Varsti on aeg ka juba põhku pugeda – homme hakkab programm juba 8.00 peale.

Kreisi nädal

… oli teine küll. Siia mahtus jauramist põhitöökoha asjadega, [L] HEVI kaugõppe arvestus (23 muidu meeldivat naisterahvast, kellel aga on vähemalt arvutiõppe koha peal küll teadmistes suured augud – arvestades seda, et nad mõne nädala pärast diplomid saavad, tuleks mõnele õppejõule vägevasti vitsu anda), [L] ELIL üldkoosolek ning oma klassiõe ja iseenda ajude k*ppimine Visual Basic for Applications’iga (viimati mainitud fenomen on ikka tõsine perverssus, tuleb veel kord tõdeda).

Muidu oleks üsna hull olnud, aga vähemalt sai osades kohtades tsikliga käidud. Rattaga kärutamine on tõsiselt mõnus. Täna võtsin mõõga kotiga selga ja kimasin Türisalu pangale trenni tegema. Vinge värk.

E-Ülikooli konverents

… toimus seekord TLÜ uues majas. Kaks üsna tihedat päeva, vahepealsel õhtul käidi ka RIFFi ööklubis (allakirjutanu ei saa ööklubi kui nähtuse mõttele eriti pihta, aga rahvaga koos olla oli iseendast vahva).

Laupäevahommikune paralleelsessioon “Intellektuaalomand ja E-õpe – sõbrad või vaenlased?”, mida modereerida tuli, kukkus täitsa viimase peal välja. Esmalt juba jooksis kaugelt suurim osa rahvast seda kuulama. Ja siis kolm väga head esinejat. [L] Wolli oli just selline nagu loodetud – juristilikult loogiline ja häkkerlikult piprane. Eneken, keda seni pidasin rohkem “traditsionalistiks”, pani juurde meeldivalt inimliku dimensiooni. Ja [L] tehnokratt Pets oli muidugi oma tuntud headuses. Järgnenud arutelu oli elav ja eripalgeline. Vinge ühesõnaga.

Ka enda ettekanne järgmises, kogukondade-sessioonis läks kenasti ja esimese sessiooni teema jätkus suuresti veidi teise nurga alt (aitäh ka kahele Pillele mõnusate ettekannete eest). Kui nii edasi läheb, hakkavad ehk mõned eesti haridustegelased BSA-st ja “intellektuaalomandist” natuke kaugemale nägema… 🙂

Ahjaa – slaidid on ka [L] dokkide lehel väljas.

Apdeit õhtuse poole kohta. Õhtuses sessioonis olid kõik juba päris lääbakil ja suht igav ettekanne puuetega e-õppurite kohta ei teinud just asja paremaks (muidu suht õige jutt, aga mõne koha peal jäi puudu, pealegi oleks pidanud seda teemat natuke emotsionaalsemalt rääkima. Standarditest polnud ka mingit otsest juttu). Äli, Hans ja mina jaurasime vahelduva eduga ümber läpaka ja lugesime lollusi. Viimaks tuli keegi karismaatilise evangelisti moodi papi Hollandimaalt, kes rääkis muidu intelligentset juttu (tänapäeva noorte võrgusuhtlusviiside kohta), aga ju me siinpool juba liiga nohikud olime (suurem osa asjadest nagu erinevad suhtluskanalid ja kombed olid ammuilma selged ja oma tudengitele aastast 1998 juba maha räägitud) ning pealegi jättis onu Wim kohati LIIGA Kašpirovski mulje (keskealised daamid publiku hulgas võisid muidugi hea väljanägemisega vanahärrast vaimustatud olla 🙂 ). Aga noh, lõpp hea, kõik hea.

TLÜ vs Peda

TLÜ meililistis tekitas üksjagu suure tormi üks kiri (tähenduslikult tuli see EHI ehk siis TLÜ moodustumisel ühe liitunud “väiksema venna” poolt), mis soovis õnne TLÜ läheneva esimese aastapäeva puhul ja soovis edu “Peda mentaliteedist” vabanemisel ja Tallinna Ülikooliks kasvamisel. See ajas “vanad pedakad” muidugi tagajalgadele.

Kakk ei saa midagi parata – ta on 100% tolle kirjaga nõus. Ilmselt tuleb süüdistusi ebapatriootlikkuses jne , kuid väljastpoolt tulnud inimesena (õppinud ja töötanud kuni 2002. aastani TTÜ-s, ka IT kolledži staaž on pikem kui TPÜ/TLÜ oma) on Kakk olnud kogu aeg küll oma HT keskuse patrioot (ja on seda endiselt ning üha rohkem), kuid … sorry, mitte TPÜ oma (TLÜ patrioodiks kujunemine on viimaste arengutega seoses täiesti reaalne). Liiga palju on siin ikka veel läppunud mõtteviisi ja vulgaarhumanitaarse m…desügamise (pardon) paha lõhna, et seda mitte tunda. Eriti selgub see eespoolmainitud listi (ja veel mõningaid teisi liste) pikemat aega jälgides. Olgem ausad – kuni väga lähiminevikuni läksid Pedasse üksikud tõeliselt helged oma ala fännid ning põhiosas need, kes Tartusse ja TTÜ-sse ei saanud. Nüüd on meil reaalne võimalus seda olukorda muuta ning teha avansina antud (seda tunnistas ka uus rektor oma avakõnes) TLÜ nimele tõeline sisu taha – Kakk on viimasel ajal ses suhtes üha optimistlikum. Kui aga jäädagi tolknema mingite vanade mallide juurde, siis seda ei juhtu.

Kakk armastab traditsioone. Kuid antud juhul on tegemist traditsiooniga, mis võib saada piduriks.

Nelijärve jutujätkuks

Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.

Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.

Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.

Said suusad juuu…

Nonii, see on siis teine sissekanne WiFi ja Nokia kaudu… Seekord Nelijärvelt.

Suure pühapäevas sebimise järel sai viimaks kolleeg Meelis teeservast peale korjatud ja peale kolmveerandtunnist sõitu olimegi Nelijärvel. Ilm oli ilus ja kui olime asjad tubadesse visanud, laenutas kogu punt suusad-kelgud-uisud ja ronis õue. Siinkirjutaja otsustas paari rahva-Fischerite kasuks – tänapäeva suusakepid tundusid üle 4-5 aasta harjumatult kerged ja ka sedalaadi klambrid olid esialgu võõrad. Aga noh…
Esialgne liikumine meenutas mõnd tublit piimaandjat, kelle kurjad ufonaudid on järvejääle lahti lasknud… Hiljem hakkas veidi juba meelde tulema, ehkki suusad polnud mingit pidamismääret näinud. Otsustasin 4,5km ringi proovida, kuid mingis kohas oli viida suunas rada sootuks puudu ja panin edasi – viimaks leidsin end Aegviidust. Täiskäik tagasi…

Viimased tõusud võtsid päris pehmeks ja maakera tuli mitu korda vastu. Aga sain hämaruses ilusti tagasi baasi. Teised olid kõik juba tagasi.

Söögisaalis köitsid tähelepanu neli maaeluteemalist suurt maali seintel. Miskipärast assotsieerusid need Kakul nelja suure Eesti erakonnaga:
a) üksik morni olemisega hobusemees öös kodu poole veeremas – lühiajalise eduga Res Publica
b) viljalõikajad – “mis ripakil, see ära” ehk reformikad
c) karujahistseen – Isamaaliit, kes vahel ka vene karu julgeb õrritada
d) hirmus läbu kõrtsilaua taga – muidugi kesikutest kohukesemeistrid

Täiendav detail: läbupilti täiendas mingi must liduv elukas, kes pidi autori arust vist kass olema – kuna aga peletis oli suht paharetliku lõustaga, pidas meie töökas kollektiiv seda ilmutist viinakuradiks…

Vat niipalju praegu. Järgmistest muljetest juba homme.

TLÜ uus magistriprogramm

… sai täna avalikkuse ette toodud. See on edaspidi ilmselt ka Kaku üks põhilisi tööpõlde, nii et loodetavasti saab asjast asja.

IMKE (mitte J.M.K.E. 🙂 ) , ameerika keeles Interactive Media and Knowledge Environments ja maakeeles Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad on lühidalt öeldes rahvusvaheline ingliskeelne magistriprogramm, kus ühena esimestest samalaadsetest on lisaks uuele meediale tugev rõhk ka kogukondlikul arendusel, info vabal levikul ja vabal tarkvaral. Kaku käpp oli kava väljatöötamisel päris kõvasti sees ja sealt võib üht-teist huvitavat oodata. Kasvõi ühe esimese ametliku kursusena BSA liinist tublisti kõrvalekalduvat intellektuaalomandi käsitlust…. Ja kogu lugu on TLÜ konteksti arvestades hämmastavalt konkreetne ning pigem IT- kui kommunikatsiooni- vm teooria keskne. Mauri Kaipaise “importimine” Helsinkist seda kava vedama on end igati õigustanud.

Nii et natuke häbitut reklaami ka – suvel hakatakse vastu võtma. Tahetakse nimelt kirjut seltskonda eri taustadega inimesi, eeldatakse vaid korralikku arvutikasutusoskust ning muidugi piisavalt head inglise keelt, et selles keeles õppida. Lähem info on [L] siin.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…