Silt: näm-näm

Suitsulõhepasta

Laupäevaõhtune kokandussessioon jälle…

Seekord jäid arusaamatul põhjusel kappi pikemalt seisma suitsulõhe kõhuääred – need, mida Järve Selveri kalaletis müüakse ja mis on märksa parema hinnaga kui “päris” suitsulõhe, ent saia peale panduna vägagi maitsvad (enne söömist tuleb muidugi natuke sodimist ja pärast korralik kätepesu). Seega, teeme pastat:

* 4-5 suitsulõhe kõhuäärt
* 1/5 pakki (silma järgi) võid
* 4-5 spl hapukoort
* hakitud tilli ja peterselli (aastaajast tulenevalt sügavkülmutatud)
* tšillisegu (vastavalt maitsele)
* Worchesteri kastet (tunde järgi, umbes 1-2 spl)
* pastat – käesoleval juhul oli kasutada pool pakki ehk 250g farfalle‘t

Süüa saab 3-4 inimest (sõltuvalt suurusest ja näljasusest)

Pasta keema, lõhe paarisendimeetristeks juppideks (kõige suurem sodimine on uime ja sealse luu eemaldamine) ja pannile. Juurde või ja hapukoor. Segada pidevalt, kuni või on sulanud. Siis juurde tšilli, till ja petersell ning Worchesteri kaste. Kui kaste valmis (kümmekond minutit hiljem), siis valada valmis pasta peale ja segada läbi.

Tulemus on üsna rammus, aga üpriski maitsev.

Hiinavärki v2.0

Eelmisel nädalal katsetatud (ja siin eespool kirjeldatud) sealiha hiina moodi sai täna järje samalaadse kana näol. Ülejäänud komponendid olid samad, ainult sealiha asemel oli kanafilee ja puljongisegu asemel kaks puljongikuubikut – ja juurde keetsime seekord riisi asemel tagliatelle-pusasid.  Aga tulemus oli endiselt ülimaitsev.

Kui millalgi hea hinnaga mingit korralikku kalafileed saab, siis peaks kala kah ära proovima.

Hiinavärki

Laupäeva õhtul oli natuke rohkem aega söögiga mässata. Anti ette ülesanne kapis leiduva 0,6kg lihatükiga miskit ette võtta. Kakk arvas, et võiks miski hiinlaste asja teha. Esialgseks malliks sai võetud üks [L] netiretsept, aga kes see ikka manuaali väga loeb… 😛

NB! Asi on krehvtisemapoolne. Kes nii kurja ei taha, võib jalopeno välja jätta ja ehk vähem ingverit ja/või küüslauku panna.

Toormaterjal:

* 0,6kg sealiha
* peaaegu täis laastukorv pisikesi pruune šampinjone
* pisike tops puljongikontsentraati
* 1 suur sibul
* 4 küünt küüslauku
* paarisentimeetrine ingverijupp
* kümmekond lõiku konservjalopenot
* 5 tl suhkrut
* maisitärklist
* meresoola
* sojakastet
* riisiäädikat
* õli praadimiseks

Punkt üks. Kapis leidus miski puljongikontsentraat, see sai poole liitri sooja vee sees ära lahustatud, sisse sortsuke riisiäädikat, sojakastet ja suhkur. Maisitärklist esialgu sisse ei seganud.

Punkt kaks. Liha juppideks (Toomas Hendrik Nuustik muidugi luuras ja ei jätnud enne, kui oma osa kätte sai), pann soojaks. Taldrikule segamini peent meresoola ja maisitärklist, liha sealt seest läbi ja pannile.

Punkt kolm. Sibul, küüslauk, ingver ja jalopeno peenteks lõikudeks.

Punkt neli. Liha praetud, pannilt maha ja seened asemele. Kui need ka valmis, siis need ka maha ja eelmise punkti tulemus asemele. Kui needki korras, siis esmalt 2 spl maisitärklist tilga veega ära segada ja siis puljongisse kupatada. Viimaks kõik komponendid pannile kokku ja segamini. Mõnda aega tuleb veel soojendada, kuni kaste paksuks kissellimoodi asjaks muutub.

Punkt viis. Keeta juurde riisi (nuudlid vms on ilmselt ka head).

Punkt kuus. Nämm-nämm!

Eelista eestimaist

Näib, et viimasel ajal on ülaltoodud loosungile ka reaalne sisu tekkima hakanud.

Ka suurtest linnapoodidest saab üha enam sedasorti toidukraami, mille taga on kohalikud (väike)tootjad ja mis erinevalt kõiksugu värvilisest eurosogast ei ole nii hullusti keemiat täis. Mõned positiivsed näited, mida pikemalt ise tarbitud (jaa, Kakk teeb reklaami – aga need asjad on seda väärt):

* Vändra täistera-rukkijahu – Kakk teeb sellest leiba. Poeleib on juba pikka aega erandlik nähtus.
* Vigala piimatööstuse pitsajuust – tuleb juba oma aasta aega ülenädaliti IT kolledžisse kohale. Väga käepärane ja mõistliku hinnaga.
* Kadarbiku porknamahl – varem ei istunud, kevadisest dieedist saadik läheb aga väga hästi.
* Peipsi hapukurgid – ajalooline peipsivenelaste leivanumber. Eriti head on küüslauguga variandid.
* Nopri jogurtid – viimase aja leid. Hellused ja Gefilused jäävad ilmselt kõrvale, Nopri omad on ehedamad.
* Pajumäe piim – eile esmakordselt proovitud. Väga tõenäoliselt tõrjub ka see teised välja – on päris piima maitsega (ehkki lahjem kui ehe maapiim) ja tõenäoliselt suudab erinevalt Teredest ja muudest ka loomulikul kujul hapuks minna.

Lisanduvad enamikus kodumaised juurikad, mingi osa puuviljast ja turult pärit liha, peale selle on kahes erinevas koolis tegutsevad ülemused õnnelikul kombel mesimummikantseldajad ja neilt saab aeg-ajalt magusat hankida.

OK, esialgu on need jupike kallimad kui mõni alternatiiv. Aga kui sellega õnnestub ennast vähem palsameerida ning kaudselt ka kohalikke tootjaid toetada, siis Kaku arust tasub ära küll.  Ja mida enam turg laieneb, seda rohkem on ka lootust hindade võrdsustumiseks.

Pähklisodi proovimas

Kuna Tanel soovitas siin kommentaariumis paari linki, läks Kakk kohe proovima.

Parmesani aseainena reklaamitud pähklisodi tundus alguseks kõige kiirem ja kergem variant.  Parapähklite purustamine oli aga igavene surimuri – osa läks pudiks, osa jäid terveks, tuli korduvalt edasi-tagasi viiuldada. Viimaks õnnestus 100-grammine kotitäis enam-vähem peeneks saada. Küüslaugu pressimine käis lihtsamalt ja segamine polnud enam probleem. Küüslaugu doseerimine on ilmselt maitseasi, vist panin natuke rohkem kui kirjas.

Tulemus?  Parmesan see muidugi pole, on pigem sinna pesto kanti. Aga õhtul panime penne potti, proovisime ära ning oli ülimalt mõnus soolane suutäis. Teeb teinekordki. Aitäh Tanelile lingi eest!

Suvi salatiga

Kevadel oli Kakul tööd roppu moodi, stress laes ja trenni jaoks polnud õieti aega. Kehakaal ronis pikkamööda 96 kilo peale ja arstil käies läks vereanalüüs üsna koledaks. Tuli midagi ette võtta. Asja keeras hullemaks see, et õlatrauma tõttu ei saanudki korralikult trenni teha.

Alguses tuli kaks nädalat rämedat dieeti. Peaaegu ainult rohelist ja vett.  Üsna kole oli, aga võttis tublisti solki maha küll. Pikkamööda sai ka liigutama hakata ning lisaks rattasõidule tulid juurde sörgiringid Glehni pargis. Pulsikell ei lasknud algul üldse eriti liigutada – sadakond meetrit  ja pulss kippus üle 160.

Lõpuks aga hakkas seis paranema.  Kaal hakkas vähenema ja vaikselt sai ka sörki ilma kisava pulsikellata lasta. Viimased paar nädalat juba ca 7,5km korraga (kolm pargiringi). Kuu aega hiljem tehtud analüüsid panid tohtri pead kratsima – enamik näitajaid olid totaalselt korras. Kaal on hetkel 83,5 kilo (veidi võiks veel langeda). Dieedi osas on nüüd leebem graafik, aga liha asemel üritab Kakk põhiliselt kala süüa ning saiapoolist vältida, kommisöömine on ka harvaks jäänud. Taimetoitlaseks aga esialgu siiski hakata ei kavatse.

Aga kui salatist rääkida, siis tüüpiline Kaku suvesalat on sihuke:

* 2-4 lehte hiina kapsast (sõltuvalt suurusest)
* 1 väike sibul
* 1 keskmine kodumaine kurk
* 1 tomat
* peenemat meresoola ja miskit tšillisarnast
* kastmeks palsamiäädikat (balsamicot) ja mingit head õli
* soovi korral peale ports riivitud parmesanilaadset juustu (Forte on suht hea hinnaga)

Kapsas juppideks, sibul poolketasteks. Kogu kupatus segamini ajada ning sool, tšilli  ja kaste peale. Muude asjade häkkimise ajal ongi kasulik lasta neil veidi tõmmata. Kurk ja tomat kah peeneks lõikuda ja muudele asjadele selga. Hästi läbi segada, natuke võib seista lasta. Lõpuks riivjuust kõige otsa. Kõrvale hammustamiseks istub väga hästi paks viil kodust omatehtud rukkileiba, aga ka rukki-näkileib on mõnus.

Jätku!

Panniroobert

Kakk käis õhtul metsas kaikaid vibutamas ja leidis tagasi tulles, et pärdiklased olid õhtusöögist alles jätnud ainult kotikese riisi (sihukesed mõnusad keedukotid, mida tänapäeval pakkide sees müüakse).  Egas midagi, teeme järjekordse kirvesupi. 🙂

Pannile läks

* kotike keedetud riisi

* kaks sardellisuurust grillvorsti (ilmselt käivad ka sardellid, viinerid vms)

* kolm paksu juustuviilu

* sorts worchesteri kastet (käib ka sojakaste vms)

* lätakas grillsalatit (sihuke purgis müüdav sodi; alternatiiv on hakkida hapukurki, tomatit ja muid aedvilju)

* väike suts õli (et asi alguses kohe kõrbema ei hakkaks; ilmselt aga võib ära jätta, kuna toit on niigi rasvane)

Pann tulele, juust ja vorst jämedateks kuubikuteks ja riisile selga. Kaste ja grillsalat sinna otsa. Praadida, kuni juust on sulanud ja siis veel natuke, kuni sodi hakkab tahkemaks muutuma ja kipub panni põhja kinni hakkama.  Juurde võib võtta suuremas koguses leiba, kuna (nagu öeldud) asi on suht rammus.  Nii võib isegi 2-3 inimest söönuks saada.

Aga miks selline nimi?  Toit on igati maitsev, aga näeb välja… noh, nagu oleks seda korra juba söödud. 😛

Kirvesupp ja kartulisodi

Rahvajutt pajatab soldatist, kes ihne perenaise käest kirvesupi keetmise ettekäändel järk-järgult kogu supimaterjali välja rääkis. Umbes samamoodi käis täna Kaku söögitegu.

Lähteülesanne: võtta midagi ette pannitäie kotlettidest ülejäänud kooresoustiga ja vähendada ühtlasi toidujääke.

Materjal:

* 4  suurt kartulit  (viimased kotis)

* 1 paprika (kauasest seismisest üsna kirtsus)

* 1 sibul

* paar muna

* õli, balsamicot ja maitseaineid

Kartulid keema ja siis viiludena pannile sousti sisse, veidi õli juurde ja tuli alla. Paprika ja sibul viiludeks ja sekka. Soru balsamicot ja peotäis tšilli- ja lihamaitseainet peale. Praadida aktiivselt segades, lõpupoole lüüa peale munad ja segada veel.

Valmis värk oli täitsa söödav. Kirvesupiga on aga suguluses asjaolu, et tegelikult pole sellise söögi jaoks algset sousti üldse vaja. 🙂

Leivategu

Eelmisel nädalal rääkisid ITK kolleegid tööl kodusest leivategemisest ja pakkusid huvilistele juuretist ise proovimiseks. Kakk on igasugust muud värki vaaritanud küll, aga leiba teha pole varem proovinud. Aga asi pakkus huvi.

Kodus oli esimene samm juuretis jahu ja veega  hapnema panna. Veidi valel kellaajal sai tehtud, järgmine samm ehk taigna kokkusegamine jäi öö peale. Aga hommikuks oli tainas olemas, ehkki natuke liiga vähe kerkis. Suur päts kokku, plaadile ja ahju.

Esimese korra kohta tuli söödav asi küll. Natuke tuleb järgmine kord pikemalt hapendada ja ka vist kerkida lasta. Aga kapis ootab jupp uut juuretist, nii et järgmisel nädalal proovime uuesti – siis võiks juba vormid hankida ja vormileiba teha.

Veel üks ammune retsept

Kaku juustusodi on pärit juba vanast ajast, aga kuna sellest pole siin kirjutatud ja just sai ühe portsu tarbimine lõpetatud, siis ehk mõni soovib kah proovida.

Tegu on uhke prantsuspärase toidu nimega fondüü maavillase sugulasega. Tegemine on nii lihtne, et sobib noorema rahva omatehtud jõudsin-koolist-koju -toiduks.  Siintoodud ports on näljasemat sorti suurtele kakkudele või kahele väiksemale sööjale.  Vaja läheb

* 1 karp sulatatud juustu (maitsestamata Merevaik on kõige tüüpilisem)

* sorts (~pool klaasi) piima

* maitseaineid (mingi pipar, karri, nelk, basiilik, muskaatpähkel…)

* juurde saia-, leiva- või sepikukuubikuid, soovi korral ka viineriseibe või vorstitükke, aedvilju vmm.

Segamise jaoks on väga mugev selline uue aja väiksem pott, kus on mõnus pikk käepide küljes (vanasti tuli plekk-kausis teha). Kausi põhja tuleb panna piim ja sinna sisse urgitseda karbist juust. Panna tulele ja hakkida juust soojenemise käigus lusikaga peenemaks.  Segada kõvasti ja pidevalt. Kui segu vedel, keerata tuli miinimumile (kohe süües võib ka üldse maha keerata) ja segada sisse maitseained (viimati katsetasin balsamico lisamist – andis huvitava hapuka lisamaitse, aga see ei pruugi kõigile sobida).

Tarvitamiseks tuleb võtta saiakuubik kahvli otsa (soovi korral koos vorsti- või aedviljatükiga), kasta sooja segusse ja pista nahka (ettevaatust tulise juustusodiga!).   Sihuke lihtne, aga täiesti asjalik kõhutäis.  Suurema seltskonna korral annab samal moel ka päris fondüü sarnase seltskonnalõuna tekitada.