Rubriik: Tööasjad

Töised asjad

Pedagoogid, Creative Commons ja märjad püksid

Kakk käis täna Nelijärvel Eesti E-Kutsekooli seminaril pedagoogidele Creative Commonsist rääkimas. Üllatavalt hästi võeti vastu – rahvale näis jutt isegi meeldivat. Slaidid leiab (nagu ikka) [L] dokkide lehelt.

Ah et mis märjad püksid asjasse puutuvad? Sai käidud tsikliga – mõlema otsa peal oli algus ja lõpp täitsa ilusa ilmaga (ja Piibe maantee ümbrus on varasuviselt ilus roheline), vahele mahtus aga üks Tallinna ümbruses ringi tuianud tohutu äikesepilv, mille alt õnnestus kaks korda läbi sõita (minnes Soodla kandis, tulles Tallinnas Pärnu maanteel ja Vabaduse pst-l). Jälle sai kingadest vett välja kallata. 😀

Aitäh, Vincent!

Kaku iiri sõber Vincent kinkis viimati Dublinis olles peotäie plaate, mille esitajad esialgu täiesti võõrad olid. Eva Cassidy avastasin tänu Vincentile juba eelmisel korral, Eliza Gilkysoni käisime seekord Dublinis lausa elusas esituses kuulamas. Nüüd siis kodus tööd tehes lükkasin mängima veel ühe Vincenti kingituse, [L] Gretchen Petersi 2005. aasta liveplaadi “Trio”. Selline intiimne kantri-folk, mõneti sarnane Eva Cassidy “Live at the Blues Alley”-ga.

Tjah, jääb üle veel kord tõdeda – Vincent kuulab ainult väga häid asju. Iirlaste “häda” vist – või on süüdi hoopis Vincenti liignimi: Lennon (Johniga sugulane siiski pole)…?

Vastuoluline asi

Kakk kirjutas [L] IADIS WWW/Internet 2006 konverentsile ühe full paper’i intellektuaalomandi ees seisvatest probleemidest ([L] dokkide lehel oleva raamatupeatüki lühendatud ja veidi täiendatud variant). Täna tuli siis hinnang: accepted.

Mis asja aga põnevaks teeb – kolm retsensenti neljast pakuvad hindeid skaalas good kuni excellent, üks aga paneb weak ning mis kõige naljakam, kommentaarid on tüüpiline uudisegrupifleim stiilis “Wow, you really did a disservice for yourself with that quote“. Teised ütlevad “the paper is very clearly written” ja “full of interesting examples“, tema ütleb “no arguments at all“. Huvitav, kas kellegi varbad jäid tõesti nii kõvasti jala alla, et ohver kaotas võime mõistlikku kriitikat teha? Eks seda näeb siis konverentsil kohapeal. Preprint’i panen sellest jutust lähiajal välja.

Kiirhüpe Leedumaale

Seda juttu kirjutab Kakk Vilniuse lennujaamas tagasilendu oodates. Mingil põhjusel hilineb airBaltic Tallinna lendamisel kolmveerand tundi.

Siin toimus kahepäevane iCamp-europrojekti kohtumine. Viimasel minutil leidis Mart, et Kakul oleks kasulik üheks päevaks kohale lennata – polegi varem niimoodi ühepäevaseid välismaa-otsi eriti teinud (oot, korra-paar Helsingisse vist siiski – aga mitte lennukiga). Nüüd siis sai ca 5-6 tundi ka lõunapoolset Baltimaad näha – Vilniuse lennujaama oli takso vastu saadetud ning sealt tuli ligi 100 km Kaunasesse sõita, pärast sama teed tagasi.

Kohale lendamisega sai natuke nalja ka – igavene f…ker ([L] Fokker 50 muidugi – ja mida teie mõtlesite?) raputas mingi osa teest nii jubedalt, et pidi veeklaasi ümber ajama. Viimaks rahunes va lendav ventilaator siiski maha. airBalticu lennuajakiri oli muidu ilus lugemine ning polnud üldse niiväga Läti-keskne, kui sealmail harilikult kipub olema – juttu oli ka teistest Balti riikidest. Kummaline oli aga kohatine lätistatud nimede kasutamine ingliskeelses tekstis. Küsimus spordisõpradele: kes on Ruta ja Katrina Smigun ning mis koht on Otepe? Eestis pole õnneks ingliskeelsetes materjalides Peterburi, Riiat ja Kopenhaagenit kohanud.

Paari nädala eest ilmus Ekspressis ühe leeduka enesekriitiline võrdlus Eesti ja Leedu vahel, kus lõppseisuks jäi 2:8 leedukate kahjuks. Mõtlesin, et kas see nüüd ikka nii hull on – aga siia kohale jõudes tuli temaga suures osas nõustuda. Kirjamehe kritiseeritud Vilniuse lennujaam polnud nii hull midagi, ehkki Tallinna oma on vast veidi modernsem (kuid samas tahab Tallinnas Tele2 WiFi eest raha saada, Vilniuses on see tasuta).

Kõige ilmsem erinevus oli siiski linnapilt – Tallinn nägi selline välja võib-olla aastal 1997. Meie Mustamäe kaasaegsed linnaosad, kust läbi sõitsin (nii Vilniuses kui Kaunases), on kõik pea samas seisus kui vanasti – meil on enamik maju uuema lihvi saanud. Tee ääres on lagunenud ja räämas maju palju rohkem ning üldse on halli nõuka-aega palju enam tunda kui Eestis. Tõsi, ehitustegevus on mõneski kohas käimas ja ilmselt jõuavad leedukad paari aastaga tubli sammu edasi. Praegu aga oli kontrast päris suur. Tõsi, mõlemas linnas jäi city nägemata, ilmselt on need märksa paremas seisus.

Tänavapildis väga suurt vahet pole, autopark on küllalt sarnane. Vaid meil ammu minevikku jäänud lääpavajunud Ikarused sõidavad ikka veel liinidel. Vilniuse-Kaunase kiirteel oli positiivne nähe metsastel aladel piki teeserva jooksev võrkaed – loomad ei pääse teele. Ka meil oleks seda paljudesse kohtadesse vaja.

Liikluskultuur on ehk veidi parem kui lätlaste juures. Siiski ise siin sõita ei tahaks. Üks kohalik isend liigist lietuvos rullisnokas kimas oma Mersuga meie taksost mööda ning jäi ette tuiama – arvestades (küll oma sõiduraja piires) mööda sinusoidi liikumist, võis kahtlustada mõningaste ainete ületarbimist…

Projektikohtumise kohaks olnud KTU ehk Kaunase Tehnikaülikooli kompleks näis nii seest kui väljast TTÜ moodi aastast 1997 – siis, kui meil just hakati kapitaalseid uuendusi tegema. Üldpilt oli aga nostalgiliselt sarnane Kaku õpinguaegadega (90-ndate esimene pool). Samas – vähemalt projekti ühes tööruumis oli WiFi olemas. Tõsi, pärast läksime teise ruumi, kus seda jälle polnud. Mart teadis ka rääkida, et arvuti- ja võrguasjandus olevat siinmail haridussüsteemis kõvasti ületsentraliseeritud ning sageli ebaefektiivselt toimiv. Seega on Eesti olukord selles osas jupi maad parem.

Leedumaa ise jättis ilusa mulje. Ka nõuka-aegsetes elurajoonides tundus vähemalt piisavalt palju rohelust olevat, Lasnamäe-sarnast kiviõudust ei näinud. Ja teeäärsed maastikud olid hästi vahvad oma Lõuna-Eesti sarnase kuplistiku ja järvedega.

Aga vahetevahel tasub naabrite juures käia – nii oskab oma elujärge paremini hinnata.

Securefest 2006

… toimus täna paralleelselt IT Kolledžis ja Tartu Ülikoolis.

Tallinnas oli inimesi paras punt, kuigi neosaalis oli vabu kohti veel kõvasti. Securefesti puhul kipub natuke jääma segaseks sihtgrupp – on ta mõeldud spetsidele või kõigile huvilistele (ka veel nappide teadmistega)? Nii oli ka mul üsna raske oma jutule sobivat taset valida – viimaks üritasin teha sellise üldisema, mis algajamal inimesel üle pea ei sõidaks ja samas ka profile midagi veidi ütleks. Keda räägitud jutt huvitab, leiab slaidid [L] dokkidelehelt.

IMKE personali tutvumis-väljasõit

… on parasjagu käimas Sausti mõisas.

Nagu ka millalgi varem kirjutatud, on [L] IMKE uus magistriõppekava, mis peaks TLÜ-s sügisel käivituma. Et inimesed omavahel tuttavaks saaksid, orgunnitigi selline väljasõiduüritus. Täna räägiti vaid veidi programmist endist ja töökeskkondadest (IVA jt), homme aga tuleb tiba tõsisem tööpäev, pean ka natuke rahvale [L] Open Access’ist ja muudest [L] vaba kultuuri ilmingutest rääkima.

(Traadita võrk on siin põhimõtteliselt olemas, aga täna otsustas see poole seminari pealt ära kaduda ja praegu oma toas istudes on see kah on-off-on-off -stiilis. Aga saab hakkama)

Peale õhtusööki võtsin veel said ja küsisin endale ühe nurgataguse koha, kus inimesi ei ehmataks. Siis vehkisin korralikult oma eksamiasjad läbi – homme ju trenni ei jõua. Pärast kolmveerandtunnist trenni oli eriti mõnus sauna ronida. Saun oli korralik – valida sai soome ja türgi sauna vahel, proovisin mõlemad ära. Nüüd on mõnusalt pehme olemine, panin klappidesse [L] Rev B ja Crux’i mängima ja teen oma homse jutu slaidid valmis. Varsti on aeg ka juba põhku pugeda – homme hakkab programm juba 8.00 peale.

Kreisi nädal

… oli teine küll. Siia mahtus jauramist põhitöökoha asjadega, [L] HEVI kaugõppe arvestus (23 muidu meeldivat naisterahvast, kellel aga on vähemalt arvutiõppe koha peal küll teadmistes suured augud – arvestades seda, et nad mõne nädala pärast diplomid saavad, tuleks mõnele õppejõule vägevasti vitsu anda), [L] ELIL üldkoosolek ning oma klassiõe ja iseenda ajude k*ppimine Visual Basic for Applications’iga (viimati mainitud fenomen on ikka tõsine perverssus, tuleb veel kord tõdeda).

Muidu oleks üsna hull olnud, aga vähemalt sai osades kohtades tsikliga käidud. Rattaga kärutamine on tõsiselt mõnus. Täna võtsin mõõga kotiga selga ja kimasin Türisalu pangale trenni tegema. Vinge värk.

P…sse ECTS!

Eile käis lehtedest läbi Eesti kõrgkoolide kava minna üle Euroopa ainepunktisüsteemile ECTS (European Credit Transfer System). Iseenesest ju tore asi, kui saab Portugali ja Eesti haridust mingil määral võrrelda ja punkte üle viia. Kas panna 4 ECTSi või 3 eesti AP-d, on ju üsna kama. Aga…

Suur vibutus kesknäpuga neile jobudele, kes mõtlesid välja USA lolli eeskuju järgimise – hinnete kohustusliku protsendijaotuse. Kui senised “targad” muudatused pole veel Eesti haridust põhja lasknud, siis see on küll suur samm sinnapoole.

Et miks? Pooldajad väitsid, et lõpeb ära nii sitapeadest õppejõudude diktatuur, kes kõigile vaid ülimadalusi laovad, kui ka populistide hea elu, kes varrukast viisi viskavad. Tjaa, mõnes mõttes küll. Aga kas see nagu ei karga mõnele pähe, et hea õppejõud võib semestri käigus enamikule asjad nii selgeks teha, et alla maksimumi ei vastata? Hea näide on Kaku möödunudaastane tsikliõpetaja Aivar, kes tõesti enne inimest ARKi ei lase, kui asjad nii selged, et eksamil on läbivus praktiliselt 100%. OK, kõigis ainetes ei saa seda süsteemi rakendada, kuid paljudes on ometi olemas konkreetne omandatav materjal, mille puhul n.ö. lagi on paigas ja “väga hea”, “ülihea” ja “superhea” saavad ühtmoodi maksimumi. Praegused ettepanekud käsiksid kahel esimesel hinde kunstlikult alla tõmmata. Welcome, õpimotivatsioon!

Pluss veel konkurentsimoment. Niigi on kõrgharidus tohutuks stressoriks ja võistlusareeniks muutunud, nüüd keeratakse veel juurde. Nagu ärapanemist Eesti ühiskonnas veel vähe oleks…

Ja kogu see ühilduvuspull… Arvestades Euroopa kirjusust, siis on ilmselt karm vahe, kas mingi hinne on saadud mõnes korruptsioonist nõretavas Lõuna-Euroopa asutuses või näiteks Oxfordis või KTH-s. Kuna hinnatakse aga võrreldes ümbritsevate õppuritega, on kogu hinde väärtus ja praktiline indikatsioonivõime ümmargune null.

Nii et Kakk mõtleb tõsiselt mingi topeltsüsteemi loomise peale, kui see idiootsus seaduse jõu peaks saama. Kasvõi allkirjastatud tõend tööandjale stiilis “omandas 100% materjalist, palun nominaalhinnet mitte arvestada”.

E-Ülikooli konverents

… toimus seekord TLÜ uues majas. Kaks üsna tihedat päeva, vahepealsel õhtul käidi ka RIFFi ööklubis (allakirjutanu ei saa ööklubi kui nähtuse mõttele eriti pihta, aga rahvaga koos olla oli iseendast vahva).

Laupäevahommikune paralleelsessioon “Intellektuaalomand ja E-õpe – sõbrad või vaenlased?”, mida modereerida tuli, kukkus täitsa viimase peal välja. Esmalt juba jooksis kaugelt suurim osa rahvast seda kuulama. Ja siis kolm väga head esinejat. [L] Wolli oli just selline nagu loodetud – juristilikult loogiline ja häkkerlikult piprane. Eneken, keda seni pidasin rohkem “traditsionalistiks”, pani juurde meeldivalt inimliku dimensiooni. Ja [L] tehnokratt Pets oli muidugi oma tuntud headuses. Järgnenud arutelu oli elav ja eripalgeline. Vinge ühesõnaga.

Ka enda ettekanne järgmises, kogukondade-sessioonis läks kenasti ja esimese sessiooni teema jätkus suuresti veidi teise nurga alt (aitäh ka kahele Pillele mõnusate ettekannete eest). Kui nii edasi läheb, hakkavad ehk mõned eesti haridustegelased BSA-st ja “intellektuaalomandist” natuke kaugemale nägema… 🙂

Ahjaa – slaidid on ka [L] dokkide lehel väljas.

Apdeit õhtuse poole kohta. Õhtuses sessioonis olid kõik juba päris lääbakil ja suht igav ettekanne puuetega e-õppurite kohta ei teinud just asja paremaks (muidu suht õige jutt, aga mõne koha peal jäi puudu, pealegi oleks pidanud seda teemat natuke emotsionaalsemalt rääkima. Standarditest polnud ka mingit otsest juttu). Äli, Hans ja mina jaurasime vahelduva eduga ümber läpaka ja lugesime lollusi. Viimaks tuli keegi karismaatilise evangelisti moodi papi Hollandimaalt, kes rääkis muidu intelligentset juttu (tänapäeva noorte võrgusuhtlusviiside kohta), aga ju me siinpool juba liiga nohikud olime (suurem osa asjadest nagu erinevad suhtluskanalid ja kombed olid ammuilma selged ja oma tudengitele aastast 1998 juba maha räägitud) ning pealegi jättis onu Wim kohati LIIGA Kašpirovski mulje (keskealised daamid publiku hulgas võisid muidugi hea väljanägemisega vanahärrast vaimustatud olla 🙂 ). Aga noh, lõpp hea, kõik hea.