Toilettenwissenschaft

Kaiserslauterni Fraunhoferis ja tehnikaülikoolis on kahtlemata vinged teadlased, aga ka vingel teadlasel tuleb aeg-ajalt suur häda peale. Ja kuna tegu on enamasti reaalvaldkondade teadlastega, siis tualettruumis tegeldakse vastukaaluks humanitaarsemate katsetustega. Mõned tsitaadid Kaiserslauterni tehnikaülikooli keldrikorrusel asuva meeste kemmergu seintelt:

In dieser Schlüssel wohnt ein Geist
der jedem der zu lange scheisst
von unten in die Eier beisst!

***

Ich sitz wie Adolf Hitler hier
die braunen Massen unter mir

Ilmselt on peldikuhuumor universaalne. Ehk nagu ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Uhu in Deutschland

Kakk jälle rändamas – seekord siis Kaiserslauternis [L]SENSE09 workshopil. Kirjutasime Mardiga kahepeale ühe artikli (see tuleb varsti ka veebi koos slaidide ja lugemismaterjaliga), aga kuna Mart ise pidi Tallinnas mingite külalistega tegelema, siis tuli üksi minna. Esmaspäeva õhtul panin auto lennujaama juures A2 parklasse – paar päeva parkimist on odavam kui kaks taksootsa Laagrisse – , võtsin läppari ja marssisin lennukile.

Tallinna Lennujaam oli pärast remonti ja juurdeehitust üsna kena. Muidugi õnnestus turvakontrolli minnes unustada oma taskunuga taskusse – see kästi viisakalt kohalikku infosse 15 eegu eest hoiule anda… Wifi töötas lennujaamas kenasti, aga VPNi kasutamist ei taha sindrid ikka lubada. Lufthansa lend möödus kenasti, isegi majanduslanguse tingimustes antakse seal sõitjatele päris viisakat sööki koos tasuta õlle-veiniga. Tallinnas õhku tõustes oli huvitav vaatepilt läbi pilvkatte paistev linnakuma, Frankfurtis aga õnnestus päris pikalt tuledes linna ja kesklinna kõrghooneid imetleda.

Kohale jõudes tuli leida lennujaamast üles Fernbahnhof ehk pikamaaliinide vaksal, mis väikese orienteerumise järel ka õnnestus. Deutsche Bahn sõidab vist tänini saksa täpsusega – nii minek kui kohalejõudmine mõlemal otsal (Frankfurt – Mannheim ja Mannheim – Kaiserslautern) käis pünktlich minutipealt. Natuke õnnestus ka aknast maad näha – nagu omal ajal Soomes ringi sõites hakkas veidi kurb, kuna mõlemas kohas on isegi rongiaknast näha katkematut kultuurikihti kaugest ajaloost tänaseni (näiteks mõlemalt poolt II maailmasõda pärinevad ehitised ja seadeldised). Meil keerasid idanaabrid oma perversse ideoloogiaga kunagi olemas olnu ikka üksjagu pimedasse paika. Seda ka inimeste peades – pimedaid jaamatunneleid mööda kolades või ka Kaiserslauternis mööda tühje tänavaid hotelli jalutades ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet, nagu meil paraku üsna tihti tekib. Kohale sain enne ühtteist kohaliku aja järgi.

Hotel Zollamt on armas väike perehotell, tuba on kodune ja mõnus. Ainus miinus on tasuline Internet – nii WiFi kui kaabel on olemas, aga mõlema eest tahetakse mingit krediiti (saksmannid pole vist tänini ära jaganud, et Internet on inimõigus 🙂 ). Ligunesin duši all ja sõin kaasavõetud õhtusööki (lavašš ja suitsuvorstisigarid mahuvad kenasti läpakakotti – kolmepäevasele reisile polegi mõtet suuremat pagasit vedada), pererahva poolt oli tuppa tervituseks jäetud ka kaks pirakat punast õuna. Danke schön!

Workshopil oli igale osalejale määratud ka üks teine ettekanne, mille kohta pidi küsimusi esitama. Et mulle sattunud ettekande teema oli üsna võõras, läks õhtul uurimise peale päris hulk aega ning magama sain alles peale üht kohaliku aja järgi. Magasin võõra koha kohta üllatavalt hästi ja kella veerand seitsmest üles saamine polnudki eriline probleem. Hommikusöögil kohtas ka pererahvast – hästi meeldivad inimesed on. Neti kohta selgus, et kahe tunni eest tahetakse 3 eurot, mis on Euroopa mastaabis väga mõistlik hind. Söök oli ka väga korralik, ainult korraliku kohviga on siinmail endiselt nadid lood (tõsi, ülikoolis pauside ajal pakutud kohv oli üllatavalt normaalne).

Peale sööki tuli tööle minna. Väike mõnus jalutuskäik läbi linna: ilm oli nagu meil oktoobris – veidi kahutanud, aga ikkagi paras pintsakuga ringi joosta. Tee viis [L] Fraunhoferi IESE-instituuti, mis peaks teaduse vallas üsna kõva koht olema. Sinna kogunes paras punt akadeemilisi tegelasi – õnneks oli viigipükste kojujätmine ja teksadega tulemine täitsa arukas idee, teised polnud ka väga ametliku väljanägemisega. Mõne aja pärast tassiti meid bussiga veidi eemale kohaliku tehnikaülikooli ruumidesse, kus meie workshop toimus. Muidu mõnus koht, aga kohaliku traadita võrgu (see on, nagu siinkandis tavaks, parooli all) avamise peale külalistele ei olnud korraldajad mõelnud ja nüüd tuli päev otsa netita olla. Skype vms chat oleks võinud sellise töövormi puhul ka olemas olla – ettekanded olid väga erinevad, küsimusi oli rohkem kui selleks antud aega mahtus ning oleks olnud hästi mõnus teistelt jooksvalt juurde küsida.

Ettekanne läks ilusti ja tekitas rahvas päris elava huvi – tundub, et ka Lääne-Euroopas hakkab tekkima mingi arusaam vaba tarkvara kohta. Igatahes tuli asja edasi kommenteerida nii kohvipauside kui lõunasöögi ajal (nõnda tekkis mitu huvitavat uut tuttavat). Muide, siinkandis on komme ettekande järel mitte plaksutada, vaid vastu lauda koputada – päris vahvalt kõlab. 🙂

(Vaheajal käisin kohalikus kemmergus, sellest kirjutan eraldi)

Lõpus oli kogu rahvas nii väsinud, et viimased sessioonid vajusid veidi ära. Eriti kui jutupaunikust aafrika onu Sulayman (muidu hästi lahe kuju ja jagas asja ka – oli üks [L] 2006.  aasta FLOSS raporti tegijatest) lubas “I’ll do in two minutes” ja siis patras oma paarkümmend, siis oli küll nägudelt näha, et aitab. Aga vähemalt lõppes suht õigel ajal ära. Seltskond oli muidu vahva ja ehk saab nendega ka hiljem kontakti peetud.  Õhtul läksid nad veel ka välja sööma, aga sinna oli hotellist hulk maad minna ja viimaks otsustasin selle aja puhata.

Esmalt kõndisime paari selliga tagasi Fraunhoferisse (jätsin jope sinna) ja ajasime tee peal igasugust kägu – muuhulgas Eric Raymondi häkkerileksikonis defineeritud [L] lipsu kahjulikkusest itimeeste mõistusele (ürituse lõpus pidi igaüks paar sõna lõpetuseks ütlema, mina mainisin lipsuga inimeste vähesust…). Siis jätsime kolleegidega hüvasti, võtsin jope ja jalutasin tagasi hotelli. Ilm oli mitte enam meie oktoober, vaid lausa jahedamat sorti suvine – midagi Eesti maikuu taolist. Igatahes siinkandis polnud jopega õieti midagi peale hakata.  Tagasi hotelli jõudes olin suht küps ja viskasin pikali, ärkasin päris õhtul neli tundi hiljem. Sõin teise poole kaasavõetud söögist ära, sorteerisin saadud pabereid ja keerasin uuesti magama.

Hommikul ärkasin veidi hiljem, sõin kõhu korralikult täis (kohv oli paraku endiselt kehv ning isegi värskelt tehtud masina-cappuccinol oli see veider maik juures – ilmselt on viga vees. Samas kraanivesi oli täiesti hea), ütlesin võõrustajatele aidaa ja jalutasin jaama poole. Piletid ostetud, sai veidi perroonil oodatud ja kohaliku rongiga Mannheimi sõidetud. Istusin üksi põhiliselt jalgratastele ja kärudele mõeldud vagunis ja klõpsisin ilusat ilma kasutades telefoniga läbi mõlema külje akende pilte. Kaiserslauterni ja Neustadti vahel läks tee läbi meie mõistes üsna korralike mägede – metsaga kaetud, aga ikka vähemalt poole suuremad kui Lõuna-Eestis. Pilt meenutas tegelikult oma kaljupaljandikega Joensuu kanti Ida-Soomes, kus mõni aeg tagasi oldud sai.  Mannheimis tuli ümber istuda juba suure ekspressi peale, mis kolmveerand tunniga Frankfurti lennujaama viis. Ja hoolimata Steffeni eilsest hoiatusest, et Saksamaal rongid vahel ka hiljaks jäävad, käis asi ka tagasiteel sama pünktlich kui tulleski.

Lennujaamas tuli tükk maad leekida, enne kui esmalt vaksalist lennujaama ja siis A26 väravasse jõudsin. Vahepeal toimus ka päris korralik läbiotsimine turvaväravates – aga noh, see on vist aja nõue. Poolteist tundi väravas ootamist (teine Frau Folzi suur punane õun läks kah tänuga loosi) ja siis koju. Lennuk raputas üksjagu,  aga kohale Tallinnasse ikka lõpuks jõudis. Taskunuga hoiust välja, auto parklast ja koju.

Järgmine kord samal ajal samasse kohta tulles on vaja teine pintsak võtta, mis õhku paremini läbi laseb, praegusega toimus pidev higistamine. Ja jope tuleb heaga koju jätta, praegu oli see vaid käe otsas lisakoormaks. Ilmaga vedas muidugi ka – kõik päevad oli ilus ilm, suurema osa ajast paistis päike. Aga kokkuvõttes muutus Saksamaa kuidagi jupi maad kodusemaks – varasemad sõidud olid peamiselt põhjapoolsesse otsa ja jätsid mitte nii hea mulje, Kaiserslauterni kant on aga kena ja inimesed vahvad. Keelt sai kah natuke meelde tuletada – kui veidi vaeva näha, võiks selle varsti päris käppa saada.

Helsingis Suuri Isasid vaatamas

Rein rääkis trennis juba ammu, et ülelahe Helsingis on tulemas vägev “vana kooli” võitluskunstide demo, mida tuleks igal juhul vaatama minna. Et eelnevalt oli kirjas kaks pikka eksamipäeva ITK-s, siis oli sõit veidi kahtlane. Viimaks sai siiski autojuhiks nõustutud, seltskonnas peale Reinu veel Eero ning kaks äsja kollase vöö teeninud noort daami.

Hommikul oli ülessaamine üllatavalt kerge, ent ülesjäämine märksa raskem, eksam istus peas. Enne minekut helises telefon: Rein täitsa tõbine, ei tule. No siis pidi Kakk ise hakkama gruppenführerit mängima… Inimesed eri paigust auto peale ja sadamasse (suht viimase tärmini peal). Bronn õnnestus eelmisel päeval eksami vaheajal ära teha.

Ülesõit läks libedalt, aga kohale jõudes Helsingi peal autoga orienteerumine mitte enam niiväga. Tahtsime demo toimumispaigaks oleva Steiner-kooli üle vaadata ning otsisime seda oma tund aega  (tänud Eerole, kes GPSi abil kaarti luges)… Viimaks saime paiga kätte ning et paremat pähe ei karanud, sõitsime Idakeskusse hängima. 🙂 Tegelikult põhiliselt sööma, aga vaatasime natuke ka poodides ringi (tüdrukud aga panid kohe padavai ringi kolama).

Sealses Royal Palace -nimelises hiina söögikohas leidis endiselt tõestust fakt, et see rahvas oskab süüa teha. Hästi mõnus toit oli, parem kui enamikus kohtades Tallinnas. Viimaks tüürisime siis koolimajja demole.

Seal oli ITK aula mõõtu saal juba inimesi täis – Soomes on võitluskunstid ikka pika traditsiooniga ning ka praegu märksa populaarsemad kui meil. Suurtest Isadest oli kohal juba mitmeid kordi kohatud Hontai Yoshin-ryu peamees Kyoichi Inoue (kellele kunagi kollase vöö eksam sai tehtud) ja Daito-ryu Takumakai pealik. Vinged vanad olid küll. Daito-ryu mees tegi täielikku akrobaatikat ja pakkis õnnetu vastase ämbliku kombel nii puntrasse, et kõik väljaulatuvad kehaosad olid joogide kombel sõlme keeratud…. Muljetavaldav igatahes.  Demo kestis 2,5 tundi ja andis tõesti hea ülevaate erinevatest vanadest jaapani sõjakunstidest. Lisaks sai trehvata mitut tuttavat soome senseid ja muidki nähtud nägusid.

Peale demo oli kogu rahvas juba nii kapsas, et kuhugi mujale minekust ei tulnud midagi välja – viimaks kükitasime paar tundi lihtsalt sadama ees autos. Laevale pääsemine läks probleemideta ning maandusime Viking XPRSi karaokebaari. Saime väga vinge elamuse – rahvale laulma tulnud Andrease-nimeline trubaduur (päritolu jäi segaseks, rahvaga suheldi inglise keeles) laulis tõeliselt hästi ja saatis end samavõrd profilt kitarril. Neil Young, Clapton, Elvis, CCR – kuni Marilyn Mansonini välja.

Kahjuks sai Andrease kontsert viimaks läbi ja asemele tuli asi tuntud õuduses ehk karaoke. Soomlaste kiituseks tuleb öelda, et ehkki maitse kisub neil endiselt kiiva (humppa ruulib), laulsid mitmed seda täiesti korralikus Kalmer Tennosaare stiilis. Kõige suurema pläki tegi hoopis üks olematu lauluoskusega eesti kutt – kui isegi korralikul viisipidajal on Valgre “Õige valik” üsna raske repertuaar, siis jäi sügavalt arusaamatuks selle spektaakli mõte. Äärepealt oleks karjunud talle: “Krt, laula hiphoppi! Ehkki ma seda ei fänna, aga  seda ei saa vähemalt nii jubedalt vägistada!”.  Igatahes selle jubelauluvõistluse võitsid põhjanaabrid. Ainsaks pärliks oli Andreas, kes vahepeal end karaokepuldi juurde vedas ja ühe äärmiselt vinge Elvise-esituse tegi.

Mahamineku aeg õnnestus veel peaaegu maha magada, olime ühed viimased, kes maha said.  Seltskond kes bussile, kes oma autole, kes küüdiga koju.

Pagana väsitav päev, aga päris lahe oli.

Päev Saaremaal

Käisime eile juba mitmendat korda paari sõbraga Saaremaal üht  hooldekodus elavat toredat inimest vaatamas. Valiku moblaga tehtud pilte leiab [L] Kakkr’ist.

Hommikul saime 10-se praamiga üllatavalt siledalt üle, autosid oli vähe. Kuressaares sõime lõunat ja käisime külakosti ostmas (k.a. järjekordne lähker Lavazza kohvi, mis eelmisel korral hirmhästi peale läks). Siis keerasime autonina põhja suunas.

Vahepeal oli hooldekodus uus maja valmis saanud ja meie sõber sinna kolinud. Täitsa eurovärk, ilus omaette tuba, lähedal telekaga puhkenurk ja elanike poolt kasutatav köök – päris üllatavalt tsiviliseeritud, võiks öelda. Samas aga kui läksime Anitat kontorist otsima, kus ta asjatoimetusi ajas, saime küll ikka päris karmi elamuse.

Umbes nagu oleks keset “Lendas üle käopesa” maandunud… Nagu auto seisma sai ja teised välja läksid, laekus kohale kolm-neli väga kirju olemisega asukat, kel silmnähtavalt karjuv suhtlemisdefitsiit. Et tulnukas kurja häält ei teinud ja sõbralikult vastu rääkis, arenes sihuke diskussioon, mis vääriks omaette raamatut. Näiteks üks härra ei suutnud kuidagi uskuda, et Kuivastus enam mingit passikontrolli ei ole… Teised mangusid nätsu (Kakk tundis end umbes nagu Soome turist Viru hotellis 1978. aastal) ja panid kogu taskus leidunud varu nahka. Seltskond nägi välja piisavalt ekstreemne, et meie autos istunud noorim reisiline hirmunud nägu tegi ja igaks juhuks autouksed seest lukku pani. Endal oli muidugi pigem neist inimestest kohutavalt kahju.

Kõige hullem on see, et tänini pole olemas arvestatavat mehhanismi nendest vähemalt millegi väljaarendamiseks – sporti tehakse kampaania korras ca kord aastas, kui hooldekodudevahelised võistlused toimuvad. Võimalikuks tööks on kaltsude ribadekshakkimine ja kaltsuvaipade kudumine, kutseteraapiast kui sellisest ei näinud aga küll erilist märki. Ja siis on ime, kui inimesed oma kogu elud sellises kohas maha vegeteerivad ja puhtalt olukorra nüridusest veelgi enam nüristuvad. Eriti karm on see juhul, kui oled ise täiesti adekvaatse maailmatajuga ca 40-ne naisterahvas (kelle hooldekodusse sattumise tingis rea väga hullude asjaolude kokkulangemine). Anita pole küll McMurphy tüüpi, aga võib ainult oletada, mis tunne see võib olla.

Niipaljukest õnnestus, et improviseerisin Anitale 10 harjutusega võimlemiskava, mida ta saab oma toas piiratud ruumi tingimustes teha. Eks järgmine kord vaatan, kuidas mõjunud on. Viimatine arvutihange (millest siin ka kirjutasin) jäi tookord ära kartuse tõttu, et tollases elukohas oleks keegi võinud selle ära lõhkuda – nüüd on privaatsust rohkem ning asi uuesti päevakorras. Üritan sügiseks midagi välja mõelda, igatahes on sellele inimesele internetiühendust hirmsat moodi vaja. Siis saaks vähemalt meie väike seltskond temaga suhelda, loodetavasti aga leiaks sõpru juurdegi – ta on üht-teist kirjutanud ja võiks kasvõi blogi pidada. Mingit liiki vabama ajagraafikuga kaugtöö oleks ka täitsa reaalne (sobiks midagi sellist, mida saaks teha põhimõttel “teenid nii palju kui teed”, ilma normide ja tähtaegadeta). Loodetavasti leiab mingi lahenduse.

Istusime kohvilauas, lahendasime kambaga ära Kuressaarest kaasarabatud pudeli Tokaji’d, pajatasime pikalt juttu ega saanud arugi, kuidas aeg lendas. Viimaks tagasiteele asudes oli kell juba nii palju, et hoolimata mõnes kohas üsna kiiresti lendamisest (psst!) jäime seitsmesest praamist napilt maha. Õnneks oli käigus lausa neli praami ning kella kaheksast saime üle. Et kaks tegelast tahtsid oma Haapsalu kooli näha, keerasime väikese ringiga sinnapoole.

Haapsalus vaatasime korra üle lossipargi, siis tekkis aga koolimälestuste käigus idee minna külla omaaegsele koolitädile. Helistati ja ennäe, kästi kohe külla tulla. Kakk kui võõras inimene ebales, aga teised ei lasknud endaga vaielda ja tirisid ikkagi kaasa. Tulemuseks oli üks hästi armas elamus.

78-ne tädi Selma võttis meid vastu, kallistas vanu õpilasi kõvasti, ei teinud võõrast sabaga mehest mingit numbrit ja istutas meid otse laksust ja vastuvaidlemist ignoreerides teelauda. Kes on lugenud, kuidas Bullerby lapsed vihma kätte jäid ja Lövnäsi Kristini juurde maandusid, see umbes kujutab ette. Hästi armas koht, selline tõeline vanaemakodu. Tädi oli üsna kõrgest vanusest hoolimata igati ärksa olemise ja jutuga ning kogu ilmaelu sai läbi arutatud. Kui pilti tegin, siis porises, et näh, pea on kammimata, kuidas nõnda saab fotograafi ees istuda… Vana kooli värk. 🙂

Nii algas tagasitee alles peale keskööd. Käisime tiiruga ka kooli juurest läbi, tegime tuledes Väikesest Viigist pilti ja keerasime kodu poole. Sõit oli päris väsitav, viimaks sain teised Keilasse ja veidi hiljem ka ise koju. Aga asi tasub tingimata ka edaspidi ettevõtmist.

Cambridge Vol. 2

Tagasi kodus… Üldiselt läks kenasti, kuigi töises mõttes jäi asja tulemus nadiks. Tegelikult võiks aga arvata, et kaotasid isegi rohkem inglased, et nad ainult kaks inimest kokku said – TLÜ HTK ja IMKE valdkonnad on ilmselt need üsna vähesed võimalikud, kus meil oleks Cambridge’ile üht-teist uut pakkuda. Seda enam, et inglaste IT-asjandus jättis selle põgusa kokkupuutega ikka samalaadse mulje nagu kunagi ca 15 aasta eest Manchesteris – Eestist paar head aastat maas. Kindlasti on tegelikult valdkondi, kus nad ka ees on, aga näiteks WiFi levik on lahjem, sotsiaalne tarkvara etc suht tundmatu ja mitmed asjad veel. Ilmselt segab ka juba 15 aasta eest häirinud kontrollimaania – hotelli WiFi on kinnine ja tasuline (ning ajamõõtjaga), vähemalt kasvatusteaduste majas puudus vaba võrk täiesti ning külaliste taotlusele võrku pääseda vaadati üsna arusaamatu pilguga.

Aga eile mindi siis pealelõunal linna peale. Esmalt läbi uhke ja ajaloolise Selwyni kolledži, seejärel jõe äärde “The Milli” kõrtsi (mille seltskond Hansule viidates kohe [L] “LeMilliks” ümber ristis) lõunat sööma. Siis veel jalutuskäik südalinnas. Viimaks tagasi jõe äärde, kus otsustati ära proovida ka “punting” ehk natuke Veneetsia gondlite moodi pikkade ja kitsaste paatidega sõitmine. Erinevalt gondlist aga juhitakse ja aetakse seda paati edasi teivashüppe teiba mõõtu pika toikaga, millega tuleb põhjast tõugata. Udjaja pidi seisma ahtris püsti ning see võttis algul Peetrilt ja hiljem Martinilt üksjagu tasakaalu. Jõgi oli täis teisi paate lõbusate seltskondadega ja suuri priskeid parte, kes tulid kohe tolli nõudma (mida meil anda polnud). Tagasiteel õnnestus kahel korral toigas põhja kinni jätta ja tuli sellele järele  minna (õnneks on ninas istujal juhtimiseks kanuumõla, millega õnnestus tagasikäik anda). Üllatuse valmistas ka kaldal pingil istuv sell, kes hõikas midagi sellist, et näe, mis keelt siin ka kuuleb. Tegu oli kohaliku matemaatikatudengiga, kes pärit Tartust…

Cambridge tundub üsna unistuste kohana nii tudengi kui õppejõu jaoks. Akadeemilisuse vaim on meeletult tuntav, õpi- ja töökeskkond ülimalt hea. Ainus asi on tudengi jaoks ilmselt rahamure…

Pärast paadisõitu toimus jõekaldal tudengikoloonia juures (umbes nagu Tallinnas Niguliste külje all) teaduslik vestlus õllepintide taga. Sai päris huvitavat juttu ajada ning ka kohaliku õllevaliku ära proovida. Ilm oli väga mõnusalt soe ja tuli endal ka täitsa rebase tunne peale… 🙂  Pärast käisime veel linna peal ja viimaks juba hämarikus maandusime ühte Tai söögikohta sööma.

Peale sööki oli juba pimedaks läinud. Käisime korra kuulsas kohalikus pubis The Eagle (seal pani turvatibi Peetri resoluutselt paika ja kupatas ta ukseesiselt õllepindiga tuppa tagasi, kuna ukse ees juua ei tohtinud…). Teised tahtsid veel linna peal kolada, tulin üksi öömajapaika tagasi. Väga mõnus jalutuskäik – Tallinnast erinevalt ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet. Siin on küll üksjagu laaberdamist ja purjus kodanikke, aga mingit agressiivsuse märki ei näinud kohapeal kordagi.

Öö oli nagu oli. Korteris oli koos ligi paarkümmend inimest ning magada tuli kes kus juhtus. Õnn veel, et padigi leidus, tekiks anti saunalina ja magamispaigaks (õnneks pehme) põrandavaip… Aega oli alla nelja tunni, äratus oli plaanis 03.30. Magamist takistas ka kolleegide üksjagu iselaadne jauramine: ilmselt hakkab inimene magamata peaga teinekord imelikke asju tegema-rääkima. Aga kahtlemata oli lõbus kogemus. Hommikul tuli sõita lennujaama.

Et seltskond muidu väga positiivse elamuse peale Cambridge’i umbe ära ei armuks ja ikka Eestisse tagasi tuleks, näidati meile ära ka ilmselt linna suurimad idioodid. Veel enamgi, me võtsime nad Tallinna kaasa (tahtmatult muidugi).

Ehk siis esmakordne lähem kokkupuude kuulsate briti poissmeestega. Kakk on alati pidanud Beavist ja Buttheadi üle vindi keeratud kirjanduslikeks kangelasteks – aga nüüd istusid need lennukis enda selja taga. Samasugune sõnavara: “höhöhöhö”, “uh-uh”, “cool!” ja debiilne “hehehe, hehe, hehehehe” naer. Ainult et teismeliste teledebiilide asemel olid nüüd ca 35-40-aastased täiesti elusad jobud. Üsna häiriv paralleel tekkis ca 90-ndate algusega, kui Eestis käis muidu väga toreda soome rahva ülbe ja  ennasttäis põhjakiht. Nüüd on siis poro (NB! Enamik soomlasi ei ole porod) asendunud ilase, läbustava ja valimatult jalga tõstva buldogiga…  Lennuki personal igatahes puges nende ees täitsa samamoodi nagu omal ajal Otsal ja Tallinki laevadel, ehkki tüübid räuskasid üle lennuki ja tegid ka stjuuardi-stjuardesside kohta imelikke märkusi. Suhteliselt vastik.

Aga kui see viimane välja arvata, oli täitsa tore reis.

APDEIT 04.06 – moblaga tehtud pildid on nüüd [L] Kakkr’is üleval.

Kiire põrge Cambridge’i

TLÜ informaatikud võtsid kätte ja otsustasid suure pundiga tulla Britannia ühte auväärseimasse ülikooli koostöökontakte otsima. Mõeldud-tehtud.

Esmakordne oli lend Easyjetiga Stanstedi. Lennuseltskond oli mõnevõrra teistsugune kui varasematel lendudel – palju väga noori inimesi ning mõned, kes ilmselt väga jõukad ei ole.  Lend aga sujus kenasti ja Stanstedi lennujaama saime ilusti – plussiks oli nii märksa väiksem inimmöll kui näiteks Gatwickis kui ka asukoht poolel teel Cambridge’i. Ostsime automaadist rongipiletid ja veeresime ülikoolilinna poole.

Rongist maha saades tuli kilomeetri jagu astuda, aga nagu kiuste näitas Inglismaa enda tõelist nägu ja valas meid korralikult vihmaga üle. Travelodge’i hotelli jõudes saime natuke kuivada, panime asjad ära ja läksime üle platsi Bella Italiasse sööma. Tore koht, päeva komplektlõunast valitud tuunipasteet basiilikuleivaga ja pepperonipitsa olid igati maitsvad. Meie kaheksa inimesega liitus ka teine pool seltskonnast, kes olid varem tulnud ja paar päeva Londonis veetnud.

Pärast oli ilm endiselt jube ja kuna enamik inimesi kibeles ikkagi linna peale jooksma, ei hakanud end pooleks tõmbama ja jäin hotelli. Unevõlg oli varasemast nii suur, et lõpptulemusena magasin enamiku õhtust lihtsalt maha. Aga ega teised ka midagi suuremat peale pub crawl’i ei teinud, nagu toanaaber Hansu jutust selgus. Hotelli WiFi oli muidugi tasuline ja minutitaksiga, ei hakanud sinna raha kulutama. Pole ime, et lennuajakirjas Tallinna kohta kiidulaulu lauldi stiilis “vaba WiFi on inimõigus”…

Hommikul tuli hommikusöök eraldi juurde osta, aga see oli vähemalt traditsioonilise inglise hommikueine osas igati maitsev. Seejärel jalad selga ja päris ülikooli. Kasvatusteaduste osakonnas peetud seminar kukkus natuke veidralt välja – kohal oli meie 15 inimest ja kaks kohalikku, kellele siis Peeter, Mauri, Mart ja Hans meie tegemistest põhjaliku ülevaate andsid. Ka ülikoolis on kõik võrgud kinni keeratud – natuke lahja värk sellise asutuse kohta. Pagan, iga ITK lõpetaja peaks suutma konfida valmis sellise piiratud võimalustega külaliste-WiFi, et asutuse külalised veebi pääsevad ja samas kaagid pätti ei tee. Kummaline, et Cambridge’is selle peale ei mõelda.See-eest on aga kasvatusteaduste osakonna uus hoone uskumatult kihvt – TLÜ uus maja ei kannata eriti võrdlust (muidugi on siin ka kalleimaid materjale kasutatud, aga disainilahendus on samuti hulga parem).

Hea oli, et tuli meelde adapter kaasa võtta – mõnel meie seast seda polnud ja need olid püstihädas. Peale seminari tegime maja ees seltskonna grupipildi, siis pani Katrin minu, Reinu ja kõigi pagasi takso peale ja saatis enda korterisse. Teel nägi vähemalt natuke linna – Cambridge on tõeliselt ilus koht. Kõrvuti on vana akadeemilisus, uue aja modernsus (tihti täiesti põimunutena) ja kõikjal valitsev rohelus (luuderohi ja muud ronitaimed on väga in, enamik vanu majaseinu upub rohelusse). Praegu istume siis Katrini korteris ja saime esmakordselt siin tasuta netti (kuigi väidetavalt on seegi natuke kellegi teise kapsamaale ronimine…).  Ees ootab film “Täna öösel me ei maga” – lennuk läheb varahommikul ning ilmselt jääme öö läbi kuhugi tuiama. Eks näe…  Mõned moblaga tehtud pildid panen tagasi jõudes ka üles.

Mõõgapäev Rakveres

Et Rakveres on tulemas sumo MM, korraldavad sealsed tegelased juba praegu linnas Jaapani-teemalisi üritusi ja ühena sellistest toimus täna spordihallis mõõgapäev ehk erinevate mõõgakunstide demo. Kakk pidi mängima Toomas Uba ja tatamil toimuvat läbi mikri kommenteerima. Rahvast tuli kohale isegi üksjagu, üks tribüün sai peaaegu täis. Järgemööda esitleti siis:

* Tauramusoryu kobudo – Eero Mitsubachist tegi pika mõõgakata koodnimega “Siil udus” (lugu samuraist, kes udusel hommikul templis mediteerib ja järgemööda ründavate kaakidega madinat peab);

* Kendo – kendokad näitasid oma kunsti põhitehnikaid ja pidasid ka ühe väikese näidismatši;

* Aikido – ehkki tuntud enam paljakäsikunstina, kasutavad nad ka mõõka ja nuga; näidati nii bokkeni paarisharjutusi kui ka paljakäsi kaitsetehnikaid mõõga ja noa vastu;

* Muso Shinden-ryu – Mitsubachi klubi põhiline iaido-stiil ehk “ühest mehest kiiresti kaks”; näidati katasid ja seletati nende rakendusi;

* Hontai Yoshin-ryu – Priidu seltskond demos lisaks mõõgakatadele ka jujutsut, hanbod ja chobod; lisaks siinsetele sellidele oli kohal ka Kai Koskinen-sensei paari õpilasega – see esitus jättis vist kõige põhjalikuma mulje;

* veel kord Tauramusoryu, seekord jo ja bokkeni paarisharjutused;

* viimaks siinmail vähe nähtud auväärne koolkond, Musashi enese mõõgastiil Hyoho Niten Ichi-ryu. Kai-sensei jüngritega näitas nii pika kui lühikese mõõga kasutamist kui ka selle kooli leivanumbrit, kahe mõõga tehnikat.

* Esitlus lõppes tameshigiriga – Kai-sensei hakkis selleks spetsiaalselt ülespandud riisimatirulli kolme kiire löögiga juppideks. Selle mõõga ette igatahes ei soovitaks kellelgi jääda.

Päris huvitav ülevaade oli. Õhtu lõpetati tagasiteel Tallinna Viitna kõrtsis, kus pool kõrtsi korraga samuraisid täis sai. Kokkuvõttes üks väga mõnus üritus.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Jälle kiirelt Saaremaal

… seekord missiooniga tutvuda ühe Kuressaares elava raske tserebraalparalüüsiga noore daamiga ning disainida talle sobiv IT-lahendus. Juba mitmel korral hea sõnaga mainitud heategevusfond Dharma otsustas talle vajaliku arvuti hankida (olgu jälle öeldud, Eestis on toredaid inimesi ikka veel palju). Et seda aga vähegi raskema puude korral käsikaudu teha ei saa, põrutasimegi täna keskpäeval koos pr. Elle Kulliga saare suunas.

Sõit oli mõnus, saime sinna- ja tagasiotsal kõikvõimalikud ilma asjad läbi arutatud. Kohale jõudes oli sealsel vahmiilil muidugi hirmus hea meel (muuhulgas kingiti külalistele kõrvitsa- ja moosipurk ning vahva pisike küünlajalg – aitäh!). Lisaks IT-lahenduse läbiarutamisele õnnestus ka võimlemisharjutuste osas nõu anda – loodetavasti saab tüdrukut ka füüsise parandamise osas veidi aidata, 14-aastaselt trenniga peale hakates võib kaugele jõuda (Kakk alustas tõsisema harjutamisega ka umbes samal ajal, ehkki jupi paremalt algpositsioonilt).

Nüüd tuleb hakata suus hoitavaid sisestuspulki, puhumistoruga morsesisendit (või mõnd muud puhutavat sisestusvarianti) ja mõnd sobivat juhtkangi nettipidi jahtima. Sobiva läpaka peaks kodumailt leidma.