Kakk jälle rändamas – seekord siis Kaiserslauternis [L]SENSE09 workshopil. Kirjutasime Mardiga kahepeale ühe artikli (see tuleb varsti ka veebi koos slaidide ja lugemismaterjaliga), aga kuna Mart ise pidi Tallinnas mingite külalistega tegelema, siis tuli üksi minna. Esmaspäeva õhtul panin auto lennujaama juures A2 parklasse – paar päeva parkimist on odavam kui kaks taksootsa Laagrisse – , võtsin läppari ja marssisin lennukile.
Tallinna Lennujaam oli pärast remonti ja juurdeehitust üsna kena. Muidugi õnnestus turvakontrolli minnes unustada oma taskunuga taskusse – see kästi viisakalt kohalikku infosse 15 eegu eest hoiule anda… Wifi töötas lennujaamas kenasti, aga VPNi kasutamist ei taha sindrid ikka lubada. Lufthansa lend möödus kenasti, isegi majanduslanguse tingimustes antakse seal sõitjatele päris viisakat sööki koos tasuta õlle-veiniga. Tallinnas õhku tõustes oli huvitav vaatepilt läbi pilvkatte paistev linnakuma, Frankfurtis aga õnnestus päris pikalt tuledes linna ja kesklinna kõrghooneid imetleda.
Kohale jõudes tuli leida lennujaamast üles Fernbahnhof ehk pikamaaliinide vaksal, mis väikese orienteerumise järel ka õnnestus. Deutsche Bahn sõidab vist tänini saksa täpsusega – nii minek kui kohalejõudmine mõlemal otsal (Frankfurt – Mannheim ja Mannheim – Kaiserslautern) käis pünktlich minutipealt. Natuke õnnestus ka aknast maad näha – nagu omal ajal Soomes ringi sõites hakkas veidi kurb, kuna mõlemas kohas on isegi rongiaknast näha katkematut kultuurikihti kaugest ajaloost tänaseni (näiteks mõlemalt poolt II maailmasõda pärinevad ehitised ja seadeldised). Meil keerasid idanaabrid oma perversse ideoloogiaga kunagi olemas olnu ikka üksjagu pimedasse paika. Seda ka inimeste peades – pimedaid jaamatunneleid mööda kolades või ka Kaiserslauternis mööda tühje tänavaid hotelli jalutades ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet, nagu meil paraku üsna tihti tekib. Kohale sain enne ühtteist kohaliku aja järgi.
Hotel Zollamt on armas väike perehotell, tuba on kodune ja mõnus. Ainus miinus on tasuline Internet – nii WiFi kui kaabel on olemas, aga mõlema eest tahetakse mingit krediiti (saksmannid pole vist tänini ära jaganud, et Internet on inimõigus 
). Ligunesin duši all ja sõin kaasavõetud õhtusööki (lavašš ja suitsuvorstisigarid mahuvad kenasti läpakakotti – kolmepäevasele reisile polegi mõtet suuremat pagasit vedada), pererahva poolt oli tuppa tervituseks jäetud ka kaks pirakat punast õuna. Danke schön!
Workshopil oli igale osalejale määratud ka üks teine ettekanne, mille kohta pidi küsimusi esitama. Et mulle sattunud ettekande teema oli üsna võõras, läks õhtul uurimise peale päris hulk aega ning magama sain alles peale üht kohaliku aja järgi. Magasin võõra koha kohta üllatavalt hästi ja kella veerand seitsmest üles saamine polnudki eriline probleem. Hommikusöögil kohtas ka pererahvast – hästi meeldivad inimesed on. Neti kohta selgus, et kahe tunni eest tahetakse 3 eurot, mis on Euroopa mastaabis väga mõistlik hind. Söök oli ka väga korralik, ainult korraliku kohviga on siinmail endiselt nadid lood (tõsi, ülikoolis pauside ajal pakutud kohv oli üllatavalt normaalne).
Peale sööki tuli tööle minna. Väike mõnus jalutuskäik läbi linna: ilm oli nagu meil oktoobris – veidi kahutanud, aga ikkagi paras pintsakuga ringi joosta. Tee viis [L] Fraunhoferi IESE-instituuti, mis peaks teaduse vallas üsna kõva koht olema. Sinna kogunes paras punt akadeemilisi tegelasi – õnneks oli viigipükste kojujätmine ja teksadega tulemine täitsa arukas idee, teised polnud ka väga ametliku väljanägemisega. Mõne aja pärast tassiti meid bussiga veidi eemale kohaliku tehnikaülikooli ruumidesse, kus meie workshop toimus. Muidu mõnus koht, aga kohaliku traadita võrgu (see on, nagu siinkandis tavaks, parooli all) avamise peale külalistele ei olnud korraldajad mõelnud ja nüüd tuli päev otsa netita olla. Skype vms chat oleks võinud sellise töövormi puhul ka olemas olla – ettekanded olid väga erinevad, küsimusi oli rohkem kui selleks antud aega mahtus ning oleks olnud hästi mõnus teistelt jooksvalt juurde küsida.
Ettekanne läks ilusti ja tekitas rahvas päris elava huvi – tundub, et ka Lääne-Euroopas hakkab tekkima mingi arusaam vaba tarkvara kohta. Igatahes tuli asja edasi kommenteerida nii kohvipauside kui lõunasöögi ajal (nõnda tekkis mitu huvitavat uut tuttavat). Muide, siinkandis on komme ettekande järel mitte plaksutada, vaid vastu lauda koputada – päris vahvalt kõlab.
(Vaheajal käisin kohalikus kemmergus, sellest kirjutan eraldi)
Lõpus oli kogu rahvas nii väsinud, et viimased sessioonid vajusid veidi ära. Eriti kui jutupaunikust aafrika onu Sulayman (muidu hästi lahe kuju ja jagas asja ka – oli üks [L] 2006. aasta FLOSS raporti tegijatest) lubas “I’ll do in two minutes” ja siis patras oma paarkümmend, siis oli küll nägudelt näha, et aitab. Aga vähemalt lõppes suht õigel ajal ära. Seltskond oli muidu vahva ja ehk saab nendega ka hiljem kontakti peetud. Õhtul läksid nad veel ka välja sööma, aga sinna oli hotellist hulk maad minna ja viimaks otsustasin selle aja puhata.
Esmalt kõndisime paari selliga tagasi Fraunhoferisse (jätsin jope sinna) ja ajasime tee peal igasugust kägu – muuhulgas Eric Raymondi häkkerileksikonis defineeritud [L] lipsu kahjulikkusest itimeeste mõistusele (ürituse lõpus pidi igaüks paar sõna lõpetuseks ütlema, mina mainisin lipsuga inimeste vähesust…). Siis jätsime kolleegidega hüvasti, võtsin jope ja jalutasin tagasi hotelli. Ilm oli mitte enam meie oktoober, vaid lausa jahedamat sorti suvine – midagi Eesti maikuu taolist. Igatahes siinkandis polnud jopega õieti midagi peale hakata. Tagasi hotelli jõudes olin suht küps ja viskasin pikali, ärkasin päris õhtul neli tundi hiljem. Sõin teise poole kaasavõetud söögist ära, sorteerisin saadud pabereid ja keerasin uuesti magama.
Hommikul ärkasin veidi hiljem, sõin kõhu korralikult täis (kohv oli paraku endiselt kehv ning isegi värskelt tehtud masina-cappuccinol oli see veider maik juures – ilmselt on viga vees. Samas kraanivesi oli täiesti hea), ütlesin võõrustajatele aidaa ja jalutasin jaama poole. Piletid ostetud, sai veidi perroonil oodatud ja kohaliku rongiga Mannheimi sõidetud. Istusin üksi põhiliselt jalgratastele ja kärudele mõeldud vagunis ja klõpsisin ilusat ilma kasutades telefoniga läbi mõlema külje akende pilte. Kaiserslauterni ja Neustadti vahel läks tee läbi meie mõistes üsna korralike mägede – metsaga kaetud, aga ikka vähemalt poole suuremad kui Lõuna-Eestis. Pilt meenutas tegelikult oma kaljupaljandikega Joensuu kanti Ida-Soomes, kus mõni aeg tagasi oldud sai. Mannheimis tuli ümber istuda juba suure ekspressi peale, mis kolmveerand tunniga Frankfurti lennujaama viis. Ja hoolimata Steffeni eilsest hoiatusest, et Saksamaal rongid vahel ka hiljaks jäävad, käis asi ka tagasiteel sama pünktlich kui tulleski.
Lennujaamas tuli tükk maad leekida, enne kui esmalt vaksalist lennujaama ja siis A26 väravasse jõudsin. Vahepeal toimus ka päris korralik läbiotsimine turvaväravates – aga noh, see on vist aja nõue. Poolteist tundi väravas ootamist (teine Frau Folzi suur punane õun läks kah tänuga loosi) ja siis koju. Lennuk raputas üksjagu, aga kohale Tallinnasse ikka lõpuks jõudis. Taskunuga hoiust välja, auto parklast ja koju.
Järgmine kord samal ajal samasse kohta tulles on vaja teine pintsak võtta, mis õhku paremini läbi laseb, praegusega toimus pidev higistamine. Ja jope tuleb heaga koju jätta, praegu oli see vaid käe otsas lisakoormaks. Ilmaga vedas muidugi ka – kõik päevad oli ilus ilm, suurema osa ajast paistis päike. Aga kokkuvõttes muutus Saksamaa kuidagi jupi maad kodusemaks – varasemad sõidud olid peamiselt põhjapoolsesse otsa ja jätsid mitte nii hea mulje, Kaiserslauterni kant on aga kena ja inimesed vahvad. Keelt sai kah natuke meelde tuletada – kui veidi vaeva näha, võiks selle varsti päris käppa saada.
