Silt: reisikirjad

Päev Saaremaal

Käisime eile juba mitmendat korda paari sõbraga Saaremaal üht  hooldekodus elavat toredat inimest vaatamas. Valiku moblaga tehtud pilte leiab [L] Kakkr’ist.

Hommikul saime 10-se praamiga üllatavalt siledalt üle, autosid oli vähe. Kuressaares sõime lõunat ja käisime külakosti ostmas (k.a. järjekordne lähker Lavazza kohvi, mis eelmisel korral hirmhästi peale läks). Siis keerasime autonina põhja suunas.

Vahepeal oli hooldekodus uus maja valmis saanud ja meie sõber sinna kolinud. Täitsa eurovärk, ilus omaette tuba, lähedal telekaga puhkenurk ja elanike poolt kasutatav köök – päris üllatavalt tsiviliseeritud, võiks öelda. Samas aga kui läksime Anitat kontorist otsima, kus ta asjatoimetusi ajas, saime küll ikka päris karmi elamuse.

Umbes nagu oleks keset “Lendas üle käopesa” maandunud… Nagu auto seisma sai ja teised välja läksid, laekus kohale kolm-neli väga kirju olemisega asukat, kel silmnähtavalt karjuv suhtlemisdefitsiit. Et tulnukas kurja häält ei teinud ja sõbralikult vastu rääkis, arenes sihuke diskussioon, mis vääriks omaette raamatut. Näiteks üks härra ei suutnud kuidagi uskuda, et Kuivastus enam mingit passikontrolli ei ole… Teised mangusid nätsu (Kakk tundis end umbes nagu Soome turist Viru hotellis 1978. aastal) ja panid kogu taskus leidunud varu nahka. Seltskond nägi välja piisavalt ekstreemne, et meie autos istunud noorim reisiline hirmunud nägu tegi ja igaks juhuks autouksed seest lukku pani. Endal oli muidugi pigem neist inimestest kohutavalt kahju.

Kõige hullem on see, et tänini pole olemas arvestatavat mehhanismi nendest vähemalt millegi väljaarendamiseks – sporti tehakse kampaania korras ca kord aastas, kui hooldekodudevahelised võistlused toimuvad. Võimalikuks tööks on kaltsude ribadekshakkimine ja kaltsuvaipade kudumine, kutseteraapiast kui sellisest ei näinud aga küll erilist märki. Ja siis on ime, kui inimesed oma kogu elud sellises kohas maha vegeteerivad ja puhtalt olukorra nüridusest veelgi enam nüristuvad. Eriti karm on see juhul, kui oled ise täiesti adekvaatse maailmatajuga ca 40-ne naisterahvas (kelle hooldekodusse sattumise tingis rea väga hullude asjaolude kokkulangemine). Anita pole küll McMurphy tüüpi, aga võib ainult oletada, mis tunne see võib olla.

Niipaljukest õnnestus, et improviseerisin Anitale 10 harjutusega võimlemiskava, mida ta saab oma toas piiratud ruumi tingimustes teha. Eks järgmine kord vaatan, kuidas mõjunud on. Viimatine arvutihange (millest siin ka kirjutasin) jäi tookord ära kartuse tõttu, et tollases elukohas oleks keegi võinud selle ära lõhkuda – nüüd on privaatsust rohkem ning asi uuesti päevakorras. Üritan sügiseks midagi välja mõelda, igatahes on sellele inimesele internetiühendust hirmsat moodi vaja. Siis saaks vähemalt meie väike seltskond temaga suhelda, loodetavasti aga leiaks sõpru juurdegi – ta on üht-teist kirjutanud ja võiks kasvõi blogi pidada. Mingit liiki vabama ajagraafikuga kaugtöö oleks ka täitsa reaalne (sobiks midagi sellist, mida saaks teha põhimõttel “teenid nii palju kui teed”, ilma normide ja tähtaegadeta). Loodetavasti leiab mingi lahenduse.

Istusime kohvilauas, lahendasime kambaga ära Kuressaarest kaasarabatud pudeli Tokaji’d, pajatasime pikalt juttu ega saanud arugi, kuidas aeg lendas. Viimaks tagasiteele asudes oli kell juba nii palju, et hoolimata mõnes kohas üsna kiiresti lendamisest (psst!) jäime seitsmesest praamist napilt maha. Õnneks oli käigus lausa neli praami ning kella kaheksast saime üle. Et kaks tegelast tahtsid oma Haapsalu kooli näha, keerasime väikese ringiga sinnapoole.

Haapsalus vaatasime korra üle lossipargi, siis tekkis aga koolimälestuste käigus idee minna külla omaaegsele koolitädile. Helistati ja ennäe, kästi kohe külla tulla. Kakk kui võõras inimene ebales, aga teised ei lasknud endaga vaielda ja tirisid ikkagi kaasa. Tulemuseks oli üks hästi armas elamus.

78-ne tädi Selma võttis meid vastu, kallistas vanu õpilasi kõvasti, ei teinud võõrast sabaga mehest mingit numbrit ja istutas meid otse laksust ja vastuvaidlemist ignoreerides teelauda. Kes on lugenud, kuidas Bullerby lapsed vihma kätte jäid ja Lövnäsi Kristini juurde maandusid, see umbes kujutab ette. Hästi armas koht, selline tõeline vanaemakodu. Tädi oli üsna kõrgest vanusest hoolimata igati ärksa olemise ja jutuga ning kogu ilmaelu sai läbi arutatud. Kui pilti tegin, siis porises, et näh, pea on kammimata, kuidas nõnda saab fotograafi ees istuda… Vana kooli värk. 🙂

Nii algas tagasitee alles peale keskööd. Käisime tiiruga ka kooli juurest läbi, tegime tuledes Väikesest Viigist pilti ja keerasime kodu poole. Sõit oli päris väsitav, viimaks sain teised Keilasse ja veidi hiljem ka ise koju. Aga asi tasub tingimata ka edaspidi ettevõtmist.

Cambridge Vol. 2

Tagasi kodus… Üldiselt läks kenasti, kuigi töises mõttes jäi asja tulemus nadiks. Tegelikult võiks aga arvata, et kaotasid isegi rohkem inglased, et nad ainult kaks inimest kokku said – TLÜ HTK ja IMKE valdkonnad on ilmselt need üsna vähesed võimalikud, kus meil oleks Cambridge’ile üht-teist uut pakkuda. Seda enam, et inglaste IT-asjandus jättis selle põgusa kokkupuutega ikka samalaadse mulje nagu kunagi ca 15 aasta eest Manchesteris – Eestist paar head aastat maas. Kindlasti on tegelikult valdkondi, kus nad ka ees on, aga näiteks WiFi levik on lahjem, sotsiaalne tarkvara etc suht tundmatu ja mitmed asjad veel. Ilmselt segab ka juba 15 aasta eest häirinud kontrollimaania – hotelli WiFi on kinnine ja tasuline (ning ajamõõtjaga), vähemalt kasvatusteaduste majas puudus vaba võrk täiesti ning külaliste taotlusele võrku pääseda vaadati üsna arusaamatu pilguga.

Aga eile mindi siis pealelõunal linna peale. Esmalt läbi uhke ja ajaloolise Selwyni kolledži, seejärel jõe äärde “The Milli” kõrtsi (mille seltskond Hansule viidates kohe [L] “LeMilliks” ümber ristis) lõunat sööma. Siis veel jalutuskäik südalinnas. Viimaks tagasi jõe äärde, kus otsustati ära proovida ka “punting” ehk natuke Veneetsia gondlite moodi pikkade ja kitsaste paatidega sõitmine. Erinevalt gondlist aga juhitakse ja aetakse seda paati edasi teivashüppe teiba mõõtu pika toikaga, millega tuleb põhjast tõugata. Udjaja pidi seisma ahtris püsti ning see võttis algul Peetrilt ja hiljem Martinilt üksjagu tasakaalu. Jõgi oli täis teisi paate lõbusate seltskondadega ja suuri priskeid parte, kes tulid kohe tolli nõudma (mida meil anda polnud). Tagasiteel õnnestus kahel korral toigas põhja kinni jätta ja tuli sellele järele  minna (õnneks on ninas istujal juhtimiseks kanuumõla, millega õnnestus tagasikäik anda). Üllatuse valmistas ka kaldal pingil istuv sell, kes hõikas midagi sellist, et näe, mis keelt siin ka kuuleb. Tegu oli kohaliku matemaatikatudengiga, kes pärit Tartust…

Cambridge tundub üsna unistuste kohana nii tudengi kui õppejõu jaoks. Akadeemilisuse vaim on meeletult tuntav, õpi- ja töökeskkond ülimalt hea. Ainus asi on tudengi jaoks ilmselt rahamure…

Pärast paadisõitu toimus jõekaldal tudengikoloonia juures (umbes nagu Tallinnas Niguliste külje all) teaduslik vestlus õllepintide taga. Sai päris huvitavat juttu ajada ning ka kohaliku õllevaliku ära proovida. Ilm oli väga mõnusalt soe ja tuli endal ka täitsa rebase tunne peale… 🙂  Pärast käisime veel linna peal ja viimaks juba hämarikus maandusime ühte Tai söögikohta sööma.

Peale sööki oli juba pimedaks läinud. Käisime korra kuulsas kohalikus pubis The Eagle (seal pani turvatibi Peetri resoluutselt paika ja kupatas ta ukseesiselt õllepindiga tuppa tagasi, kuna ukse ees juua ei tohtinud…). Teised tahtsid veel linna peal kolada, tulin üksi öömajapaika tagasi. Väga mõnus jalutuskäik – Tallinnast erinevalt ei tekkinud kordagi mingit ohutunnet. Siin on küll üksjagu laaberdamist ja purjus kodanikke, aga mingit agressiivsuse märki ei näinud kohapeal kordagi.

Öö oli nagu oli. Korteris oli koos ligi paarkümmend inimest ning magada tuli kes kus juhtus. Õnn veel, et padigi leidus, tekiks anti saunalina ja magamispaigaks (õnneks pehme) põrandavaip… Aega oli alla nelja tunni, äratus oli plaanis 03.30. Magamist takistas ka kolleegide üksjagu iselaadne jauramine: ilmselt hakkab inimene magamata peaga teinekord imelikke asju tegema-rääkima. Aga kahtlemata oli lõbus kogemus. Hommikul tuli sõita lennujaama.

Et seltskond muidu väga positiivse elamuse peale Cambridge’i umbe ära ei armuks ja ikka Eestisse tagasi tuleks, näidati meile ära ka ilmselt linna suurimad idioodid. Veel enamgi, me võtsime nad Tallinna kaasa (tahtmatult muidugi).

Ehk siis esmakordne lähem kokkupuude kuulsate briti poissmeestega. Kakk on alati pidanud Beavist ja Buttheadi üle vindi keeratud kirjanduslikeks kangelasteks – aga nüüd istusid need lennukis enda selja taga. Samasugune sõnavara: “höhöhöhö”, “uh-uh”, “cool!” ja debiilne “hehehe, hehe, hehehehe” naer. Ainult et teismeliste teledebiilide asemel olid nüüd ca 35-40-aastased täiesti elusad jobud. Üsna häiriv paralleel tekkis ca 90-ndate algusega, kui Eestis käis muidu väga toreda soome rahva ülbe ja  ennasttäis põhjakiht. Nüüd on siis poro (NB! Enamik soomlasi ei ole porod) asendunud ilase, läbustava ja valimatult jalga tõstva buldogiga…  Lennuki personal igatahes puges nende ees täitsa samamoodi nagu omal ajal Otsal ja Tallinki laevadel, ehkki tüübid räuskasid üle lennuki ja tegid ka stjuuardi-stjuardesside kohta imelikke märkusi. Suhteliselt vastik.

Aga kui see viimane välja arvata, oli täitsa tore reis.

APDEIT 04.06 – moblaga tehtud pildid on nüüd [L] Kakkr’is üleval.

Kiire põrge Cambridge’i

TLÜ informaatikud võtsid kätte ja otsustasid suure pundiga tulla Britannia ühte auväärseimasse ülikooli koostöökontakte otsima. Mõeldud-tehtud.

Esmakordne oli lend Easyjetiga Stanstedi. Lennuseltskond oli mõnevõrra teistsugune kui varasematel lendudel – palju väga noori inimesi ning mõned, kes ilmselt väga jõukad ei ole.  Lend aga sujus kenasti ja Stanstedi lennujaama saime ilusti – plussiks oli nii märksa väiksem inimmöll kui näiteks Gatwickis kui ka asukoht poolel teel Cambridge’i. Ostsime automaadist rongipiletid ja veeresime ülikoolilinna poole.

Rongist maha saades tuli kilomeetri jagu astuda, aga nagu kiuste näitas Inglismaa enda tõelist nägu ja valas meid korralikult vihmaga üle. Travelodge’i hotelli jõudes saime natuke kuivada, panime asjad ära ja läksime üle platsi Bella Italiasse sööma. Tore koht, päeva komplektlõunast valitud tuunipasteet basiilikuleivaga ja pepperonipitsa olid igati maitsvad. Meie kaheksa inimesega liitus ka teine pool seltskonnast, kes olid varem tulnud ja paar päeva Londonis veetnud.

Pärast oli ilm endiselt jube ja kuna enamik inimesi kibeles ikkagi linna peale jooksma, ei hakanud end pooleks tõmbama ja jäin hotelli. Unevõlg oli varasemast nii suur, et lõpptulemusena magasin enamiku õhtust lihtsalt maha. Aga ega teised ka midagi suuremat peale pub crawl’i ei teinud, nagu toanaaber Hansu jutust selgus. Hotelli WiFi oli muidugi tasuline ja minutitaksiga, ei hakanud sinna raha kulutama. Pole ime, et lennuajakirjas Tallinna kohta kiidulaulu lauldi stiilis “vaba WiFi on inimõigus”…

Hommikul tuli hommikusöök eraldi juurde osta, aga see oli vähemalt traditsioonilise inglise hommikueine osas igati maitsev. Seejärel jalad selga ja päris ülikooli. Kasvatusteaduste osakonnas peetud seminar kukkus natuke veidralt välja – kohal oli meie 15 inimest ja kaks kohalikku, kellele siis Peeter, Mauri, Mart ja Hans meie tegemistest põhjaliku ülevaate andsid. Ka ülikoolis on kõik võrgud kinni keeratud – natuke lahja värk sellise asutuse kohta. Pagan, iga ITK lõpetaja peaks suutma konfida valmis sellise piiratud võimalustega külaliste-WiFi, et asutuse külalised veebi pääsevad ja samas kaagid pätti ei tee. Kummaline, et Cambridge’is selle peale ei mõelda.See-eest on aga kasvatusteaduste osakonna uus hoone uskumatult kihvt – TLÜ uus maja ei kannata eriti võrdlust (muidugi on siin ka kalleimaid materjale kasutatud, aga disainilahendus on samuti hulga parem).

Hea oli, et tuli meelde adapter kaasa võtta – mõnel meie seast seda polnud ja need olid püstihädas. Peale seminari tegime maja ees seltskonna grupipildi, siis pani Katrin minu, Reinu ja kõigi pagasi takso peale ja saatis enda korterisse. Teel nägi vähemalt natuke linna – Cambridge on tõeliselt ilus koht. Kõrvuti on vana akadeemilisus, uue aja modernsus (tihti täiesti põimunutena) ja kõikjal valitsev rohelus (luuderohi ja muud ronitaimed on väga in, enamik vanu majaseinu upub rohelusse). Praegu istume siis Katrini korteris ja saime esmakordselt siin tasuta netti (kuigi väidetavalt on seegi natuke kellegi teise kapsamaale ronimine…).  Ees ootab film “Täna öösel me ei maga” – lennuk läheb varahommikul ning ilmselt jääme öö läbi kuhugi tuiama. Eks näe…  Mõned moblaga tehtud pildid panen tagasi jõudes ka üles.

Mõõgapäev Rakveres

Et Rakveres on tulemas sumo MM, korraldavad sealsed tegelased juba praegu linnas Jaapani-teemalisi üritusi ja ühena sellistest toimus täna spordihallis mõõgapäev ehk erinevate mõõgakunstide demo. Kakk pidi mängima Toomas Uba ja tatamil toimuvat läbi mikri kommenteerima. Rahvast tuli kohale isegi üksjagu, üks tribüün sai peaaegu täis. Järgemööda esitleti siis:

* Tauramusoryu kobudo – Eero Mitsubachist tegi pika mõõgakata koodnimega “Siil udus” (lugu samuraist, kes udusel hommikul templis mediteerib ja järgemööda ründavate kaakidega madinat peab);

* Kendo – kendokad näitasid oma kunsti põhitehnikaid ja pidasid ka ühe väikese näidismatši;

* Aikido – ehkki tuntud enam paljakäsikunstina, kasutavad nad ka mõõka ja nuga; näidati nii bokkeni paarisharjutusi kui ka paljakäsi kaitsetehnikaid mõõga ja noa vastu;

* Muso Shinden-ryu – Mitsubachi klubi põhiline iaido-stiil ehk “ühest mehest kiiresti kaks”; näidati katasid ja seletati nende rakendusi;

* Hontai Yoshin-ryu – Priidu seltskond demos lisaks mõõgakatadele ka jujutsut, hanbod ja chobod; lisaks siinsetele sellidele oli kohal ka Kai Koskinen-sensei paari õpilasega – see esitus jättis vist kõige põhjalikuma mulje;

* veel kord Tauramusoryu, seekord jo ja bokkeni paarisharjutused;

* viimaks siinmail vähe nähtud auväärne koolkond, Musashi enese mõõgastiil Hyoho Niten Ichi-ryu. Kai-sensei jüngritega näitas nii pika kui lühikese mõõga kasutamist kui ka selle kooli leivanumbrit, kahe mõõga tehnikat.

* Esitlus lõppes tameshigiriga – Kai-sensei hakkis selleks spetsiaalselt ülespandud riisimatirulli kolme kiire löögiga juppideks. Selle mõõga ette igatahes ei soovitaks kellelgi jääda.

Päris huvitav ülevaade oli. Õhtu lõpetati tagasiteel Tallinna Viitna kõrtsis, kus pool kõrtsi korraga samuraisid täis sai. Kokkuvõttes üks väga mõnus üritus.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Jälle kiirelt Saaremaal

… seekord missiooniga tutvuda ühe Kuressaares elava raske tserebraalparalüüsiga noore daamiga ning disainida talle sobiv IT-lahendus. Juba mitmel korral hea sõnaga mainitud heategevusfond Dharma otsustas talle vajaliku arvuti hankida (olgu jälle öeldud, Eestis on toredaid inimesi ikka veel palju). Et seda aga vähegi raskema puude korral käsikaudu teha ei saa, põrutasimegi täna keskpäeval koos pr. Elle Kulliga saare suunas.

Sõit oli mõnus, saime sinna- ja tagasiotsal kõikvõimalikud ilma asjad läbi arutatud. Kohale jõudes oli sealsel vahmiilil muidugi hirmus hea meel (muuhulgas kingiti külalistele kõrvitsa- ja moosipurk ning vahva pisike küünlajalg – aitäh!). Lisaks IT-lahenduse läbiarutamisele õnnestus ka võimlemisharjutuste osas nõu anda – loodetavasti saab tüdrukut ka füüsise parandamise osas veidi aidata, 14-aastaselt trenniga peale hakates võib kaugele jõuda (Kakk alustas tõsisema harjutamisega ka umbes samal ajal, ehkki jupi paremalt algpositsioonilt).

Nüüd tuleb hakata suus hoitavaid sisestuspulki, puhumistoruga morsesisendit (või mõnd muud puhutavat sisestusvarianti) ja mõnd sobivat juhtkangi nettipidi jahtima. Sobiva läpaka peaks kodumailt leidma.

EITS üldkogu läks sohu

Tegelikult ka. [L] IT Selts korraldas sel aastal oma üldkogu kahepäevase väljasõiduna. Esmalt matk Suursoos ja siis õhtune koosolek koos hilisema saunaga [L] Leppojal. Kohaletulijaid oli paraku vähe – ilmselt jäid paljud vihma kartma. Teel sadaski tublisti, ent kohale jõudes oli ilm juba parem ning soomatkal nägi isegi päikest.

Matkajuhi sabas sõitsime autodega sooserva. Seal keedeti esmalt matkapliidil suppi ja teed ning söödi kõht korralikult täis. Seejärel seoti jalgade külge räätsad ehk asjad, mis meenutasid minisuusa ja tennisereketi järeltulijaid (vt pilti), kätte anti Arnoldi stiilis kepid ja matk läks juba päris sohu.

Räätsadega Kakk ülaltvaates

Liikumine oli muidugi harjumatu. Ühelt poolt aitasid räätsad üle minna ka sihukestest kohtadest, kus palja jalaga oleks otsekohe ära uppunud. Teisalt oli keppidest küllalt vähe abi – vähegi tugevama toetamise korral vajus kepp poolest saadik mudasse. Mõnelgi õnnestus ka käpuli käia (k.a. siinkirjutaja) – reisijuht lõõpis veel pealegi, et temal on klientide osas lubatud loomulik kadu 5%… Esimesed kaks kolmandikku teed õnnestus teistega sammu pidada, siis aga keerasime Jaaniga veidi otsemat teed tagasi – jalad ei pidanud enam vastu. Riided polnud ka matkaks parimad (tulin nahktagi, teksade ja tossudega, kuna tulek läks veidi kiireks ja polnud aega midagi sobivamat otsida). Jõudsime metsast välja ja liikusime mööda teed tagasi, mingi aja pärast jõudsid ka teised järele. Lõpus pool viimast kilomeetrit läks uuesti läbi soo – enam ei hakanud räätsasid jalga panema, jalad olid niigi märjad. Viimaks saime autode juurde tagasi.

Igatahes sellist mahvi pole tükk aega saanud. Võhma jätkus, aga jalad olid täiesti läbi. Kaasaantud ca 0,3l kopsikuga sai soos joodud kolm täit ja tagasi jõudes veel kolm. Leppojale sõitsin paljajalu, kohale jõudes läksid tossud sauna kuivama. Õnneks andis Toomas mulle laenuks plätud jalga.

Järgnenud üldkogu istungi ajal oli tunne nagu NLKP kongressi delegaadil – algul vahtisin ilmselt üsna lolli näoga enda ette, väsimus oli nii suur. Hiljem läks siiski paremaks. Rahvast oli kohal nii vähe, et senise volikogu koosseisu tööperioodi pikendati.

Aga siit tulebki üleskutse – kohalikud itikad võiks ka liikmeteks tulla. Hea ja asjalik seltskond, isiklikud kontaktid erinevate IT rakendussfääridega (äri, riigiasutused, haridussfäär), lahedad üritused peale selle.

Üritus jätkus õhtusöögi ja saunaga. Koht oli mõnus, valida oli soome ja suitsusauna vahel. Kahjuks oli Kakk nii küps, et enam-vähem peale sööki kohe pööningule pessa ronis – saun jäi järele proovimata. Magada sai üldiselt hästi, ainult hirmus palav oli (saunasoojus tuli alt üles) ja mõned härrad norskasid, nii et maja vappus. 🙂

Hommikul kobisime peale kaheksat üles. Maja ees tekitas elevust pererahvale kuuluv minisiga, kes tähtsa näoga ringi tatsas, röhkis ja maad tuhnis. Väike kondiväänamine maja ees (jalad olid endiselt parasjagu kanged), siis pesema ja sööma. Peale sööki veel tunnike erialast ajurünnakut ja siis kodu poole.

Kokkuvõttes väga asjalik üritus.

Islandilt tagasi

Nüüd siis on käidud. Ega midagi suurt ei näinud – vaid üks päev kohapeal ja seegi konverentsil. Siiski, õhtul peale konverentsi vastuvõtule minnes nägi natuke linna ja hommikul ilusa ilmaga Keflavikki sõites ka natuke maad.

Õhtune vastuvõtt oli vahva, raekoja kõrval asuvas muuseumimajas. Hästi kihvt oli meelelahutajaks kutsutud viiuldaja (kel kuulu järgi lausa stradivaarius kasutada olevat) – mängis üksi, ilma igasuguse saateta ja laia valikut asju Vivaldist Gershwinini. Saime mõnusas õhkkonnas veel juttu ajada ning muidugi oli ka söök tasemel. Huvitav lahendus oli eelroog – sai (väga mõnus selline), jäme kristalne meresool ja väga hea oliiviõli. Lihtne, aga täiesti piisav.

Hommikusöögil tegin eelmisest hommikust järeldused ja vahetasin muna külma toidu vastu. Islandil tuleb ju kala süüa. Ja täkke läks – vähemalt suitsulõhe oli küll ülimalt maitsev. Kohv ja saiad olid endiselt head, nii et sellest toidust jäi igati OK mulje. Kõht täis, tuli asjad kokku pakkida ja minekule sättida – lennuk läks 13.15, aga buss tuli hotelli juba pool üksteist.

Keflaviki tee äärest sai läbi akna ka natuke pilte tehtud (totufoniga – päris fotokas otsustas enne reisi jonnima hakata). Teen millalgi mingi valiku ja panen välja. Vahvad olid tee ääres siin seal kividest tehtud puuslikulaadsed kujud (suure kivi peal väike peaks), ka laavamaastikud olid põnevad. Eestiga võrreldes aga oli teeäärne üsna tühi – kohalike kinnitusel elab maal (s.t. väljaspool linnu) vaid 2% elanikkonnast.

Keflavikis on karm turvakontroll ja laseb isegi püksirihma maha kiskuda. Aga asi käib viisakalt ja üsna sujuvalt. Lennuk jääb ligi pool tundi hiljaks – õnneks on tagasiteel aega küllalt, lennukite vahel on ligi 3 tundi.

Kopenhaagenis tuian Kastrupi lennujaamas veidi ringi, helistan Vitale (taanlanna, kellel kevadel külas sai käidud) ja teen aega parajaks. Loll on ringijooksutamine transiidi check-in’i ja tagasi – loodetavasti saavad Eesti asjapulgad Schengeni asjad peagi ühele poole, jääks see jama ära. Otsisin ka Marti, kellega pidime koos tagasi lendama, aga ei leidnud. Tal oli tulekuga mingi jama olnud ja jõudis lennukile alles viimasel minutil.

Kodutee kulges eriliste vahejuhtumiteta. Auto oli lennujaama parklas alles, viskasin Mardi TLÜsse tema auto juurde ja tüürisin kodu poole.

Iseendast tore sõit oli, aga üsna väsitav ja ega just kuigi palju ei näinud. Island on paraku meie mõistes ka roppkallis (võrreldav Norraga), nii et ei raatsinud isegi suveniire osta. Aga kunagi tulevikus, kui hinnavahed vähenevad, võiks sinna tagasi minna küll.

P.S. Kodus ootas Vita saadetud sünnipäevakink – külmkapimagnet suure kirjaga “SHIT HAPPENS”. Lahe. 🙂

Islandil madistamas

Mõned nädalad tagasi pakkus Jaan [L] EITSist välja variandi minna sünnipäevaks (peaaegu) Reykjavikki ja ühel IT-alasel konverentsil microsoftimeeste parv jõepõhja lasta (kui klassikutelt metafoori laenata). No mis saab Kakul selle vastu olla… Lisaks esitlusele sai tehtud ka [L] vastav veebileht (slaidid on ka seal väljas)

Reis oli muidugi pikk ja väsitav, peale koolipäeva tuli esmalt lennata Kopenhaagenisse ja siis pikalt üle mere kaugele saarele. Ajavahe on kolm tundi, nii et hotelli kohale jõudes oli Kakk üsna küps. Natuke Keflavikist hotelli sõites nägi maad ka, aga ilm oli kehv ja pime oli – karta on, et selle sõiduga jääb absoluutne enamik Islandist nägemata… 🙁

Vahva oli see, et sattusime kolleeg Mardiga samale lennukile – ja tuleme reedel tagasi ka samaga: tema Budapestist, mina Reykjavikist. Ajasime lennu ajal plära, rääkisime tööasju ning vahelduseks jorisesime South Parki julgalaulu (“Me-me-me-me-meee…. I am the great mighty poo / and I’m gonna throw my shit at you…”). Tore on töötada koos mitte liiga normaalsete inimestega.

Konverents toimub sealsamas Loftleidiri hotellis, kus majutuski on. Iseendast kena koht, aga vähemalt tuba on võrreldes seniste kogemustega ja arvestades põhjaeuroopa kultuurikonteksti suht lohakil. Nii kraanil kui dušil on ärajooks katki, peldikus puudub debugger (noh see atribuut, millega potti puhtaks saada), telekapuldi pooled nupud ei tööta ja takkapihta küsitakse WiFi eest hingehinda (õnneks konverentsi ajal on see tasuta peale keeratud – aga SSH ja e-post olid ikkagi kinni pandud). Lisaks oli vastuvõtupreili suht nipsakas ja hommikusöögil munaroog täiesti külm. Kakk on üldiselt vähenõudlik elukas ja ei kurda ega protesti, kuid kuna konverentse mööda on üsna palju käidud ning võrdlusmaterjali on üksjagu, siis sellisel jõukal maal neljatärnihotellis selliseid detaile kohata on veidi ootamatu. Hea kohv ja saiad ning lõunasöök aitasid õnneks mulje rohkem tasakaalu.

Isand Ebert osutus (Microsofti-mehe kohta) üsna meeldivaks onkliks ning oma ettekandes ta väga muhku ei norinudki – muidugi oli sihuke ilus sile lugu sellest, kuidas pisike ja pehme korporatsioon kangesti kõiges interoperaabel üritab olla. Mõnest asjast võtsin muidugi kinni ja jõrisesin. Pärast siis vaidlesime omavahel ka veel jupi aega (suhteliselt tsiviliseeritult) – vaidlus jäi enam-vähem viiki, aga publiku nägudest oli näha, et suur osa auditooriumist hakkas esmakordselt tõsiselt mõtlema teemal “äkki ongi peale Microsofti midagi muud kah olemas”. Selles mõttes läks jutt täkkesse.

Lõunalauas saime seltskonnaga juba jutule (siin on kaks eestlast veel, lisaks üks onu Soomest). Õhtuks kutsuti isegi raekotta vastuvõtule. Noh, nüüd on töö tehtud, võib ka natuke ringi vaadata. 🙂

Aajah, islandi keele kohta väike õppetund ka. Lennukiraamatus oli pilt erinevatest loomadest ja igaühe juures tema häälitsus kah. Panen naljapärast siia kirja, võite mõistatada, kes on kes – “voff”, “me me”, “mjá”, “kri kri”, “muu”, “ihihihihi”, “krúnk”, “gaggalagú” ja “hronk”.