Rein rääkis trennis juba ammu, et ülelahe Helsingis on tulemas vägev “vana kooli” võitluskunstide demo, mida tuleks igal juhul vaatama minna. Et eelnevalt oli kirjas kaks pikka eksamipäeva ITK-s, siis oli sõit veidi kahtlane. Viimaks sai siiski autojuhiks nõustutud, seltskonnas peale Reinu veel Eero ning kaks äsja kollase vöö teeninud noort daami.
Hommikul oli ülessaamine üllatavalt kerge, ent ülesjäämine märksa raskem, eksam istus peas. Enne minekut helises telefon: Rein täitsa tõbine, ei tule. No siis pidi Kakk ise hakkama gruppenführerit mängima… Inimesed eri paigust auto peale ja sadamasse (suht viimase tärmini peal). Bronn õnnestus eelmisel päeval eksami vaheajal ära teha.
Ülesõit läks libedalt, aga kohale jõudes Helsingi peal autoga orienteerumine mitte enam niiväga. Tahtsime demo toimumispaigaks oleva Steiner-kooli üle vaadata ning otsisime seda oma tund aega (tänud Eerole, kes GPSi abil kaarti luges)… Viimaks saime paiga kätte ning et paremat pähe ei karanud, sõitsime Idakeskusse hängima. 🙂 Tegelikult põhiliselt sööma, aga vaatasime natuke ka poodides ringi (tüdrukud aga panid kohe padavai ringi kolama).
Sealses Royal Palace -nimelises hiina söögikohas leidis endiselt tõestust fakt, et see rahvas oskab süüa teha. Hästi mõnus toit oli, parem kui enamikus kohtades Tallinnas. Viimaks tüürisime siis koolimajja demole.
Seal oli ITK aula mõõtu saal juba inimesi täis – Soomes on võitluskunstid ikka pika traditsiooniga ning ka praegu märksa populaarsemad kui meil. Suurtest Isadest oli kohal juba mitmeid kordi kohatud Hontai Yoshin-ryu peamees Kyoichi Inoue (kellele kunagi kollase vöö eksam sai tehtud) ja Daito-ryu Takumakai pealik. Vinged vanad olid küll. Daito-ryu mees tegi täielikku akrobaatikat ja pakkis õnnetu vastase ämbliku kombel nii puntrasse, et kõik väljaulatuvad kehaosad olid joogide kombel sõlme keeratud…. Muljetavaldav igatahes. Demo kestis 2,5 tundi ja andis tõesti hea ülevaate erinevatest vanadest jaapani sõjakunstidest. Lisaks sai trehvata mitut tuttavat soome senseid ja muidki nähtud nägusid.
Peale demo oli kogu rahvas juba nii kapsas, et kuhugi mujale minekust ei tulnud midagi välja – viimaks kükitasime paar tundi lihtsalt sadama ees autos. Laevale pääsemine läks probleemideta ning maandusime Viking XPRSi karaokebaari. Saime väga vinge elamuse – rahvale laulma tulnud Andrease-nimeline trubaduur (päritolu jäi segaseks, rahvaga suheldi inglise keeles) laulis tõeliselt hästi ja saatis end samavõrd profilt kitarril. Neil Young, Clapton, Elvis, CCR – kuni Marilyn Mansonini välja.
Kahjuks sai Andrease kontsert viimaks läbi ja asemele tuli asi tuntud õuduses ehk karaoke. Soomlaste kiituseks tuleb öelda, et ehkki maitse kisub neil endiselt kiiva (humppa ruulib), laulsid mitmed seda täiesti korralikus Kalmer Tennosaare stiilis. Kõige suurema pläki tegi hoopis üks olematu lauluoskusega eesti kutt – kui isegi korralikul viisipidajal on Valgre “Õige valik” üsna raske repertuaar, siis jäi sügavalt arusaamatuks selle spektaakli mõte. Äärepealt oleks karjunud talle: “Krt, laula hiphoppi! Ehkki ma seda ei fänna, aga seda ei saa vähemalt nii jubedalt vägistada!”. Igatahes selle jubelauluvõistluse võitsid põhjanaabrid. Ainsaks pärliks oli Andreas, kes vahepeal end karaokepuldi juurde vedas ja ühe äärmiselt vinge Elvise-esituse tegi.
Mahamineku aeg õnnestus veel peaaegu maha magada, olime ühed viimased, kes maha said. Seltskond kes bussile, kes oma autole, kes küüdiga koju.
Pagana väsitav päev, aga päris lahe oli.