Silt: puuetega inimesed

Laagrit sepitsemas

Meie puuetega inimeste võitluskunstiprojektist on idanemas järgmine idee. Nimelt on plaanis koos [L] ELILi, Tallinna Invaspordiklubi ja Tallinna Puuetega Inimeste Kojaga korraldada üks isemoodi laager. Sihtrühmaks oleks kuni 15 liikumispuudega last ning nende vanemad, laagri teemaks “Julge elada!”. Plaanis on kõvasti actionit ja igasugust pulli – sihiks on anda lastele ja nende vanematele edaspidiseks uusi ja hulle ideid, mille peale enamik pole seni julgenud mõeldagi (paraku näitab elu, et puuetega laste vanematel on teinekord märksa suurem puue kui lapsel endal – kõrvade vahel nimelt).

Üheks oluliseks tegevuseks saab laagris olema seesama meie kohandatud võitluskunst, lisaks veel igasuguseid pula-teatevõistlusi, muusikat (ehk saame ka live-musa kohapeale) ja mis peamine, aktiivset ja võrdsel tasandil suhtlemist (siinkohal on kõvasti eeskujuks omaaegne Lionsi noortelaager Norras, kus õnnestus kunagi ammu kahel aastal käia ja kus ka väga raske puudega noored kõikvõimalikku tsirkust kaasa tegid). Kavas on ka tuua kogemusi jagama paar inimest, kel õnnestunud puudega laps edukalt üles kasvatada.

Praeguseks on enam-vähem kindel laagri aeg ja koht – 19.-22. juulil Tõrvaaugul Jäneda ligidal, käsil on finantside otsimine ning meeskonna ja programmi kokkupanek (vabatahtlikud abilised on üsna teretulnud ühendust võtma). Edaspidi siis ehk juba lähemalt.

Ratastool ja võitluskunstid

Eespool sai meie hullust ideest juba natuke kirjutatud – nüüd tundub, et asi on tõesti liikuma hakanud. Esimese kuu jooksul on stabiilne 7-8 inimesega grupp tekkinud ning huvilisi on ilmselt juurde tulemas. Ning nüüd on olemas ka korralik varustus, mille eest tuleb kõvasti tänada

  • Üht Kaku vana head sõpra, kes arvatavasti ei taha end suure kella külge panna, kuid kes on suuresti kogu projekti toetamise taga,
  • Heategevusfondi Dharma, kelle kaudu asi ametlikult teoks sai,
  • Sensei Igor Neemret ja tema [L] Budopunkti ülisoodsate varustusehindade eest
  • ja Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskust harjutuskohana.

Igatahes eile saime 12 komplekti varustust kätte – traditsioonilised karatejakid (toolikasutajatel kipub gi-pükste kandmine ebapraktiline olema) ja vööd, bo’d, said, tonfad, nunchakud (pehmed muidugi – kõvast materjalist variant on paraku ebapädevavõitu relvaseaduse tõttu keelatud) ja kamad. Andis tassida… 🙂

Nii et nüüd ootame pühade lõppu ja uut aastat. Kevadel tuleb siia sensei Ilpo Jalamo Soomest, kes viib tõsisematele harjutajatele juba ka esimese vööeksami läbi. Plaanis on ka kogu värk videosse võtta ja Jaapanisse Suurtele Isadele vaatamiseks saata. Ja Kakk peab minema kevadel jälle kord kooli ning endale suveks ametlikud karatetreeneri paberid (esialgu küll madalaima ehk I astme) hankima. Nii et tegemist jätkub, aga loodetavasti tuleb siit üks Väga Lahe Asi välja.

Külas Invarus

TLÜ [L] HEVI kursuse lõpus sai eripeda tüdrukutega käidud espitsjoonil (nagu Puhh ütleb) [L] Invaru abivahendikeskuses. Selle pealik, Kaku vana tuttav Enn Leinuste oli meid nõus lahkesti vastu võtma, rääkis pikalt kogu valdkonnaga seotud probleemidest ning tutvustas ka kõiksugu huvitavat nodi, millega saab puuetega inimeste elu kergemaks muuta. Arvestades seda, et Eestis seni veel korralikke abivahendispetsialiste ei koolitata, kulus sellele seltskonnale hädasti ära. Ja tundus, et nad ise jäid rahule.

Enn näitab erinevaid ratastoole

Enn tutvustab tehnikat

Piketist Toompeal

Tänaseks oli siis välja kuulutatud puuetega inimeste pikett Toompeal mitme erineva organisatsiooni osavõtul. Põhjuseks, mis inimeste kopsiku täis ajas, oli varem suurelt lubatud toetussummade väljajätmine järgmise aasta riigieelarvest. Ja iga mõistliku inimese jaoks (kelle sekka suurem osa riigikogujaid vist aga ei kuulu) on selge, mida tähendab olukord, kus toetusi pole peale 2000. aastat muudetud (riigikogujatele mainiks siis selgituseks märksõna “inflatsioon”).

Ausalt öelda alguses ise seda piketti ei toetanud – ajastus polnud just parim, paljude jaoks võis see kergesti minna alanud valimistsirkusega samasse patta. Aga kuna Kakk on [L] ELIL juhatuse liige, tuli solidaarsusest teistega Toompeale minna.

Kohapeal jättis toimuv päris hea mulje. Rahvast oli palju, kaasa arvatud bussidega tulnud tartlased ja kaugemadki tegelased. Vägesid juhatama kaasatud isand Samuel Golomb tuli rolliga üldiselt kenasti toime, kõik oli rahulik ja soliidne (algselt kardetud poliitprovokatsioonid ja mõne inimese liigsed vihapursked jäid olemata). Loosungidki olid asjakohased, ilma liigse jauramiseta ja pigem positiivsed.

Nalja sai siiski ka. Kui lossiasukad asja nägid, hakkas toimuv kohe igasugu tegelinskeid ligi tõmbama nagu lehmakook kärblasi. Laekus erinevate erakondade kõnemehi-naisi ning noorsotsid üritasid kavalal moel kogu üritusest poliitprofiiti lõigata, ilmudes oma parteiloosungite ja plagudega stiilis “sotsid toetavad puuetega inimesi” just sinna, kus mõni telekaamera liikus (kahju, et Chris või mõni muu meediainimene nägemas polnud, see oli päris pull vaatepilt). Kõige naljakam juhtum oli see, kuidas algul üritas pr. Kalda tõestada, et tema partei oli küll tahtnud sotsiaaltoetuste sissejätmist, kuid teised koalitsioonipartnerid olid selle vastu. Järgmisena rääkinud pr. Treial teisest kuulsast parteist üritas väita täpselt sama omaenda partei kasuks. Järgnenud küsimusele “Kumb nüüd ikkagi udutab ja kumb tõtt räägib?” tuli vastus umbkaudu “SEEKORD Rahvaliit ei valeta.” No comments.

Tunnikese pärast mindi viisakalt laiali, mõned kaugemalt tulijad said veel enne koduteed Endla majas sooja teed-kohvi. Seega kokkuvõttes kukkus see üritus üllatavalt ilusti välja.

Üks ull idee

… idanes eelmisel esmaspäeval [L] Mitsubachi rahvaga TTÜ staadioni ääres trenni tehes. Rein hakkas arutama võimalust õpetada võitluskunste liikumispuuetega inimestele. Sarnaseid asju on ennegi tehtud, näiteks on Pärnus [L] Zeni klubis Teet Jüring katsetanud [L] ratastoolikaratega juba 2002. aastast. Meie mõte oli aga proovida relvakunste, esmalt Ryukyu kobujutsut.

Mõni päev hiljem käisime külas [L] ELIL tegevjuhil Auli Lõokesel, kellele mõte väga meeldis. Tuli välja, et nädala lõpus olevat Elvas iga-aastane puuetega inimeste spordilaager – võiks seal asja üles võtta.

Mõeldud-tehtud. Reede hommikul toppisime auto täis (lisaks Aulile ja Reinule veel Jaana ja Eero, kes pidid aikidod näitama) ning põrutasime Elva poole. Kunagi varem sai samas laagris ka korra käidud ja siis jäi tiba kehv mulje. Seekord tasus minna juba ka seetõttu, et trehvas mõnd vana sõpra. Aga ega me seal väga pikalt olnud – varsti saime oma etteaste ära teha.

Tegelikult läks päris hästi. Nagu kohe alguses ütlesime, ei tulnud me kohale show’d tegema, vaid enda arendamiseks uusi ideid andma. Esmalt tegime paralleelselt bo põhitehnikaid – mina seistes, Rein toolil istudes (eelnevalt olime üks õhtu pikalt katsetanud ning selgus, et väga suur osa Ryukyu kobujutsust on täiesti tehtav ka isteasendis). Siis tegime bo 10-kumite ehk 10 paarisharjutust – algul püsti, siis Rein kaitsja rollis istuvana. Viimaks istus Rein veel toolil ja karistas “pätti” (noaga vehkiv siinkirjutaja) n+1 erineval moel. Pärast rääkis Rein relvade ajaloost ning Jaana ja Eero tegid aikido’d. Ilus kunst – ka seal tehti harjutusi algul püsti ja siis istudes, nii et ka aikido on vähemalt mingis osas ratastoolis tehtav.

Rahvast tuli vaatama üsna palju ja üldiselt tundus huvi pakkuvat. Iseasi, kas meie ühiskonnas passiivseks kasvatatud inimesed kohe tuld võtavad. Aga mõned tulid proovima ja kila-kola näpuga katsuma küll, ehk tulevad sügisel trenni ka. Eks elu näitab.

Üks tsitaat

… seekord filmist “Mask” (mitte too totter kumminäofilm Jim Carreyga; filmi ennast pole paraku tükk aega kusagil näidatud, tsitaat on võetud veebist), mida kõigile soovitaks. Eriti puuetega inimestele või vanemaile, kel on puudega laps. Film räägib geneetilise koljudeformatsiooniga poisist – konkreetne tsitaat pärineb poisi emalt (popdiiva Cher ühes oma parimatest filmirollidest):

Rusty: First you told me he was gonna be retarded, then you told me he was gonna be blind AND deaf. If I’d dug his grave every time one of you geniuses told me he was gonna die, I’d be eating fuckin’ chop suey in China by now!

Peaks mõnegi tumbatohtri ka siinmail mõtlema panema (kurb, aga tõsi – mõni käib üksteist aastat ülikoolis ja on ikka samasugune jobu nagu peale põhikooli lõppu. Õnneks on suur enamik arste ikkagi inimesed omal kohal). See tsitaat võiks väga hästi ka Kaku emmelt pärineda…

Mõned uitmõtted peale ELILi nõupidamist Karaskil

ELIL korraldas [L] kahepäevase väljasõiduseminari Karaski keskusse Põlvamaal. Karaski on mõnus paik, üks üsna unikaalne sotsiaalobjekt Eestis, mille pea kohal aga paraku ripub juba aastapäevad müügikirves. Sellest oleks üsna kahju – kahjuks aga on Eesti sotsiaalsfääri seis just selline, nagu ta on.

Vahva üritus oli. Kokkutulnuid oli mitukümmend inimest erinevate liikumispuudega inimeste ühingute juhtkondadest, ka suurem osa ELILi juhatusest oli kohal. Arutelu all oli liidu uus arengukava ning mõttetalgutes sündis mitmeid huvitavaid ideid. Tore oli vaadata, kuidas inimesed “lahti läksid” ja paraku üsna levinud “oh, mis nüüd mina”-mentaliteet asise töömeeleoluga asendus.

Kakk kohtus taas kord ka oma vana sõbra, Tallinna Invaspordiklubi pikaajalise vedaja Ritaga, kellega sai 1994. aasta suvel Norras, Lionsi korraldatud Grönoleni noortelaagris käidud. Kaku tollane päevik leidis tänuliku lugeja – Rita veetis enamiku õhtust diivanil külitades, Kaku läpakas ees ja mälestustesse uppunu nägu peas. Peaks kunagi need memuaarid ka netikõlbulikuks siluma ja välja panema.

Et mitte vaid bürokraatiaga tegelda, sai ka oma relvavärk kaasa veetud ja mitmeid kordi allkorruse ühes toas harjutatud (lõppude lõpuks on vaja millalgi see pidevalt veninud kobujutsu eksam ära teha). Seal tuli ka mitmete inimestega üldse trennitegemisest juttu – paar huvilist said ka tõsise ahhaa-elamuse, kui selgus, et näiteks chi kungi lihtsamaid harjutusi on täiesti võimalik teha ka raske liikumispuude korral.

Natuke paraku tundubki, et mitmetel puuetega inimestel on füüsis rohkem käest ära, kui puue seda tingib – ka näiteks Karujärve suvelaagris tulid paljud juttu tegema, kui Kakk trenni tegi. Kaasaproovijaid oli aga vähe. Samas on välja käia juba mitu üllatavalt head näidet selle kohta, kuidas algselt võitluskunstidest pärit harjutused on aidanud liikumispuuetega inimeste seisundit tunduvalt parandada (naljakas – algselt oli nende eesmärk ju … hm, puude tekitamine?). Kui Kakk peaks kunagi niikaugele saama, et endal mingi voli õpetamiseks tekib, tuleks tõsiselt kaaluda mingi sedalaadi süsteemiga tegelemahakkamist eesmärgiga just nimelt taastada liikumispuudega inimeste liikumisvõimet. Konkreetselt täna hommikult proovisin ühe inimesega koos teha üht lihtsat hiina võitlusviisidest pärit “kleepuvate käte” harjutust – “ohver” oli asjast kõvasti sisse võetud ja lubas kodus edasi harjutada.

Enne teiste õpetamist aga tuleb endale korralikud “adjustaadid” saada. Nii et – bo-said-tonfad kätte ja tulevasteks eksamiteks harjutama!

Verine värk

Viimati sai siin korduvalt jorisetud puuetega inimeste doonoriksolemise teemadel. Tänaseks olid siis puuetega noored Tartus ja ELIL korraldanud ühe kohtumise, kuhu ühelt osapoolelt laekusid üks tohter koos verekeskuse infojuhiga ning teisalt paarkümmend asjahuvilist liikumispuudega inimest.

Paras kino oli küll. Verekeskuse rahvas üritas muidugi halva mängu juures head nägu teha ja tõestada, et mingit diskrimineerimist ei ole ja et “ka terveid inimesi saadetakse tagasi”. Mis aga kohale ei jõudnud, oli see, et “terveid” saadetakse tagasi juhul, kui vestluse või analüüsi käigus selgub mõni ohtlik faktor – puudega tegelase puhul aga piisab tema nägemisest… Põhiargument oli taas kord “äkki juhtub midagi ja siis meie vastutame” – sorry, kuid seda on puuetega inimesed juba oksendamiseni kuulnud. Parem me sind kooli ei võta, äkki juhtub midagi. Me ei saa sind tööle võtta, äkki juhtub midagi… Hiljem tuli ka välja, et verekeskuses valitsev arusaam ei tee endiselt erilist vahet puudel ja haigusel. Nii et enamusel selle kolmetunnise diskussiooni ajast oli küll tunne, et taome peaga vastu seina. Lõpupoole aga vist hakkas natukene meie jutu mõte kohale jõudma – loodetavasti korraldatakse sarnaseid kohtumisi veel ja saab viimaks natukenegi mõne inimese iganenud arusaamu muuta.

Nalja sai ka. Esmalt muidugi rääkisin enda kunagise loo, kuidas “puudega inimene” tassiti teise linna otsa verekeskusse ja lasti peale väljapraakimist sinna lihtsalt lahti. Seepeale ei saanud ka teine pool muud öelda, kui et inetu lugu ning et neid inimesi tuleks karistada. Nojah – kes see üle kümne aasta tagust asja enam üles kaevab (Kakk pole Valdeko Vende). Aga ikkagi tuli taas kord see “äkki juhtub…”. Seepeale võttis Kakk rahakotist kaks dokumenti, näitas tohtrile ning küsis, kas need pole mitte vereloovutamisest märksa suuremad ohuallikad, mida Eesti Vabariik on “puudega inimesele” usaldanud. No tohter siis vaatas toda värsket AB-kategooriaga juhiluba ning Kaitseliidu relvakandmisluba ning … ega tal midagi öelda ei olnud.

Aga ürituse lõpp andis natuke lootust. Äkki hakkab jää viimaks liikuma.

Naljakas nõustamine

Kakk käis täna [L] ELIL juhatuse koosolekul ja korjas sealt üles ühe naljaka voldiku. [L] Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse väljaanne (miskipärast kirjutavad nad “keskuse” lahku, nagu “poolsuitsu vorst”), räägib puuetega inimeste nõustamisest. Pealkiri aga on veidravõitu – voldikule on kirjutatud “Peer-nõustamisest”. Võiks nagu mõelda, et jutt nendest puuetest, millega kaasnevad seedeprobleemid ning flatulentsiraskused. Aga ei – kogu asi ei seisne üldse peeretamises, vaid AS Tangu asjapulgad on lihtsalt ingliskeelse sõna peer tõlkimatult üle võtnud ja mõtlevad selle all nõustamist, mida viivad läbi omasugused, s.t. antud juhul teised puuetega inimesed. Ilus asi, aga sellise nime all sellega küll kaugele ei jõua – elementaarne keeletaju võiks ametnikel siiski olemas olla.

Peer-nõustamine...??

OK, nõus – ingliskeelset peer’i on tõesti raske tõlkida. Ise pakuks kaudse selgitava variandina “horisontaalnõustamist”, kuid päris hea puht-eestikeelne sõna võiks olla “semunõustamine”. Aga ka ebatäpne termin oleks parem kui praegune umbjabur “peer-nõustamine”.

Nii et armsad AS Tangu inimesed – palun mõelge teinekord natuke, enne kui hurraaga kellegi välismaalase ideed realiseerima tormate. Praegune termin kõlab umbes sama hästi kui piljardiklubi “Kepp & Kerad”.

Verekeskus ja puuetega inimesed

Jupp aega tagasi [L] jorisesin sel teemal. Tänaseks on lugu jõudnud [L] Postimehe veergudele.

Ausalt öeldes ei ole sõnu. Kui sellist juttu ajab meditsiinilise haridusega inimene, siis on ikka tõsiselt kuri karjas. Pakuks, et suur osa prostituute on end ära blondeerinud – niisiis peksame kõik blondiinid verekeskusest tagasi, äkki mõnel on tripper! Ja Jumal hoidku, äkki tuleb mõni neeger kah veel doonoriks! Nii et “kaitseme” kõiki eelnimetatuid sellega, et neilt verd ei võta???

Kindlasti on ratastoolis inimeste seas doonoriks sobimatuid. Nagu ka madruste, puna- ja kiilaspeade ning jalg- ja kivipallurite hulgas. Küsimus on selles, et verekeskuse töötajatel puudub elementaarne reaalne kompetentsus vähegi erinevate juhtumitega tegelemiseks – ja selles on muidugi süüdi need erinevad inimesed ise. Kui aga arvestada, et doonoriverest on kohati tõsine puudus, on selline käitumine kuritegelik ja selle eest tuleks rakendada kohaseid sanktsioone.

Läheks õige ja mõõdaks sealsed töötajad üle. Kes on üle 180 cm pikk, see loetagu ebastandardseks (eestlaste keskmine statistiline pikkus jääb kuuldavasti 175 cm kanti) ja ta peab kas töölt lahkuma või laskma end ülemisest otsast lühendamise teel standardseks muuta. 😛

Kuritegeliku debiilsuse vastu tuleb võidelda.