ELIL korraldas [L] kahepäevase väljasõiduseminari Karaski keskusse Põlvamaal. Karaski on mõnus paik, üks üsna unikaalne sotsiaalobjekt Eestis, mille pea kohal aga paraku ripub juba aastapäevad müügikirves. Sellest oleks üsna kahju – kahjuks aga on Eesti sotsiaalsfääri seis just selline, nagu ta on.
Vahva üritus oli. Kokkutulnuid oli mitukümmend inimest erinevate liikumispuudega inimeste ühingute juhtkondadest, ka suurem osa ELILi juhatusest oli kohal. Arutelu all oli liidu uus arengukava ning mõttetalgutes sündis mitmeid huvitavaid ideid. Tore oli vaadata, kuidas inimesed “lahti läksid” ja paraku üsna levinud “oh, mis nüüd mina”-mentaliteet asise töömeeleoluga asendus.
Kakk kohtus taas kord ka oma vana sõbra, Tallinna Invaspordiklubi pikaajalise vedaja Ritaga, kellega sai 1994. aasta suvel Norras, Lionsi korraldatud Grönoleni noortelaagris käidud. Kaku tollane päevik leidis tänuliku lugeja – Rita veetis enamiku õhtust diivanil külitades, Kaku läpakas ees ja mälestustesse uppunu nägu peas. Peaks kunagi need memuaarid ka netikõlbulikuks siluma ja välja panema.
Et mitte vaid bürokraatiaga tegelda, sai ka oma relvavärk kaasa veetud ja mitmeid kordi allkorruse ühes toas harjutatud (lõppude lõpuks on vaja millalgi see pidevalt veninud kobujutsu eksam ära teha). Seal tuli ka mitmete inimestega üldse trennitegemisest juttu – paar huvilist said ka tõsise ahhaa-elamuse, kui selgus, et näiteks chi kungi lihtsamaid harjutusi on täiesti võimalik teha ka raske liikumispuude korral.
Natuke paraku tundubki, et mitmetel puuetega inimestel on füüsis rohkem käest ära, kui puue seda tingib – ka näiteks Karujärve suvelaagris tulid paljud juttu tegema, kui Kakk trenni tegi. Kaasaproovijaid oli aga vähe. Samas on välja käia juba mitu üllatavalt head näidet selle kohta, kuidas algselt võitluskunstidest pärit harjutused on aidanud liikumispuuetega inimeste seisundit tunduvalt parandada (naljakas – algselt oli nende eesmärk ju … hm, puude tekitamine?). Kui Kakk peaks kunagi niikaugele saama, et endal mingi voli õpetamiseks tekib, tuleks tõsiselt kaaluda mingi sedalaadi süsteemiga tegelemahakkamist eesmärgiga just nimelt taastada liikumispuudega inimeste liikumisvõimet. Konkreetselt täna hommikult proovisin ühe inimesega koos teha üht lihtsat hiina võitlusviisidest pärit “kleepuvate käte” harjutust – “ohver” oli asjast kõvasti sisse võetud ja lubas kodus edasi harjutada.
Enne teiste õpetamist aga tuleb endale korralikud “adjustaadid” saada. Nii et – bo-said-tonfad kätte ja tulevasteks eksamiteks harjutama!