Tahtmata kedagi solvata

Tsitaat Eesti Päevalehest:

Kundla selgitas varem ajalehele Järva Teataja, et kui ta nimetas eelmises artiklis üürilisi värdjateks, siis ta ei tahtnud sellega kedagi sõimata. «Värdjas tähendab ka vallaslast ja seal korteris elasid ju vallaslapsed, sest emal abikaasat polnud,» arutles ta.

Kakk arvab, et nende sõnade ütleja on üks igavene … riist.

Ka sellega ei taheta kedagi solvata. Mõeldud on K-erakonna tublit töövahendit.

Ülekohus ei seisa kotis

Tõsielust: noorem pesakondne jäi päevad tagasi hilisõhtul koju tulles pättide kätte ning jäi paarisajast kroonist ilma. Kakk lendas küll Kiisuga koos kohale (eesmärgiga mõni nahk ää parkida), kuid kurilased olid juba jalga lasknud, kuna poisile tulid mõned sõbrad appi.

Täna selgus, et põhipahalane oli põgenenud otse läbi kohaliku kasvuhoone klaaside ning vajas seetõttu tublisti nõelumist. Ütle veel, et sigadused jäävad karistamata. 😛

Huvitav mõte

Slashdotis arutatakse teemal, miks USAs tegutsev suurahistaja RIAA peedistab ka pea kõiki ülikoole, aga Harvardist hoiab targu eemale. Ülimalt tabava mõtte on välja käinud üks Opportunisti-nimeline kasutaja, kommenteerides asjaolu, et Harvard on USA juristide põhipesa ning igasugu väljapressijad kardavad ise kõrvetada saada:

Rarely loses the master against his padawan. So to challenge him, a fool you must be.

Yoda ruulib….

Hmm…

Juhtumisi jäi YouTube’is ette [L] üks video, kus üks jänkist kutt demob balisongi ehk libliknuga. Päris lahedalt keerutab. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida.

Asjalike ja respekteerivate kommentaaride kõrval on seal vist tunduvalt rohkem sihukesi, mille autorite pea röntgeniga läbivalgustamisel ilmselt fotopaber täiesti ühtlaseks jääb (taina homogeensuse tõttu). Virisetakse selli suure kõhu pärast ja pritsitakse muidu tatti. Kustkohast küll sihukesed idikad tulevad…? Eelnevalt tundus, et Eesti veebides on juba piisavalt lolle kohatud, aga sealne kontsentratsioon oli ikkagi harjumatu. Ptüi, vastik.

Paar vutimõtet

Eile toimus Tallinnas Eesti-Inglismaa jalgpallimäng. Inglased olid mänguliselt selgelt üle, Beckhami paar söötu olid tõesti ilusad ja nii polnud Eesti 0:3 kaotus mingi ime.

Peale ülekande vaatamist tahab aga Kakk küsida: kuidas on võimalik, et rahva seast, kes on defineerinud mõiste “džentelmen”, tuleb sellises koguses jobusid nagu näha inglise “jalgpallifännide” seas? Sihukesi, kellest hullemaid ei täi inglased isegi oma kodumaalt VÄLJA lasta, rääkimata üle-euroopalistest sissesõidukeeldudest? Kui meie naaberriigi lontrused vehivad siin oma “peremehed tulid tagasi”-stiilis loosungitega, siis on see veel kuidagi mõistetav. Aga pagana pihta, vana Euroopa kultuurrahvas…?

Täiesti arusaamatu.

Vastik vahejuhtum

Üle hulga aja põrkas Kakk jälle ühe tropiga kokku…

Oli minek kolleeg Vahuri laulatusele Peeter-Pauli kirikusse. Lilled käes ja lips ees. Tee läks läbi Tammsaare pargi. Veidi Tammsaare kujust Viru poole oli tee ääres miski kutt kahe tibiga.

Kui Kakk mööda läks, hakkas kutt lähemale ujuma, tühi veinipudel käes – hoolimata sellest, et hoidsin aegsasti laia tee teise serva. Tüüp astus ette, vahtis ainiti otsa ja siis üritas pikali joosta. Paraku oli kole üllatus, kui ohver ei kukkunudki pikali ja hoopis üritaja eemale põrkas. Vahtis siis endiselt kurja näoga ja röökis “Idi nahhui!”. Röökis teist korda veel. Kui Kakk siis eesti keeles küsis, et milles probleem on, kisas “Minje minjema!” ja pööras ise eemale.

Tjah. Tuju oli muidugi rikutud. Aga samas on siit üht-teist õppida ka.

Esmalt, kui juba ligi kümne aasta eest viimati selline potentsiaalselt füüsiline konflikt tekkis, tuli hirm nahka. Seekord tuli viha – selline teerulliviha, mida ilmselt ka too tüüp tundis ja piirdus lõppfaasis vaid röökimisega. Seega on Kakk oma võitluskunstiõpingutes vahepeal astme võrra ülespoole saanud – pidurdav hirm oli läinud, ent ka tõelisi tegijaid iseloomustav rahu ja leebus on veel puudu. Tuleb edasi treenida.

Positiivne oli see, et toimis sama psühholoogiline skeem nagu varem autorooli taga mõnes liiklusohtlikus olukorras – “lint hakkas aegluubis tööle” ja aju jõudis olukorda ilusti hinnata. Selline tunne oli, justkui oleks mingi tagavaraprogramm tööle pandud. Teisalt aga: kui see sell oma pudeliga seal seisis ja röökis, oli ajus töötav programm umbes selline: “Pudel. Ettevaatust, see pole naljaasi. Kui lööb, siis blokk, teisho rangluusse, raske lõhkuv kotegaeshi pudelit hoidvale käele ja viimaks kindluse mõttes kutt peadpidi betooni.” Meditsiinilises keeles: lahtine luumurd, randmeliigese häving ja peapõrutus. Ehk vaieldavalt hädakaitse piiride ületamine. Järeldus – tuleb üritada endasse pehmemaid lahendusi programmeerida, Escrimas kasutatav overkill ei sobi alati. Praegu jättis see sell aga meie mõlema õnneks pudeliga aktiivsemalt vehkimata.

Laulatuselt tagasi tulles oli kutt küll endiselt oma tibidega seal, kuid ei teinud enam välja. Hea, et nii läks.

Hambapastat?

Kiisu käis Nõmme turul. Keset turgu müüs kamp vene nolke koti seest Blend-a-Medi hambapastat, 12 krooni laks (Säästukas just vaatasime, hind oli 19.50) – suht selgelt olid need rabatud mõnest laastatud poest. Politsei oli vihje eest tänulik ja lubas asja uurida – kahju, et ei olnud fotokat käepärast. Nagu mujalt kuulda, on akendelt võetud DNA-proovide alusel saadud kätte üsna mitu selli, kel lisaks värskele sigatsemisele veel nii mõnigi seni lahendamata kuritöö hinge peal. Mida enam inimesed aktiivselt kaasa löövad ja politseid uurimisel aitavad, seda vähem sedasorti kaabakaid meile tulevikus koormaks jääb.