Silt: EIK

Eesti Infotehnoloogia Kolledž

UpDate

Kolledži tudengid võtsid kätte ja otsustasid läinud aasta lõpus ajalehte tegema hakata. Saadeti siis ka personali listi üleskutse kaasa lüüa – pärast selgus, et Kakk oli ainus, kes huvi üles näitas. Seepeale võtsid jüngrid ja toppisid Kaku karistuseks initsiatiivi eest arvamustoimetajaks. Lehele valiti avaliku konkursiga nimi ka, pealkirjas mainitu võitis (siitpoolt pakutud “AFK” jäi teiseks).

Nüüd on avanumber valmis ja rahvale kättesaadav ning esmane tagasiside on päris positiivne (ehkki parandamisruumi on ka selles numbris piisavalt). Aga leht on üldiselt vahva – hea kujundus, lahe isikulugu matemaatikaõppejõud Kristiinaga, rektori tervitus alguses ja puha.  Kaku esimene arvamuslugu võttis üles juba siin varem virisetud teema “Palju puu peasi” – harilikult inimestele sihuke näpuvibutamine ei meeldi, aga seekord läks õnneks.

Tegijad on õnneks suuremalt jaolt rebased, seega kui jõudu ja viitsimist jagub, võivad nad koguni paar järgmist aastat apdeitida. Jõudu neile. 🙂

Kaku avatud kursused kevadel 2013

Kakk jätkab enda üsna edukaks kujunenud Wikiversity-põhiste avatud kursuste seeriat ka algaval kevadsemestril. Kavas on

*  Sotsiaalne tarkvara ja võrgukogukonnad (TTÜ äriinfotehnoloogia magistriõpe, ainekood IDK6100, 5 EAP) – kahe eraldi rühmana päeva- ja kaugõppele. Päevaõppe kursuse avakohtumine toimub esmaspäeval, 28. jaanuaril kell 12.00 TTÜ auditooriumis X-413 ja kaugõppe oma laupäeval, 2. veebruaril kell 12.15 auditooriumis II-409. Kursus kestab 4. veebruarist 17. maini.

* IT eetilised, sotsiaalsed ja professionaalsed aspektid (IT kolledži õhtuõpe, ainekood I008, 4 EAP) – Kaku EIK põhikursuse veidi lühendatud e-variant.  Avakohtumine toimub neljapäeval, 7. veebruaril kell 19.45 IT kolledži auditooriumis 316.  Kursus kestab 11. veebruarist 26. aprillini.

Mõlemad kursused on saanud Eesti E-õppe Arenduskeskuse kvaliteedimärgi (ITSPEA 2010, STVK 2011) ning ITSPEA ka 2010. aasta Aasta E-kursuse preemia.

Märkused:

* Kursusel osalemine on avatud kõigile (s.t. niisama targemaks saamine ei maksa osalejale midagi), kuid ametliku diplomi või tõendi saamiseks tuleb selle soovijatel pöörduda vastava õppeasutuse poole (ilmselt TTÜ-s Avatud Ülikooli ja EIK-s täiendõppesse). Vajadusel saan aidata asja korraldada. NB! See muidugi ei käi vastava õppeasutuse ametlikult kursusele registreerunud tudengite kohta – nemad saavad eduka soorituse korral enda EAP-d igal juhul kirja.
* Avatud kursusemudel eeldab kaasatöötamist kogu kursuse vältel, põhiosa tööst tehakse ära nädalate kaupa kursuse käigus (erinevalt traditsioonilisest kolmeöölisest tuupimismaratonist enne eksamit). Iganädalaseks töökoormuseks tuleks arvestada vähemalt paar-kolm tundi.  See-eest puudub STVK-s eksam üldse ning ITSPEA-s on selle osakaal 40%.
* Kursusega saab liituda kogu kursuse vältel, ent 51%-lise minimaalse läbimisläve ületamine eeldab üldjuhul siiski osalemist arvestataval osal kursusest.
* Avakohtumisel osalemine on väga soovitav – eriti neile, kes pole sedalaadi õppevormiga varem kokku puutunud.  Elu näitab, et puudujad hakkavad hiljem pikalt-laialt uurima, mis ja kuidas – seda kõike oleks kohale tulles saanud teada palju vähema vaevaga.
* Mida rohkem on kursusel rahvast, seda rohkem tuleb teistega arvestada (eriti käib see Skype’i vestluste kohta). Suure seltskonna puhul tuleb ka arvesse võtta, et õppejõu reageerimisvõime on piiratud – näiteks 15 inimesega kursusel saab eeldada, et õppejõud kommenteerib kõigi osalejate ajaveebipostitusi, 150 osaleja korral käib see aga talle üle jõu.

Jõudu osalejaile. 🙂

Akademy @ IT College

IT Kolledžisse on oodata suuremat pingviinirünnakut – tulemas on [L] KDE tegijate iga-aastane suurüritus [L] KDE Akademy, mis sedakorda tuuakse lausa meile koju kätte.  Asi algab 30. juunil terve nädalavahetuse kestva konverentsiga, millele järgneb 2.-6. juulil aset leidev töötubade ja praktiliste tegemiste nädal.  Osalemine on täiesti tasuta – seega ei tohiks magada maha võimalust viia end lähemalt kurssi KDE ja laiemalt ka Linuxi maailma toimetamistega ning tutvuda uute, huvitavate ja mis peamine, tarkade inimestega. Üritust korraldavad KDE poolt selle taga olev sihtasutus (KDE e.V.), siitpoolt aga hulk vabatahtlikke isand Laur Mõtusega eesotsas ning muidugi ka IT Kolledži pere.

Lisainfot leiab [L] Akademy veebilehelt. Kõik huvilised on teretulnud!

Kaitsmised läbi

Selleks kevadeks on diplomikaitsmishooaeg läbi saanud. Saldoks jäi üks “B/väga hea” TLÜ magistriõppest ning kaks “4/väga hea” ja kolm “3/hea” IT kolledži diplomandidelt.

Ees on veel atesteerimisseminar järgmisel reedel, kus ka Kaku kaks doktoranti peavad tehtust aru andma. Peale seda on veel üks nädal väiksemaid toimetamisi ning siis ongi suvi käes.

Praktikant

Isand Maks Mustamäe lastekodust on nüüdseks jõudnud Väike-Maarja kutseõppekeskusse. Ja bokkeni asemel tuleb mainit isandat piinata hoopis arvutiasjandusega.

Nimelt on neil ette nähtud sihuke asi nagu praktika. Ja kui varem olid mõned sellid koolis Maksi kallal norinud, et “kuhu sina küll praktikale lähed, ah?”, siis peale praktikakoha selgumist (Kaku kabinet IT kolledžis) oli nöökijatel suu üsna vett täis…

Nüüd on esimene nädal möödas. Praktikant on üsna kohusetruult kohal käinud ning juhendaja on seni päris rahul. Ainus kõige raskem faktor kogu asja juures on praktikandi jutuvada, mis ei taha kuidagi otsa lõppeda. 🙂

Eelmisel nädalal näppisime Linuxit (installisime erinevaid distrosid ja mässasime terminalis), algaval hakkame serverit adminnima ning järgmisel kukume progema kah.  Kui hästi läheb, saab praktikandist täitsa asja.

Kes kelle töid kirjutab

Tänase päeva meediateema on kõrgkoolides lokkav variautorlus. Eks nüüd ilmselt jah meedia avastas Ameerika – nagu mitmed kommentaatorid on juba välja toonud, pole nähtus kindlasti mitte uus. Kuid kindlasti aitab aasta-aastalt toimuv keskhariduse allakäik (mis ei ole vaid Eesti, vaid ülemaailmne häda) probleemi süvenemisele kaasa.

Ses mõttes on IT kolledž veel üsna positiivne näide, kuna siin on mitmeid sedalaadi protsessi pidurdada aitavaid asjaolusid:
* tehniline ja üsna spetsiifiline erialavaldkond – isegi kui mõni  (näiteks) tulevane admin laseb enda töö kellelgi valmis teha, siis kaitsmisel peab ta teemat valdama võrdväärselt autoriga või tuleb ta järgmisel aastal uuesti kaitsma.
* väike kool – inimesed tunnevad üksteist, tudengi oskused ja võimed on eelnevalt rohkem teada.
* kaitsmiskomisjonides on suhtkoht pooleks omi õppejõude ja väljastpoolt kutsutud inimesi, seetõttu on konnatiigiefekt veidi väiksem.
* juhendaja + konsultandi süsteem, kus vähemalt idee poolest tegeleb ühe tööga kaks inimest.
* võrreldes mitmete teiste koolidega toimub lõputööde osas päris pikaajaline ja tõsine peedistamine alates kavandi esitamisest (kus inimesel peab juba esialgne pilt tulevasest tööst olemas olema) läbi mitmekordsete eriseminaride (kus igaühel tuleb enda töö teemal sõna võtta), eelkaitsmise (kus kotitakse vähemalt sama kõvasti kui lõppkaitsmisel) viimaks lõppkaitsmiseni välja.

Ja ometi jääb ka kõigest sellest vahel väheks.

Suhteliselt selge on aga tänaseks see, et massiharidus ja pearahasüsteem kõrghariduses lihtsalt ei tööta. Turakad on enamasti tasulised tudengid ning kuna koolid peavad suurel määral end nende rahast elatama, hoitaksegi neid nagu essu jäätisepulgal. Ning siis imestame, miks Martin Luther Tartus mustanahaline oli.

Väga küsitavad on aga igasugused “IT-plagiaadituvastuslahendused”.  Enamasti tahetakse nende eest  räiget raha  ning samas ei ole nende efekt seni teadaolevalt kuigivõrd suurem mõne oskuslikult valitud Google’i päringu omast.  Sellise asja peale mängimine sarnaneb andmeturbest teada security through obscurity -lähenemisega, mis pole samuti kuigi efektiivne (veel ühe võrdlusena meenub tsensorvara ehk sedasorti tarkvarajubinad, mis [L] peaks idee poolest “paha võrgusisu” arvutist eemal hoidma). Palju targem oleks see raha investeerida probleemi juurtega tegelemisse (ühe olulise variandina üldhariduskoolide õpetajate palkadesse, et neis ametites konkurentsi tekitada).

Muidugi kui eesmärgiks ongi “Idiokraatia” filmi maailm, siis lastagu samas vaimus edasi…

Väljundipõhine

…õppimine  on viimase aja moetermin Eesti kõrghariduses. Viimase paari aasta jooksul on kõiksugu ainekaartide ja õppekavade juures seda igale poole külge poogitud ning asi on otsapidi isegi Eesti kõrgharidusstandardisse jõudnud. Täna toimus ka kolledžis vastav seminar – kuid oh õnnetust, absoluutne enamik kolleege suhtus asjasse…. khm, ettevaatlikult.

Soov tagada hariduse kvaliteeti nõnda, et paneme paika kõik asjad, mida mingi aine või õppekava lõpetaja garanteeritult oskab, on ju iseenesest mõistetav. Tegelik elu on aga paraku natukene keerulisem ja nii õpiväljundite kui ka hindamiskriteeriumite (teine selle teooria keskne mõiste) määratlemine ei suuda enamasti selle keerukusega kaasa tulla.  Muude asjade hulgas alahindab see süsteem  nii inimeste erinevaid võimeid (enam-vähem homogeense grupi korral võiks idee poolest töötada), inimeste erinevat motiveeritust (näiteks nõue hinnata iga konkreetset väljundit vaid korra on vesi laiskvorstide veskile, muutes õppejõul kogu semestri kestel kaasatöötamise nõudmise märksa keerulisemaks) kui ka näiteks erinevaid õppevorme (kasvõi avatud keskkonnaga e-õppevariante). Samas on ette näha sellega kaasa tulevat mõttetu bürokraatia plahvatuslikku kasvu.

Ühe võimaliku põhjuse kogu asja karvaselt väljakukkumise kohta andis üks veebileht, mida hetkel ei õnnestunud uuesti leida – ent suhteliselt sarnase asja saab välja lugeda ka [L] Wikipedia artiklist. Seal oli nimelt pakutud, et VÕ on pärit mitte hariduse (education), vaid koolituse (training) valdkonnast.  Mõtlema hakates – võib täitsa olla, et mõne lühiajalise ja konkreetse täiendõppekursuse puhul (täiesti lambist näide: IT Kolledži täiendõppe pakutav [L] skriptimiskeelte kursus) on sedalaadi lähenemine õigustatud. Seal osaleb väiksearvulisem ja homogeensem seltskond (eriti erialakursustel), ajaline dimensioon on selgelt piiritletud ning kuna tegu on tihti tasulise teenusega, on ka küsimus “mida ma täpselt enda raha eest saan?” sellisel kujul põhjendatud.   Kui aga sama lähenemist proovida klassikalise kõrghariduse juures (mille peamine “uba” ei ole mitte niivõrd konkreetsed kutseoskused, kuivõrd just inimese mõtlema, analüüsima ja seostama õpetamine), siis on tulemus väga küsitav.

Pluss veel: siin ei oska omalt poolt midagi kindlat väita, kuid tollest Wikipedia artiklist jääb mulje, et seda kõike on juba mitmel pool maailmas proovitud ning siis vana süsteemi juurde tagasi pöördutud.

Mis kinni ei jää…

… pidavat saama kinni löödud. Kolledži ITSPEA eksamil löömist õnneks vaja polnud.

Aga mingi väe läbi oli päris suurel osal esseevormi valinud rahvast (keda oli enamik) kirjutamise oskus märgatavalt paranenud, seda võrreldes semestrisisese kirjatööga. Mine võta kinni, kas aitas klassikalistest häkkeritest rääkimine (kes muuhulgas ka korralikku kirjaoskust nõuavad), korduv Saalomon Vesipruuli mainimine või bokkeniga loenguskäik, aga pilt oli parem kui enne. Isegi sõnakuju “videosi” esines nähtavalt vähem kui varem. 🙂

Seega on õppejõud peale kolme pikka eksamipäeva päris rahulolevalt kapsas.

P.S. Ühes eksamiessees esines [L] lahe viide sellele, et vahel on isegi WoW-i mängimine eluliselt vajalik. 🙂

Katariinast ja mitte-eesti tudengitest

Päris põnev lugemine Õpetajate Lehest.

Kui see asutus mõne aasta eest avati, siis sai siin kah jorisetud. Nüüd vist näib, et põhjendatult – kolm lõpetajat kolme aastaga on ikka märkimisväärne tulemus. Päris põnev oleks võrrelda, mitu vene emakeelega “itikat” on sama aja jooksul lõpetanud IT kolledži… Arvata on, et neid on ikka märgatavalt enam.

Nendel noortel võib tegelikult teinekord ikka päris raske olla – mõnelgi juhul on näha, et inimene teeb topelttööd, üritades paralleelselt esimese kursuse kõrgema mati ja Javaga ka toimivat keeleoskust saavutada (miks tal seda enne kolledžisse astumist veel ei ole, on omaette küsimus). Müts maha nende ees – üldiselt olen alati üritanud ka mõistlikkuse piires vastu tulla (näiteks ITSPEA ettekannete puhul olen pakkunud varianti vaadata slaidiesitlus enne ettekannet koos läbi ning parandada võimalikud vead ära). Kuid just viimase paari aasta sisseastujate hulgas on venepäraste nimedega inimeste osakaal märgatavalt kasvanud. Ja lõputöö kaitsmise ajaks ei ole reeglina keeleprobleemidest enam kuigi palju järele jäänud.  Integratsioon ilma poliitilise pullikoogita näib olevat märksa efektiivsem.