Silt: budo

Tehtud!

Viimaks sai see treenerieksam ühele poole. Teooriaga oli paras keemia, tööd oli eelmistel nädalatel palju ja aega õppimiseks kuigivõrd ei jäänud. Nii olidki täna hommikul mitokondrid, anaeroobne lävi ja sporditurundus peas kaootilist Browni liikumist tegemas.

Lõuna ajal tuli siis tunni ajaga täita test – 20 küsimust üldainetest (anatoomia, füsioloogia, spordimeditsiin, treeningumetoodika, majandus, turundus) pluss 20 erialast (kobudo). Erialaga saime kõik kenasti hakkama, aga va üldainetega sai jubida. Viimaks, kui positiivne tulemus siiski teada anti, tuli sümpaatiline üleväsimus peale (see olli muide üks küsimus) – tekkis tahtmine lollakalt itsitada, nägusid teha ja midagi jaburat korda saata. Pingelang ja täiesti tühi pea takkapihta.

Õhtul tuli siis kahe suure sensei (Jukka Helminen Soomest ja Igor Neemre Tallinnast) nina all näidistrenni teha. See läks aga palju vabamas õhkkonnas ning kõik tundsid end hästi. Suured isad jäid kõigi meie nelja kandidaadiga rahule.

Nüüd on siis Kakk Eesti Olümpiakomitees registreeritud kobudotreener. Esialgu küll vaid 1. tase, nii et võib assisteerida ja vahel mõne trenni anda. Aga kevadeks tahaks juba 2. taset saada.

Järgmine sihtmärk: Jaapan!

Ae, sm Pudvedjev! [L] Jaapanis ahistatakse Vene kodanikke! Saada kohe [L] polkovnik Ivan sinna samuraisid karistama!

OK, kui nüüd tõsisemalt Wakanoho, Roho ja Hakurozani kingasaamisest rääkida, siis kuttide kanepisuitsetamine on ainult osa probleemist. Palju hullem on tüüpiline venemaine valetamine ja vassimine, mis viis auväärses eas meeskonnajuhi (kes oma hea nime meeste kaitseks mängu pani) näo kaotamiseni ja sunnitud lahkumiseni. Õnn, et enam pole Sengoku Jidai ajastu (või ka veel XX sajandi algus) – siis oleks see lõppenud seppukuga…

Avalikkuse ees häbitu valetamine ja isegi Vene saatkonnaga ähvardamine ajas aga nihonjin’idel kopsiku täis – ainuüksi kanepi eest oleks ehk antud paariturniiriline võistluskeeld ja tabelis kukkumine (mis olekski olnud paras karistus), nüüd aga peksti osseedid koju tagasi. Autunne on  Jaapanis (erinevalt Venemaast) veel väärtuseks, mida hoitakse.

Pookida, pookida, pookida jah

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.

Mõistujutt Angelist

Üks kuuba kutt, Angel nimi, oli madinakunstides kõva käsi (õigemini jalg – tegu oli Tae Kwon Do’ga). Ta võitis palju võistlusi ja sai isegi olümpiavõitjaks. Järgmisel olümpial aga sai ta poolfinaalis pähe ja pidi hapu näoga pronksimatšile minema. Seal aga läks hoopis pahasti.

Angel juhtis matši ja lõi varba kõvasti ära. Istus maha ja arvas, et saab eduseisus olles aega venitada. Kohtunik aga ajas reeglites näpuga järge ja kuna üle ühe minuti ei tohi vigastusega võistlejat tohterdada, lõpetas too matši ära ja mõistis Angelile kaotuse. See ei mahtunud kangele sellile kuidagi pähe.

Angel kukkus kõva kisaga õigust nõudma. Seda aga ei tahetud anda ning lõpuks sai ta nii kurjaks, et valas matši juhtinud kohtunikule kannaga pasunasse. Angeli treener oli sama kuri ja ei teinud isegi katset vabandada.

Asi lõppes aga kurvalt – Angelit ja tema treenerit ei taheta elu lõpuni ühelgi võistlusel näha. Hoolimata sellest, et ta kunagi tšempion oli.

(vt ka [L] Wikipediast)

Kus point on? Ole nii kange mees kui tahes, teistele ülbelt kannaga pähe andmine ja reeglitele vilistamine lõpeb eluaegse diskvalifitseerimisega. Üks kuuldavasti kõva judomees võiks siit omad järeldused teha.

Käsmu laager 2008

Seekord siis juubelihõnguline 10. kord. Kakk pole päris algusest peale osalenud, aga üle poolte kordadest vist juba küll. Kuna tegemist oli palju ja pühapäeval oli kavas üksnes jujutsu, läksime Reinuga reedel ja tulime täna poolest päevast ära.

Kohal oli koguni kaks Soome tippõpetajat – lisaks juba Käsmu-veterani staatuses Kai Koskisele oli laagrisse tulnud ka Kauko Uusoksa-sensei. Viimane pidas täna  huvitava loengu teemal “Mis on budo?” ja tegi ühe treeningu jagu chi-kungi ja tai chi’d. Kai-sensei seevastu pidi olema täna keskpäeval juba Helsingis ja seetõttu tõsteti tänase hommikuse trenni algus kella 5.30-ks… Ugh.

Eile õhtul toimus esimene mõõgatrenn – Hontai iai katad pluss veel paarisharjutused (üsna nahaalsed tehnikad teemal “ära näpi teise selli mõõka!”). Pärast toimus juubeli tähistamine – tehti hoovis õllepurgi-tervitusring senseidega, näidati fotomeenutusi eelmistest laagritest ja pakuti isegi torti. Enne keskööd sai põhku, uni oli üsna hea (hommikul selgus, et mõned sellid olid vahepeal ilutulestiku korraldanud – Kakk ei kuulnud mitte muhvigi) ja hommikul sai üles küll. Tuntav osa tegelasi aga ei saanud üldse maast lahti… Au neile, kes öösel magama ei saanudki ja ometi trenni tegid.

Täna siis 5.10 maast lahti, 1,5 km jalutuskäik neeme tippu ja mõõka vibutama. Kahjuks aga rikkus ilm trenni lõpu ära – alguses nägi isegi päikesetõusu, siis aga läks taevas sompu ja viimaks läks vihm nii tugevaks, et Kai-sensei rahva koju tagasi kupatas. Kahju, Oku no kata viimased harjutused jäid üle kordamata… Peale hommikusööki läks enamik rahvast uuesti magama, isegi kaks tundi sai lisaks (kaheksast kümneni).

Kokkuvõttes oli igati tore. Kahjuks oli programm suht tihe ja ilm samas nii kole, et fotojäädvustusi seekord eriti teha ei saanud.

Saaremaa VII budolaager

Juba traditsioonilises kohas Niidi talus Saaremaa läänerannikul. Iirlasi seekord polnud, aga see-eest oli ports soomlasi, lõuna-aafriklane ja šotlane – kõik kokku ligi 40 nägu. Pildid peaks tulema millalgi varsti.

Õpetajaks seekord Ilpo Jalamo-sensei, programmiks Ryukyu kobujutsu ja Yuishinkai karate. Karateosa tõttu (õpiti muuhulgas Matsumura no Rohai katat koos bunkaiga ning üht vahvat lukkudeseeriat) oli kohal ka Kaku kauaaegne karateõpetaja Alar Põllu Shotokanist ja Eesti karate grand old man Igor Neemre Wadost. Ja pühapäevahommikune suurte senseide jutuajamine hommikusöögi juures oli kuulamist (ja kõverassenaermist) väärt…

Laupäeval käis rahvas Kuressaares ekskursioonil, Kakk lipsas sellal hooldekodusse külla. Aega oli küll napilt, kohapeal sain olla alla tunni – aga vähemalt saime paar sõna juttu puhuda ja eelmise külastuse piltidele pilgu peale heita. Loodetavasti oli ka see natuke asja eest.

Ilmaga vedas ka – reede õhtul küll veidi ähvardas ja tibutas, kuid kaks järgnevat päeva oli ilus päikesepaiste. Tegime mõnusas seltskonnas kaks täit päeva trenni (kolm selli tegid senseile ka vööeksami), käisime  ujumas ja suitsusaunas, närisime lestakala ja ajasime lorajuttu.  Mingit meediat ei olnud käepärast (ei tundnud ka mingit vajadust) ning täna uuesti levisse sattudes saime alles teada, mida üks lähedalasuv paariariik vahepeal teinud oli. Nagu arvata, oli eestlastel ja soomlastel asjast oma ajaloolisele kogemusele tuginedes suht ühtmoodi arvamus. Ega siin midagi rohkem kommenteerida olegi, on niigi selge.

Laisikut pookimas

Jutt muidugi Maksist. Laisik seetõttu, et noorhärra pole ligi kaks kuud saanud mobiilile vastatud ega olnud ka eriti trenniga vaeva näinud. “Julge Elada 2008” laager on aga järgmisel nädalalõpul tulemas ning nüüd käisin selli viimaks bokkeniga udimas.

Puberteet muidugi möllab täiega ja asjalike asjade tegemiseks nagu õppimine ja trenn on vähem aega… Aga ega Kakk sellest ei küsi: käib bokkeniga järgi, lõriseb ja sunnib trenni tegema. Muud moodi ei saa – kui PCI diagnoosiga selles vanuses tõsist tööd ei tee, siis hiljem on juba hoopis raskem.

Täna siis vehkisime õues tsikli kõrval bokkenitega. Õnneks pole tagasiminek nii hull kui kartsin, viimased seeriad tulid juba päris ilusti välja, kui keskenduma sundisin. Jõusaalis vehkimine on muidu hea asi (Maks on suht lihasesse läinud), aga kui liigutuste koordinatsioon ja pehmus selle all kannatama hakkavad, on kurjast. Seetõttu tegin pool trenni ka paljakäsi ja pöörasin ekstra tähelepanu pehmetele tehnikatele (löökidele ja blokkidele). Viimaks hakkas isegi päris hästi minema, Maks suutis ka pooltugevalt pähe sihitud mawashigerid (kaarlöök jalaga) pehme kahekäeblokiga maha võtta. Aga nagu liiga elevile läks, lõi spastika sisse ja oli jälle kööga. Ilmselt on lõdvestus ikkagi kõrvade vahel… Tuleb sellega edaspidi rohkem tööd teha.

Eks näeb, mis laagris saab. Kui ta seal sama asjalikult trenni teeb kui eelmisel aastal, võiks päris rahule jääda.

Üle koera saba

Jalamo-sensei laagris sai eelmisel korral puudujäänud jupp vööeksamist ära tehtud. Päris karm oli aga vaadata, kuidas Rein 1. dani tegi – Ilpo-sensei peedistas ikka päris korralikult, kõik kuus relva võeti suht detailselt läbi. Kui kunagi sama asjani jõuab, siis teab valmis olla – aga nüüd on Eestis esimene Ryukyu kobujutsu must vöö olemas (lisaks on üks pruun ja nüüd kaks sinist). Pärast mindi aga juba traditsioonilisse kohta Veski kõrtsi (mille nimi alati soomlastele nalja teeb 😛 ).

Musta ja valget

… võib vahel üsna järjest esineda.

Täna Laagrist välja sõites oli kaitseinglil jälle tööd… Pärnu mnt ülesõidul Pääskülas oli taas kord millimeetrite mäng autoninast. Üks tropp otsustas nimelt otse raudteeülesõidul pikast lõõtsbussist mööda sõita. Õigemini lennata – kiirus oli hinnanguliselt 80-90 kandis. Vasakult tulijaga laupkokkupõrge polnud ka teab kui kaugel.

Aga teisest seinast elamus oli tänases puuetega inimeste trennis. Teist trenni järjest oli kohal seltskond kas raske liikumispuudega või vanematest inimestest. Ja kogu see seltskond võttis eelmisel korral esmakordselt elus bokkeni kätte, mõned ka täna esmakordselt – ning trenni hoogu ja usinust võiks mõnelegi noortetrennile eeskujuks tuua. Müts maha.

Takeda-sensei & jüngrid TLÜ-s

Mõne päeva eest laekus erinevate võitluskunstilistide kaudu teade, et TLÜ uue maja aatriumis korraldatakse võitluskunstide demo. Läksime täna Reinuga kohale. Publiku seas oli suur osa nagu Eesti võitluskunstide “Who’s Who” – kendo, jujutsu, iaido, paar karatekooli (Igor-sensei oli ka kohal).

Näidati kendot, iaidot ja karated. Kuna põhiseltskonna moodustasid kendokad (ka sensei ise), oli see osa demost kõige põhjalikum ja vist ka kõige tehnilisem. Ainult kendos kasutatava ülivalju ja pideva kiai (mida võhik jubeda röökimisena kipub tajuma, eriti kui seda teevad mehed-naised läbisegi) oleks võinud eelnevalt lahti seletada – näiteks löökide sihtmärgid selgitati ilusti enne ära. Kendoga koos näidati ka bokkenitega (pikk ja lühike) katasid.

Iaido’na näidati kendokate “kõrvalerialana” tehtavat Seitei iaidot, mis meil harjutatavate spetsialiseerunud iaido-koolkondade kõrval jääb veidi kahvatuks. Pealegi olid kolmest esinenud sellist kaks ilmselged algajad – poiste ees muidugi müts maha julge pealehakkamise eest võõral maal ja võõra rahva ees esineda, aga tehnika poolest leidub Tallinnaski kindlasti märksa paremaid mõõgamehi.

Karated tutvustas Wado-ryu’d esindav Jaapani noortemeister. Lõbus sell ja tehniliselt tasemel, ent rääkis stiilis “Raise hand who knows what karate is” ehk siis äärmiselt ABC-d. Kindlasti oli kohal ka mõni, kes tõepoolest ei teadnud, kuid asjaga tegelenute jaoks oli see muidugi veidi igav. Aga kõik karate kolm põhikomponenti – kihon, kata ja kumite – said ära näidatud, nii et sellega varem mitte kokkupuutunute jaoks võis asi täitsa adekvaatne olla.

Järgnes Takeda-sensei loeng budo alustest. Auditoorium oleks ehk võinud suurem olla, kuna valitud ruum tuli puupüsti rahvast täis. Loeng oli huvitav ja andis senikuuldule paar head nüanssi juurde.

Ilmselt on aga paljude jaapanlaste jaoks inglise keel siiski paras nuhtlus – Takeda-sensei luges oma teksti üks-ühele paberilt maha ning seda üsna konarlikult. Kaks demo kommenteerinud noort selli said end küll vabamalt väljendatud, ent üsna karmi aktsendiga (kohati oli arusaamine päris raske). Rein küll kommenteeris vastukaaluks enda muljeid Tauramusoryu soke Ikubo-senseiga, kes oli paari kohapeal äraõpitud soomekeelset fraasi absoluutselt soomlaslikult hääldanud… Nii et mine võta kinni.

Aga kokkuvõttes oli täitsa tore üritus – tänud kendokatele korraldamise eest!