Tulin Kundast Maksi juurest hooldekodust ja jõudsin Mustamäele. Kirikuni oli pool tundi aega, kere oli hirmus hele. Pöörasin sisse uude Mustamäe keskusesse.
Esmalt jäi ette pitsakoht. Leti taga kaks sõbraliku olemisega, slaavipärase aktsendiga preilit ning seina peal suur silt, kus kirjas ka “Allergeenide kohta küsi teenindajalt”. Selge, pärime preilidelt. “Kas teil gluteenivaba põhjaga pitsat ka tehakse?” (sellist asja saab Tallinnaski juba päris mitmes paigas). Jah, noogutatakse – aga midagi jäi kripeldama. Küsin uuesti, sama vastus. Egas midagi – maksin ära ja jäin ootama.
Midagi kripeldas aga edasi. Küsisin preili käest, millist jahu nad kasutavad. Alguses vaadati nõutu näoga otsa, siis viimaks jõudis sõnum pärale. Ning näidati … täiesti tavalist Veski-Mati kotti. Oleks selle pitsa heauskselt nahka pannud, oleks hirmsa gluteenilaksu saanud. Laksudel on omadus soolevähi tõenäosus lakke lüüa. Ja soolevähk on paganama vastik elukas ning võib inimese ära viia.
Õnneks maksti raha ilma puiklemata tagasi. Viimaks leidsin kiiruga Subway (jäi kusagilt kõrva, et nad just hiljuti reklaamisid gluteenivabu asju ka). Seal oli veel üks slaavi päritolu preili, kes aga suutis tellimusega toime tulla. Ja sai oli päris söödav. Oli täitsa gluteenivaba, laks jäi saamata.
Lõpp hea, kõik hea. Aga mõningaid inimesi peaks mõtlema panema küll.
