Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂
Silt: musa
Öiromuljed
No nii, nüüd on siis suur laulumäng selleks aastaks läbi.
Kogu pundis oli üks (1) esineja, kelle kontserdile täitsa hea meelega läheks ja kelle puhul võiks ka plaadi osta – norrakate Wig Wam. Tsiteerides sõber Puravikku – “nägid peded välja, aga muusika oli hea” (kuigi väljanägemine oli heas stiilis väljapeetud 80-ndate glämmrokk). Kutid rokkisid mõnuga ja pingevabalt, lugu oli samuti korralik. Sellide naljaga pooleks suhtumist näitab kitarristi vastus interjueerija küsimusele “Miks teil nii kitsad püksid on?”: “Muidu me ei võta kõrgeid noote välja.” Lahedad tegelased. Õnneks anti neile ka enam-vähem viisakalt punkte (9. koht ja järgmisel aastal otse lõppvõistlusele).
Auhinnalisele teisele kohale paneks ninjatüdrukud. Lugu oli hea ja teistest erinev, esinemine oli eelvoorus ehk tiba parem (vaieldav), kuid täitsa korralik ikkagi. Puudus selline läila seebivaht nagu paljudel lauludel. Arvata, et ka šveitslased jäävad enam-vähem rahule – kui eelmine aasta jäädi nulli peale, siis nüüd saadi korralik 8. koht ja samuti otsepääs tuleva aasta lõppvõistlusele.
Kakk on nõus teist korda kuulama veel järgmisi:
* Läti – täitsa armas väikese rokilõhnaga meloodiline pop-ballaad
* Bosnia & Hertsegoviina – naljakas, kuidas muhameedlik maa saadab end esindama kolm miniseelikutes blondi tibi. Aga laul oli hoogne ja mõnus, kuigi standardne skandinaavialik eurolugu, meenutas omaaegset norrakate Bobbysocksi.
Eraldi äramärkimine isemoodiolemise kategoorias:
* Ukraina – eestlane peaks selle laulu tähendusest ukrainlastele päris hästi aru saama. Oli ju ka meil laulev revolutsioon. Lindilt kuulates see lugu eriti ei mõju, koos videoga ehk küll.
* Moldova – nägi välja nii, nagu oleks Red Hot Chili Peppersi frontman Anthony Kiedis eriti kõva pilve tõmmanud ja hakanud siis laulma hullumoodi trummi taguvast vanaemast… Laulja tundus igatahes Kiedisega üsna sarnane. Ka seda lugu peab nägema…
Saksa ja Vene lugudel oli üks häda – mõlema juures oli tunda proffide kätt, aga laulu ennast eriti polnud… Enamuse lugudest aga moodustas paras rämps.
Lahe detail oli see, et neli suurriiki, kes ilma poolfinaalkonkursita kohe finaali saavad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania), jäeti neljaks viimaseks.
Aa, võidulugu… Üks täiesti mõttetu kreeklaste tisku. Järgmisel aastal võib neid singleid kõvasti poodide allahinnatud kraami korvidest leida.
Öirolaulu poolfinaal
… sai siis ka peale Harkujärvelt laekumist põgusalt ära vaadatud. Paar esimest jäid küll nägemata, kuid ega sest midagi olnud. Kogu ürituse üldpilt oli sooda nagu viimastel aastatel tavaks, kõrva jäi üksnes paar laulu:
Norra – selline päris normaalne kaheksakümnendate glämmroki taaselustamine. Natuke meenutas Van Halenit või Kissi, kuid päris nende mõõtu välja ei andnud. Siiski muu lääge läga keskel üllatavalt kuulatav. Korra tuli meelde üks paremaid seninähtud rokikomöödiaid “Strange Fruit”….
Šveits/Eesti – ninjatüdrukutest on asja saanud. Niivõrd nõudlik laul, nagu “Cool Vibes” seda on, laivis viisakalt ära laulda pole üldse väike asi. Natuke häiris Lenna kitarrikäsitsus – ju ta pööras kogu tähelepanu laulmisele (kuid see-eest tuli see tal hästi välja ka) ja tagus vaid paari üle takti akordi kaasa. Aga üldiselt vägagi korralik esitus.
Eesti – Lõhmuse Sveni (kes muide on Kaku kunagine trennikaaslane TTÜ Shotokanist) hitisoolikas ei saa kahelda (võiks võrrelda Dieter Bohleniga – teda kah kas armastati või vihati, kuid laulud jooksid edetabelisse nagu konveierilt). Ka tüdrukud vedasid etteaste enam-vähem välja – igatahes Kaku arust väärinuks nad finaalipääsu rohkem kui enamik sinna sattunutest.
Ülejäänu oli nagu oli. Kes liputas, kes kekutas, laulud olid ühtviisi üks suur fekaal. Ja ega laupäevane finaal kardetavasti kuigi palju parem ole. 🙁 Ja üks asi, millest Kakk aru ei saa – miks iirlased juba mitu aastat oma kõige jubedamad lauljad Eurole saadavad? Kas omal ajal saadud 3 võitu 4 aasta jooksul ajas eelarve nii lõhki, et nüüd otsitakse Iirimaal tikutulega taga kõige kehvemaid lauljaid, et see õnnetus enam Rohelisele Saarele ei maanduks…? Igatahes Iiri muusikakultuuri tundes ei kujuta küll ette, et sealt maalt sellist saasta leidub, nagu viimasel paaril aastal on Eurovisioonile paisatud…
Noorteõhtu Harkujärvel
Kaku sõber, Harkujärve koguduse teine preester isa Jaanus korraldas Harkujärve noortele sellise vahva õhtuse teenistuse, kus sai kõvasti muusikat tehtud, natuke asjast endast räägitud ja peale ametliku osa lõppu ka üht jaburat mängu mängitud.
Kakk vedas esmakordselt kirikusse kohale ka oma kuu aja eest hangitud basskitra ja üritas siis seda rahva ees mängida…. Tulid meelde vanad ajad, kui Oleviste “Taevatee” pundis pidi järgemööda sünti, bassi ja suupilli mängima – ka seekord sai need kõik ära proovitud. Üldiselt kui natuke pingutada, saaks ka Harkujärve noortest täitsa korraliku muusikapundi tekitada, kuid instrumentaliste on esialgu vähevõitu. Kakk on ammu plikade kallal nokkinud, et iga piiga peaks endale bändimehest peika vaatama – kuid esialgu pole asi vedu võtnud. Projekt A.D. ehk isa Jaanus ja Kakk aga tegid oma neli lugu ära ning tundus, et rahvale istus küll.
Peale ürituse lõppu mängiti kogu seltsinguga miskit Parlamendi-nimelist jaburat mängu, kus igaüks võttis mingi kuulsuse nime ja siis pidi neid järgemööda ära arvama. Kakk muidugi võttis nimeks Elmar Tura (kunagine Kuldse Trio libategelane) ja oli kangesti üllatunud, et selle nime taga olijat kohe ära ei arvatud… 🙂
Aga kokkuvõttes oli päris vahva õhtu. Teeb teinekordki.