Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.
Silt: musa
Filmielamus: Still Crazy
Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.
Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…
Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:
Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…
Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.
Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.
Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.
Jõulumuljeid
Üldiselt olid n.ö. ametlikud jõulupühad (sest jõuluaeg kestab ju tegelikult kuni kolmekuningapäevani) sel aastal mõnusalt rahulikud. Kakk käis kolmel päeval kirikus pilli saagimas – täna oli seal kõnelemas ka üks vana sõber, kellega kümne aasta eest sai koos bändi tehtud; nüüd on sell koolidirektor, kuid kitra väänab endiselt ja ehk õnnestub midagi uuesti aretama hakata. Üks tema omaaegne ilus ballaad sai kunagi ka sündiga fonosse tehtud, nüüd oli hea autorit üllatada. 🙂
Täna olid Harkujärvel külas ka vanamuusikaansambli Camerata Vocale daamid (huvitav, kas sinna võetakse pikkuse alusel? Igatahes on need kenad leedid eesti keskmisest üsna tublisti pikemad 🙂 ). Väga tasemel muusika – kes kusagil peale juhtub, soovitan soojalt kuulama minna.
Eile käisime kogu perega (juppide tõbisuse kiuste) Lepikul Kaku esivanemaid ja nende igasuguseid elukaid kaemas. Vahva oli. Väikevennast Julvan tõi Kakule sushikomplekti – ei tea, kas keegi sai teada, et Kakk just neljapäeval sushitegemise kiirkursusel käis (täpsemalt õppisime Hontai jutsurahvaga siiski futomaki tegemist – ja imede ime, need kaks rulli tulid üllatavalt autentsed ja söödavad välja)? Muidugi käis asja juurde ka suur söömine ning täna tuli enne sauna korralikult kuuris kotti lüüa, et liigseid kilosid veidigi maha kulutada.
Oma uue ketsiga olen väga rahul. Liigub teine ilusti, kogu pesakond mahub kenasti sisse ka. Jaanuaris tuleb talle juba esmane hooldus teha, esimene 1000 km saab ilmselt siis täis. Aga ikkagi on mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis julla järgmisena alt ära kukub.
Aastavahetuseni jäänud päevadel tuleb tööasju ajada, puhkust ei hakanud võtma. Näis, palju meil rahvast tööl on. 🙂
Hilisõhtu Dire Straitsiga
Reede hilisõhtul näitas ETV Dire Straitsi 1992. kontserdi salvestust. Juhtusin enam-vähem juhuse läbi telekava vaatama ja sattusin peale. Ei kahetse.
Dire Straitsi lood on kõrva jäänud küll, kuid siiani pole neid otseselt suures mahus kuulanud. Nüüd aga oli seal kuulamist küll ja veel. Üldjoontes tundus kontsert koosnevat kahest omavahel läbipõimitud erinevast reast – kui selline mõnus ja energiline klassikaline autorokk (Money For Nothing, Heavy Fuel, Solid Rock) oli igati profilt tehtud, kuid mitte teiste samalaadi tegijate seast nii esiletõusev, siis Mark Knopfleri loomingu rahulikum pool jääb hõlpsasti pikaks ajaks kummitama. Romeo & Juliet oma ilusa kitarririfiga; mõtlemapaneva tekstiga, ilusa meloodiaga ja fantastiliselt kena kitarrisaundiga Brothers In Arms; lisaloona esitatud instrumentaalne Local Hero – Wild Theme (meenutas natuke Joe Satriani samaväärselt ilusat lugu Always With Me, Always With You) – Knopfler oskab teha ilusat ja intelligentset muusikat. Mingi paralleeli võiks tuua Peter Gabrieli hilisema loominguga.
Kindlasti on omapärane Knopfleri kitarrikäsitsus – mängib vaid sõrmedega (ei kasuta lipitsat), seda nii rahulike lugude kui roki puhul. Hetkel ei tulegi teisi sama tehnikaga kuulsusi meelde (ehk neid on, Kakk pole nii autoriteetne muusikatundja).
Veel mõtlemapanev asi – enne kontserti vaatasin VH1 pealt dokumentaali Guns N’ Roses’est. Andekad sellid olid. Aga… Umbes samal ajal, kui tollal juba hallinev Knopfler Amsterdamis esines, olid gunnerid peale oma 1991. aasta super-topeltplaati Use Your Illusion allakäigutreppi mööda astumas – nina püstiajamine, liigne tinunn ja muu sinna juurde käiv keerasid kogu asja ämbrisse. Samal ajal on kasvõi nendesamade Knopfleri ja Gabrieli karjäär olnud pikk ja edukas ning ei saa öelda, et nad vanemast peast vaid vana rasva peal elaksid.
Ja lõpuks – tolle 1992. aasta kontserdi esineja oli, nagu juba öeldud, halliseguste juustega härrasmees ning bändimehedki polnud just pubekad. Küll aga oli staadion puupüsti täis ning esireas olevate pöördes kuulajate vanus oli esinejate omast küll kõvasti väiksem. Way to go, härrased.
Veel üks muusikaline taaskohtumine: The Kry
Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁
Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…
Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.
Urban Tradi taasavastamine
Sattusin veebis belgia ansambli Urban Trad [L] veebilehele. Bänd, kes esindas Belgiat 2003. aasta Eurovisioonil Lätis ja jäi napilt teiseks, kusjuures laul oli konkurentsitult parim. Kolasin mööda veebi ja vedasin sealt kõik leiduvad laulud-videod masinasse. Peab ütlema – mida enam kuulata, seda enam kummitama hakkab. Tuleks hakata pommitama Viljandi folgi korraldajaid – kutsugu see punt mängima!
Teise külje pealt aga ka. Sain alles tagantjärele veebist uurides aimu suurest skandaalist, mis bändi ümber vahetult enne Eurovisiooni toimus – üht kahest naislauljat, Soetkin Collieri, süüdistati “ultraparempoolsetes sümpaatiates” (mida iganes see siis tähendas) ja lõpptulemusena vahetati ta Eurovisiooni ajaks teise laulja vastu. Kogu lugu tõi aga väga ilusti päevavalgele vana tõe – enamik ajakirjanikke pole eetikast undki näinud. Meedias sai järjekordselt sääsest elevant. Tolle aja sõimukisast saab Google’i abil otsides veel siiamaani mingi pildi kätte. Ja teine iseloomulik aspekt: üheks kõige räigemaks pröökajaks oli üks hästituntud rahvusvaheline organisatsioon, kelle lärmi on ka Eestis omajagu kuulda olnud. Njah…
Aga õnneks on Urban Trad siiani edukalt koos ja teeb head musa. Ja mis kõige parem tõestus omaaegsete kriitikute lollusest – bänd koosneb enam-vähem pooleks flaami- ja prantsuskeelsetest belglastest. Kes selle maa olusid teab, saab ka aru, et see pole üldse mitte tavapärane. Nii et – las koerad hauguvad, karavan liigub edasi.
Muljeid tsoonist
Selles, et Kakk (2,5 tunniks) Tallinna vanglasse sattus, tuleb süüdistada isa Jaanust [L] Harkujärve kirikust. Eestimaal leidub nimelt neid heas mõttes segaseid kirikutegelasi, kes ka selliseid kohti külastavad ja sealsete elanike mõttemaailma parema poole üritavad keerata. Nii ka seekord – ja kuna kirikus jämmiajamine on olnud üsna edukas, tekkiski mõte teha seal üks muusikaga jumalateenistus. Kakk muidugi pole ulle ettevõtmisi kunagi eriti kartnud. Mõeldud-tehtud.
Saime siis oma pundiga vangla väravas kokku. Seltskond oli stiilis “Lumivalgeke ja neli pätti” – lisaks pikasabalisele allakirjutanule mustade päikeseprillidega isa Jaanus, vend Risto Harkujärve kirikust (kiilas, musklis ja tätoveeritud…) ja jutlustajast tugijõuna [L] Elava Vee vabakoguduse kickpoksijast pastor Allan “Õndsam on anda kui võtta” Kroll. Lumivalgekese roll jäi ainsale naisliikmele, laulusolist prl Karoliina Ritsbekile, kes üksjagu kalkarliku meessoo taustal veel eriti korralik ja klanitud näis.
Kakk, Karoliina ja Jaanus
Kummalisel kombel läks meil vanglasse sissesaamine märksa keerulisemalt kui sealt pärast väljumine… Lehvitati igasugu dokumente, moblad korjati ära, löödi kivivalvur Ropka kombel “uhke märk rinda” jne jne. Lohistasime me ju kaasa ka sealkandis suht vähenähtavat tehnikat (sündikast, võim ja pillialus). Kohalik suhtlus näis toimivat vanas heas rahvastevahelise suhtlemise keeles (ehkki Jaanus teadis rääkida, et formaalselt olevat kõik korras ja maakeel peab kõigil töötajatel suus olema) ja ka teenistus toimus oludest tingituna segakeeles – üks sell oli lahkesti nõus kehvema keeleoskusega kaaslastele tõlkima.
Risto ja Allan
Tsooni sisse jõudes tundus pilt paradoksaalsel kombel veidi paremgi kui eespool väljas – mõnigi nähtud sõjaväeosa (ja paraku isegi hooldekodu – vt. Saaremaa muljeid veidi eespool) on jätnud jubedama mulje. Muidugi on kõik kohad koleda väljanägemisega okastraadipusasid ja trelle täis, aga ilmselt on ka sellises kohas võimalik ära elada. Kohalik kirik/raamatukogu oli väike tuba, mida mõlemal mainitud otstarbel vaheldumisi pruugitakse, kuid arvestades kogu koha konteksti, nägi selle kohta päris kodune välja (nagu mõne väikese maakoguduse palvela). Igatahes sättisime oma kisakasti üles ja saime natuke proovida, enne kui kuulajaskond kohale jõudis.
Sellid nägid tegelikult üsnagi taltsad välja (arvestades seda, et nuudi ja koeraga valvurit neil sabas ei paistnud) – suures osas paistsid täitsa tavalised noored vene kutid. Paar vanemat meest oli sekka ka. Ja mingit demonstratiivset ülbet attitude’i neil ei paistnud. Ju on vene rahval säilinud teataval määral suurem austus kiriku vastu – igatahes kuulas seltskond juttu üsna kaasaelava näoga. Meie kõnelejatel Allanil ja Ristol õnnestus vist “õige laine” üsna edukalt ära tabada ja rääkida asjast sel moel, et see kohale jõudis. Vahele tegime muusikat ka ja see tundus rahvale päris meeldivat. Nii et kokkuvõttes oli suht positiivne tunne…
Risto ja kuulajad
Tsoonist väljudes saime ühe üsna naljaka tõenduse enda asumisest ikka Eesti Vabariigi pinnal (sees olles oli see veidi kõikuma löönud). Nimelt on suur osa vangla territooriumist kaetud röökuritega (valjuhääldi on nende kohta natuke peen sõna), kust omal ajal kostis ilmselt räigelt valju ja plekise saundiga marsimuusikat. Nüüd tuli sealt Smilers – sama räigelt valjusti ja sama plekise saundiga.
Kokkuvõttes täitsa huvitav elamus. Kui vaja, teeb teine kord jälle.
Mõnus väljasõit
Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂
Öiromuljed
No nii, nüüd on siis suur laulumäng selleks aastaks läbi.
Kogu pundis oli üks (1) esineja, kelle kontserdile täitsa hea meelega läheks ja kelle puhul võiks ka plaadi osta – norrakate Wig Wam. Tsiteerides sõber Puravikku – “nägid peded välja, aga muusika oli hea” (kuigi väljanägemine oli heas stiilis väljapeetud 80-ndate glämmrokk). Kutid rokkisid mõnuga ja pingevabalt, lugu oli samuti korralik. Sellide naljaga pooleks suhtumist näitab kitarristi vastus interjueerija küsimusele “Miks teil nii kitsad püksid on?”: “Muidu me ei võta kõrgeid noote välja.” Lahedad tegelased. Õnneks anti neile ka enam-vähem viisakalt punkte (9. koht ja järgmisel aastal otse lõppvõistlusele).
Auhinnalisele teisele kohale paneks ninjatüdrukud. Lugu oli hea ja teistest erinev, esinemine oli eelvoorus ehk tiba parem (vaieldav), kuid täitsa korralik ikkagi. Puudus selline läila seebivaht nagu paljudel lauludel. Arvata, et ka šveitslased jäävad enam-vähem rahule – kui eelmine aasta jäädi nulli peale, siis nüüd saadi korralik 8. koht ja samuti otsepääs tuleva aasta lõppvõistlusele.
Kakk on nõus teist korda kuulama veel järgmisi:
* Läti – täitsa armas väikese rokilõhnaga meloodiline pop-ballaad
* Bosnia & Hertsegoviina – naljakas, kuidas muhameedlik maa saadab end esindama kolm miniseelikutes blondi tibi. Aga laul oli hoogne ja mõnus, kuigi standardne skandinaavialik eurolugu, meenutas omaaegset norrakate Bobbysocksi.
Eraldi äramärkimine isemoodiolemise kategoorias:
* Ukraina – eestlane peaks selle laulu tähendusest ukrainlastele päris hästi aru saama. Oli ju ka meil laulev revolutsioon. Lindilt kuulates see lugu eriti ei mõju, koos videoga ehk küll.
* Moldova – nägi välja nii, nagu oleks Red Hot Chili Peppersi frontman Anthony Kiedis eriti kõva pilve tõmmanud ja hakanud siis laulma hullumoodi trummi taguvast vanaemast… Laulja tundus igatahes Kiedisega üsna sarnane. Ka seda lugu peab nägema…
Saksa ja Vene lugudel oli üks häda – mõlema juures oli tunda proffide kätt, aga laulu ennast eriti polnud… Enamuse lugudest aga moodustas paras rämps.
Lahe detail oli see, et neli suurriiki, kes ilma poolfinaalkonkursita kohe finaali saavad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania), jäeti neljaks viimaseks.
Aa, võidulugu… Üks täiesti mõttetu kreeklaste tisku. Järgmisel aastal võib neid singleid kõvasti poodide allahinnatud kraami korvidest leida.
Öirolaulu poolfinaal
… sai siis ka peale Harkujärvelt laekumist põgusalt ära vaadatud. Paar esimest jäid küll nägemata, kuid ega sest midagi olnud. Kogu ürituse üldpilt oli sooda nagu viimastel aastatel tavaks, kõrva jäi üksnes paar laulu:
Norra – selline päris normaalne kaheksakümnendate glämmroki taaselustamine. Natuke meenutas Van Halenit või Kissi, kuid päris nende mõõtu välja ei andnud. Siiski muu lääge läga keskel üllatavalt kuulatav. Korra tuli meelde üks paremaid seninähtud rokikomöödiaid “Strange Fruit”….
Šveits/Eesti – ninjatüdrukutest on asja saanud. Niivõrd nõudlik laul, nagu “Cool Vibes” seda on, laivis viisakalt ära laulda pole üldse väike asi. Natuke häiris Lenna kitarrikäsitsus – ju ta pööras kogu tähelepanu laulmisele (kuid see-eest tuli see tal hästi välja ka) ja tagus vaid paari üle takti akordi kaasa. Aga üldiselt vägagi korralik esitus.
Eesti – Lõhmuse Sveni (kes muide on Kaku kunagine trennikaaslane TTÜ Shotokanist) hitisoolikas ei saa kahelda (võiks võrrelda Dieter Bohleniga – teda kah kas armastati või vihati, kuid laulud jooksid edetabelisse nagu konveierilt). Ka tüdrukud vedasid etteaste enam-vähem välja – igatahes Kaku arust väärinuks nad finaalipääsu rohkem kui enamik sinna sattunutest.
Ülejäänu oli nagu oli. Kes liputas, kes kekutas, laulud olid ühtviisi üks suur fekaal. Ja ega laupäevane finaal kardetavasti kuigi palju parem ole. 🙁 Ja üks asi, millest Kakk aru ei saa – miks iirlased juba mitu aastat oma kõige jubedamad lauljad Eurole saadavad? Kas omal ajal saadud 3 võitu 4 aasta jooksul ajas eelarve nii lõhki, et nüüd otsitakse Iirimaal tikutulega taga kõige kehvemaid lauljaid, et see õnnetus enam Rohelisele Saarele ei maanduks…? Igatahes Iiri muusikakultuuri tundes ei kujuta küll ette, et sealt maalt sellist saasta leidub, nagu viimasel paaril aastal on Eurovisioonile paisatud…