Silt: liiklus

Tartu-reis

Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.

Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.

Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛

Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂

Hommikused liiklusmuljed

Hommikul viis Kakk Kiisu autoga tööle ja hakkas siis mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole veerema. Vambola peatuses tõmbas foori taga kõrvale uhke tume Mercedese sportkupee (numbriga 140… OK, tähekombinatsiooni ei ütle). Nagu tuli roheliseks läks, pani kutt kummide vilisedes minema. Esmalt oleks ta vaat et ühele pollarile järgmisel ristil küljelt sisse sõitnud (kahjuks see ei reageerinud), siis kimas autode vahel laveerides (ja muidugi ilma ühegi suunamärguandeta) linna poole. Magistrali ristmikul aga istus ta niikaua foori taga, et Kakk talle jälle sappa jõudis. See mersumehele ilmselt ei meeldinud ja ta üritas ikkagi näidata, kellel parem auto on. Vilgutas ees sõites iga paari sekundi tagant piduritulesid – ilmselt oli gaasijalg nii raske, et muidu oleks enda ees olevale autole sisse põrutanud. Lõpuks sai siis esimesest mööda ja lendas autode vahel laveerides (endiselt ilma ühegi suunata) linna poole.

Võimalik, et kodanikul oli kõht lahti või mõni muu tervisehäda ja kiirustamine oli õigustatud. Samas… Koskla ristile jõudes oli mersu endiselt vaid paar autot eespool. Nii et õpetuseks kõigile sarnastele (ilmselt juhiload ostnud) roolijobudele – hommikul autode vahel nõeludes riskite vaid mõnele omasugusele sisse sõita ja pasunasse saada. Ajavõitu see kuigivõrd ei anna.

Korea ketsid

Ei, Kakk ei ole tegelikult miskeid eksootilisi jalavarje muretsenud. Ketse on tegelikult ainult üks ja see kirjutatakse veidi peenemalt – Getz. Hyundai Getz. Sehukest nime kannab järgmised viis aastat (nii pikk on liising ja ka garantii) Kaku liiklusvahend. Vana Mitsu oli juba üle 10 aasta aktiivselt mahvi saanud – üksjagu pulki hakkas järjekorras küljest ää kukkuma ja uute pulkade eest taheti palju raha. Viimaks oli seis sealmaal, et tundus mõistlikum liisingu kasuks otsustada – seda enam, et auto on otseselt töövahend (ilma selleta 3+ töökoha vahet ei lenda).

Kodus jupid vahtisid algul aknast ja torisesid: “Mis pagana junn see on?”. Väljast näeb masin maja ees teiste suuremate seas tõesti üsna pisike välja. Sees on aga ruumi üllatavalt palju. Ainus harjumatu koht on siduripedaali juures olev nurk, kus jala jaoks ruumi napib. Muidu aga on salong mõnusasti avar.

Tuttavad ketsikandjad (neid on mitu) on igatahes kiitnud. Näis, kuidas sellega läheb.

Crazy Rider

Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.

Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.

Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.

Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂

Autovaba päev

Kuna selline asi välja kuulutati, tegi Kakk täna hommikupoolikul tööd kodus, läks seejärel 27. bussiga TTÜ-sse loengut pidama ja tuli sama vahendiga tagasi. Vahelduseks oli päris mõnus, eriti kui bussisõit tänase päeva puhul priilt käes oli. Buss oli üsna täis, aga sai hakkama.

TTÜ esine parkla oli aga sama umbselt täis kui mistahes muul päeval, liiklustihedus ei olnud märgatavalt väiksem ja veebiportaalid olid täis põlglikke kommentaare (üks hea arvamus oli – pole Järvevana ristil kunagi nii suurt ummikut näinud kui autovabal päeval). Miks?

Esmalt muidugi on palju inimesi, kelle minut tõepoolest maksab päris palju. Kakk läks kodust välja tavalise 20 minuti asemel tund aega varem, mõne teise inimese puhul oleks see olnud päris kallis lõbu.

Teiseks – oleks riigiisad teisipäeva autovabaks kuulutanud, oleks Kakk ka selle peale vilistanud. Hommikul ITK loeng, seejärel TLÜsse, seejärel TTÜsse ja lõpuks õhtune loeng taas ITK-s. Eelmise aasta tunniplaanis oli koht, kus pidi jõudma poole tunniga ITK-st TTÜ-sse. Järelikult pole autovabadus mõne töö puhul lihtsalt võimalik.

Kolmandaks ja ilmselt peamiseks põhjuseks autovaba päeva läbikukkumisel oli asjaolu, et meie armsad poliitikud on end eest- ja tagantpoolt nii lootusetult täis teinud, et ka mõni harv neilt tulev mõistlikum idee rahva poolt kohe torust alla saadetakse.

Nõmme liiklus

Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.

Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.