Eile sai Kakk oma tsikli viimaks peale suuri jamasid remonditud. See tuli aga saada Mustamäelt maale vanemate juurde talvekorterisse. Kuna aparaadi remonti vedanud transamehed tahtsid väga palju raha saada, siis teist korda enam plekkida ei tahtnud ja tuli otsus see ~25km ise ära sõita. Kakk ajas paksu kampsuni nahktagi alla, sidus salli kaela ja läks teele.
Linnavahel polnudki väga hull. Sõitmine tuli peale pisikest pausi välja küll ning ratas liikus väga kenasti. Kreisiks läks asi Pärnu maanteel linnast välja saades – juba kiiruse tõstmine linna 50-lt 70-le hakkas päris karmilt külmetama. Kui natuke veel juurde keeratud sai (lubatu piires muidugi), oli tegu üsna ekstreemse tegevusega… Õnneks libe ei olnud, kuid tuul tahtis kohati tee pealt ära lükata küll. Ilmselt aga Kaku kaitseingel vaatas, et too segane üritabki viimasel novembripäeval veel ringi kärutada ja lõi Pärnu maantee tühjaks – Maksimarketist Haruteeni sõites läks mööda vist kaks autot… Nii tühja teed pole enne sealkandis näinud.
Isegi lumise metsavaheteega sai hakkama – rahulikult minnes polnud eriti hullu midagi, rattal on head kummid all. Viimaks kohale jõudes vahtisid Fix ja Ulf (Kaku emme-issi karvased kasulapsed, kaks saksa hunti) väga lolli näoga – no mis paganama möriseva soku seljas see Kakk nüüd kohale tuli…?? Aga kohale jõudes oli Kakk parajalt jääs ja ülessulamine võttis jupi aega.
Hea kogemus oli, aga ilmselt niipea ei kordaks. 🙂