Tavaliselt Kakk keset päeva telekat ei vaata ja muusikakanalite peale keerab ka harva. Täna aga tekkis peale lõunasööki vaba moment ja sai VH1 peale keeratud. Seal aga oli käimas miski nähtus nimega “Power Ballads Weekend” ja ridamisi tulid Mr. Bigi “To Be With You”, G’n’R “November Rain”, Jennifer Rushi “The Power of Love”, Poisoni “Every Rose Has It’s Thorn”, Maria McKee “Show Me Heaven”, John Waite’i “Missing You”… Väga mõnus pealelõunamuusika kohvitassi taga kuulata.
Silt: musa
Filmielamus: Sherlock Holmesi ja doktor Watsoni seiklused
Midagi tõsiselt head on jälle arhiividest üles kaevatud. Sherlocki seikluste taasnägemine tekitab tublisti nostalgiat – kui need esmakordselt telekas jooksid, oli Kakk ikka väga kõvasti noorem. Aga asi pole mitte ainult nostalgias – see on tõepoolest vähemalt seninähtutest parim ekraniseeringutesari kuulsa detektiivi lugudest. Ehkki on neid, kes Basil Rathbone’i paremaks Sherlockiks peavad, eelistab siinkirjutaja selgelt Vassili Livanovi tegelaskuju (huvitav – kaks parimat Sherlocki on sisuliselt nimekaimud). Neid, kes samamoodi arvavad, on ilmselt teisigi – igatahes ei juhtunud kaheksakümnendatel just tihti, et N. Liidu näitleja saab Order of British Empire’i (ja seda veel nii inglasliku rolli eest).
Tugevaid kohti on filmil veel. Lisaks nr. 1-le ehk Sherlockile on ülimalt hästi kujutatud ka “number 2” ehk Vitali Solomini dr. Watson. Niisamuti väga hea on Rina Zeljonaja Mrs. Hudsonina, lisaks veel rida teisi meeldejäävaid tegelaskujusid (sir Henry ja Stapleton “Baskerville’ide koeras”, kolonel Moran ja muidugi kurja juur professor Moriarty Holmesi surma ja tagasituleku loos jne jne).
Fantastiliselt hea on Vladimir Daškevitši muusika. Otse kümnesse – jõuline ja ilus peateema, keskel erinevaid motiive (viiulipartii, mida mängiks justkui Holmes ise, keldilik vaheosa jne). Ja kogu visuaalne pool on samuti tasemel – kuuldavasti on suur osa ka Eestis filmitud (näiteks koeraloo Grimpeni soo ja nõmm on tegelikult Risti raba Haapsalu maantee ääres).
Kogu film on (kui nii võib öelda) hämmastavalt mittevenelik. Üksnes üksikutes kohtades on aimata vene päritolu ja nendes annab see filmile pigem juurde (kasvõi vapustusest taastuva sir Henry lusikaga toitmine koerafilmi lõpus, mis meenutab natuke teist vahvat nõukaaegset filmisarja “D’Artagnan ja kolm musketäri”).
Esimene film sai eile ära nähtud, ootame huviga teisi.
Kakk on vanaaegne
See selgus täna maal käies ja lugedes raamatut [L] 1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama, mille üks noorem vend isale tänase tähtpäeva puhul kinkis.
Hallide aegade muusika jättis külmaks. 50-ndatest tuli juba Elvis ja teised varased klassikud. 60-ndad tõid biitlid, rollarid ja Creedence Clearwater Revivali. 70-ndad – noor Elton, Simon & Garfunkel, Eagles, varane ABBA, varane Queen ja veel mitmed head asjad. Aga paraku tundub, et Kakk on ikkagi ka muusikas oma ajastu laps – kaugelt enim lemmikuid liigitub kaheksakümnendate tipptegijate hulka, olgu tegu siis ameerikaliku autorokiga (Dire Straits, Springsteen, ZZ Top), hair metal’i (Bon Jovi, Van Halen), mõnusa rämeda heatujuroki (Meat Loaf, Def Leppard) või tõeliste rokisaurustega (Queen, Guns’n’Roses, Aerosmith). Isegi varane Nirvana ja karmimatest meestest Manowar (Kakk ei armasta kurirokki, aga nende sellide puhtatõuline RPG-stiilis sõdalase-eepika on vähemalt stiilne. Ja “Master Of The Wind” on üks Kaku lemmikuid – ehkki see on Manowari jaoks suht erandlik laul). Siis veel 80-ndate popiparemik – A-Ha, Eurythmics, Pet Shop Boys. Isegi Vanavälja Mihkel on oma kellamängu-plaadiga sees. Ja muidugi Kaku eluaegne lemmik ABBA, isegi mitme albumiga.
Kaku lemmik-muusikarahvas on raamatus üsna hästi esindatud – U2 on terve rea plaatidega sees, samuti on olemas Sinéad O’Connor jmt. Mõneti ülekohtuselt aga on puudu Clannad ja/või Enya (“The Celts” koos Clannadi esimeste plaatidega oli üks sedalaadi muusikastiilile alusepanijaid).
Alates 90-ndatest läks jamaks (puht subjektiivne arvamus muidugi) – ei paistnud enam ühtki, mis oleks omamist/ostmist väärt. Kõik äratoodu oli kas a) liiga pohhuistlik (Green Day etc), b) liiga kuri (Sepultura jt) või c) liiga gangsta (kogu see MTV jou-jou kraam).
Muidugi tehti ka 90-ndatel häid asju, mina paneks ühe näitena sisse DC Talki “Jesus Freaki” – isegi kristliku muusika mittearmastajatele soovitaks kuulata, eriti nimilaulu (vihje: üks hinnang oli “Red Hot Chili Peppers meets Nirvana”). Paraku raamatusse polnud ükski neist hilisematest lemmikutest jõudnud.
Aga ikkagi hea raamat, peaks kunagi endale ka soetama.
P.S. Koju tulles kuulasin autos Vikerraadiost Deutsche Welle tundi. Jutuosa Saksamaa uudistega on seal enamasti päris kuulatav, kuid pärast viibimist nii auväärses muusikaseltskonnas – olgugi et raamatu kaudu – tundus mängitav saksa muusika küll… Entschuldigen Sie, aga see oli eine grosse Kuhscheisse.
Freddie 60
5. septembril oleks Freddie Mercury saanud 60-aastaseks. Seetõttu on telekas sel nädalal jooksnud kaks head Queeni-teemalist dokkarit – neljapäeval tuli “Freddie Mercury – The Untold Story” ja täna “The Queen Phenomenon”, mõlemate autoriteks “torpeedokaksikud” Rudi Dolezal ja Hannes Rossacher. Täna öösel näidatakse veel ka Queeni üht parimat esinemist, 1986. aasta Wembley kontserti.
Freddie oli kahtlemata nähtus omaette. Ehk mitte alati kõiges kõige paremas mõttes, kuid teist niivõrd fantastilise häälega meeslauljat ei oska rokimaailmas kõrvale panna. Hea näide on kuulus “Bohemian Rhapsody”, mille lüürilist ja rokiosa laulsid omaaegsel mälestuskontserdil duetina kaks nii erinevat selli kui Elton John ja Axl Rose. Tol kontserdil laulis suur punt tipptegijaid Queeni laule, kuid ainult üks on meelde jäänud, kes vähegi originaaliga konkureerida suutis – George Michaeli esitatud “Somebody To Love”.
Täna nähtud filmis jättis eriti sügava mulje viimane muusikavideo, mille Freddie enne surma tegi – “The Days Of Our Lives”. Niivõrd mõjuvat muusikalist testamenti ei ole vist teistelt kelleltki kõrvale panna.
Freddiel muidugi vedas ka bändikaaslastega – need olid suuresti samamoodi veidi segased ning samavõrd geniaalsed muusikud. Queeni muusikakategoorias valitseb peale Freddie surma tühimik vist siiamaani. Aga vähemalt on neil oma pika tegevusajaga loodud selline muusikapagas, millest jätkub veel aastateks.
Mõnus moment
Sõitsin täna veidi peale keskpäeva südalinna asju ajama. Autoraadio oli Vikerraadio peal, diktor teatas, et peale muusikapausi kuulete värsket lülitust Toompeale. Siis hakkas tulema mustalt mängitud tsirkusemarss, seejärel Viktor Vassiljevi statusquolik käre kitarririff ning Vello Toomemetsa avasõnad “Ja minu najal vaid seisab | see terve tsirkus koos…”
Vana Fix oli ikka tase. Pole ime, et nii see lugu kui “Viimane mohikaanlane” omal ajal tsensoritele hambusse jäid – vinge lugu, tasemel esitus ning eriti muidugi väga kümnesse tekst. Ja esitamiseks paremat ajastust annab kah otsida.
Tubli, Vikerraadio!
“Taevateega” saartel
Nonii… Eelmisel nädalavahetusel sai siis oma pundiga too hull idee teoks tehtud ja tänu Hundu asjaajamisele ja kohalike lahkele vastutulekule (tänud [L] Siioni kogudusele ja [L] Kuressaare Pereraadiole) Saaremaale lindistama sõidetud. Sihtkohaks juba mainitud Siioni kirik – Kuressaares asuv uhke ja moodne pühakoda, kust ka Kuressaare Pereraadio eetrisse läheb.
Sõitsime kolmekesi Indrek L. autoga ning kohale saime üsna hilja reede õhtul. Lootsime mõne varasema praamiga saada, aga tutkit – rahvast oli roppumoodi ja nii jõudsime üle alles bronnijärgse kella 22-sega ning Kuressaarde alles enne keskööd. Kuna aga kirikus kees elu veel täie hooga (noorema rahva jaoks tundubki see ka populaarne seltsimaja olevat), panime pillid üles ning tegime ka lindistuseelse proovi ära. Raadiomees Valter, kelle endale nupukeerajaks olime kaubelnud, kuulis nii ka ära, millega tal tegemist tuleb. Viimaks keerasime end keldrikorrusel ühte pühapäevakooli tuppa siruli.
Laupäeva hommikul otsisime miskit hamba alla (kirikus on ka korralik köök, nii et see oli suht mugavasti tehtav) ja kui Valter oli tehnika üles saanud, hakkasime peale. Väikese algkohmetuse järel hakkas asi üllatavalt sujuvalt jooksma ja lõunaks olid pooled plaanitud lood salvestatud. Võtsime lõunapausi ning uurisime üht kohalikku itaalia toidukohta lähemalt.
Peale lõunat tegime ülejäänud “konservid” sisse. Viimaks hakkas väsimus tunda andma (pole ju profimuusikud) ja viimaste lugude ajal olid juba mõned suht tüdinud. Siiski oli päeva lõpuks kogu plaanitud repertuaar tehtud – ei uskunudki enne, et asi nii libedalt läheb. Tänud muidugi ka Valterile, kes viitsis meiega päev otsa jännata.
Õhtul läksid mõned linna peale, teised jaurasid veel koos kohalikega pilli mängida. Järgmisel hommikul magasime end välja ning et juba varem oli kerkinud üles mõte viia Hundu koju Hiiumaale ära, saigi see otsus viimaks vastu võetud. Tüürisime Triigi suunas.
Triigi sadam oli väike ja mõnus, “Kõrgelaiu” praam ka – pealegi oli see meeldivalt väherahvastatud. Mis kõige vahvam – tänu ühele tuttavale lahkele inimesele saime ekskursiooni praami kaptenisillale, isegi masti ronisime.
Hiiumaal külastasime esmalt Hundu peret, siis pidime minema Käina kiriku varemeisse tema teist muusikalist kollektiivi ehk “Savinõud” kuulama. Seal aga asi venis ja venis – viimaks võtsime kätte ja läksime hoopis Kassarisse. Tegin seal ühe väikese fotosessiooni ka, kogu sõidu pildid on väljas [L] KAKKr’is. Tagasi Käinasse jõudes olid poisid paraku juba ära laulnud, nii et sellest jäime ilma.
Käisime veel korra Hundu juures (tegime paari loo esmased miksimised ka arvutis ära) ja siis tüürisime kodu poole. Kella 23-se praamiga saime üle ja ca 2 paiku koju.
Aga mida siis kreiside kildude alla panna? Öösel oli lindistamas käinud tundmatu kahtlaste sugemetega ansambel “President Põõsas” ning salvestanud [L] sihukese laulu. Kiri oli juurde jäetud, et kui seda ei avaldata, tehakse Eesti rahvale midagi koledat. Seda me ei tahtnud, niisiis panime selle siia üles. Meie aga ei tea nimetatud ansamblist rohkem mitte midagi. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Kolmas kirikulaager Uulus
… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.
Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.
Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.
Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.
Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.
Tagasivaade LEARN 2006-le
Nüüd on siis see suvekooli möll läbi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et üllatavalt vahva asi tuli välja. Ise ei saanud paraku kogu lugu kaasa teha – nädala algul tuli oma [L] IADISe artikkel ära saata ning veel eile tuli vahepeal tulla Tallinnasse [L] IST Baltia töötuppa kõnet pidama. Õhtuks läksin siiski tagasi Kuursaalis toimunud lõpuõhtusöögile. Vahva õhtu oli – ilus ilm, meri ja hea seltskond (Marilyn Monroe laulud Meribeli esituses olid elavas ettekandes samuti mõnusad, ehkki plaati ma sellise muusika puhul küll ei ostaks, pole üldiselt minu rida).
Üleeile õhtul käisime veel Uuemõisa lähedal ühes talus saunatamas. Vedasime Mardiga ka sinna oma pillid-värgid kohale ja mängisime kogu õhtu. Sauna ei jõudnudki… Muidu oli hästi tore õhtu, kahjuks oli ilm vihmane ja õue eriti ei saanud, pealegi oli tegu ilmselt Läänemaa sääseparadiisiga. Kakk ei salli neid elukaid kohe üldse.
Kokkuvõtteks: akadeemilises mõttes ehk oli osavõtjate punt ebaühtlane – Sebastian, Riina, Hans jt andsid nii mõnegi uue idee, samas mõni teine jäi rohkem statisti rolli. Seltskondlikult oli aga tegu päris mõnusa kambaga, kellest eile ja täna oli päris kahju lahkuda. Loodetavasti puutub vähemalt mõnega neist veel tulevikuski kokku, järgmisel aastal võiks miskit sarnast kindlasti veel korraldada. Aitäh Mardile, Kairule ja teistele, kes seda kõike vedasid.
LEARN-projekti jämm Haapsalus
Peale kolme tööpäeva Tallinnas kolis [L] LEARN suvekool eile õhtupoolikul Haapsallu. Algselt ei pidanudki ma sinna minema, kuid siis arvas Mart, et võiksime natuke musa teha. Harkujärvelt sai kogu kilakola autosse topitud ja aidaa minema Haapsalu poole.
Ilm läks suht koledaks, nii et plaanitud õuepeost ei tulnud ilmselt eriti midagi välja. Rahvas majutati [L] Haapsalu Kutsehariduskeskuse ühikasse ja pidu korraldati sealsamas keskuse fuajees – väljas varjualuse all grilliti ja muu jämm käis sees. Vedasin ühe kohaliku abivalmis selli abiga kogu kupatuse fuajeenurka ning panin üles. Kohapeal leidus isegi veel võimendust, mida kasutada sai, nii et bändinurgake tuli isegi päris korralik.
Viimaks laekus ka rahvas pikkamööda kohale, alguses oli asi suht vaikne. Süüa-juua oli päris palju, aga meie vaeste türklaste peale oli jälle nati liiga vähe mõeldud (sama jama oli ka teisipäeval, kui lõunaks roojase looma liha serveeriti) – grillvorstid ja veinid… Õnneks oli ka salatit ja kana, aga vett tuli küll veel poest juurde tuua.
Sõime kõhud täis ja kobisime Sebastianiga bändinurka jämmima, päris lõbus oli. Kutt on natuke sihuke Buddy Holly välimusega kah, niiet kõlbab vanu rokenrolle kammida küll. Siis tuli ka Mart ja saime natuke harjutada (pärast pakkusin küll välja, et meie kollektiivi nimi peaks olema “NRB” ehk “No Rehearsals Band”), klaverisaatega “Nii vaikseks kõik on jäänud” tuli päris ilus välja. Kuna paistis, et asi jääb hilja peale, otsustasin öömaja küsida – kuna rahvast oli vähem tulnud kui esialgu plaanis, oli vabu kohti piisavalt. Hea oli, et seda tegin…
Siis tulid türklased küsima, kas saab nende läpaka võimu sappa ühendada. Väikese jooksmisega saime vajalikud juhtmed ja läks lahti – ehtne türgi disko korraliku tümaka ja idamaise muusikaga. Rahvas pandi kõik kõhu- ja muid tantse tantsima. Päris vinge oli. Lisaks pakuti veel ka lukum’i ja ehtsat türgi kohvi, mida miskise aparaadiga kohapeal tehti – päris ehe asi oli.
Siis lasti ka teistel rahvastel esineda – eestlaste arvesse läksime ilmselt meie Mardiga, aga teisedki olid väga vahvad. Lätlanna Anita laulis a cappella ühe läti rahvalaulu, soomlannad tegid plaksumängu nende rahvalaulu “Sinisia punaisia ruusunkukkia kannan kullalleni” (mida muidugi kästi rahval kaasa laulda!) saatel. Siis aga…
Läpakale keerati tuurid peale ja hakkas kostma tuttavat mörinat “Haarrrd Rooooccck Haallellluuujaahh!” ning laval hakkas kalpsama ringi Lordi. Tegelikult muidugi Niina, Riina, külalissoomlane Steffi ja adopteeritud soomlane Hans, kõigil grillfooliumist improviseeritud maskid peas. Hansu seljas olid miskid papist tiivad kah – need muidugi päris-Lordist erinevalt automatiseeritud polnud ja Riina pidi neid käsitsi lehvitama. Johhaidii, mis pilt…
Pärast mängisime Mardiga veel ühe seti, nüüd siis juba publiku ees. Võeti soojalt vastu küll, eriti toosama “Nii vaikseks kõik on jäänud” ja ekspromptina lauldud Brian May “Too Much Love Will Kill You”. Õhtu lõpetasin paari sündiimprovisatsiooniga.
Pärast olime kapitaalselt kapsad. Mardi hääl oli läinud ja Kakk seisis vaevalt püsti. Üleväsimus oli nii suur, et pärast ühikas magama jääda ei saanud (türgi kohv kah veel ju) ja viimaks tuli va migreen kallale. Osa toitu tuli ülakaudu välja ja lõpetas vetsus. Vastik värk. Aga tänu sellele sai paar viimast hommikutundi natuke magada.
Hommikulauas oli rahvas suht unine ja mõned olid üldse puudu, aga kõik olid rahul. Peale sööki läksid teised oma esimest töösessiooni pidama, mina keerasin otsa Tallinna poole. Korjasin tee äärest ka paar hääletajat peale. Koju jõudes keerasin siruli ja põõnasin oma 5 tundi.
Suvekool kestab veel terve järgmise nädala – kui oma artiklite-värkidega valmis jõuab, siis lähen ehk veel lõpus sinna. Vahva seltskond on.
Mõned pildid on veel [L] Flickr’is, võib otsida ka teiste osalejate pilte märgendiga learnip2006 (põhiliselt Sebastiani omad).
Proovimuljed
Meie töökas muusikakollektiiv kogunes täna õhtul jälle Harkujärvele harjutama. Algul olid kõik kangesti uimased ega saanud kuidagi mängu minema, pikapeale aga asi paranes. Võtsime ette veel ühe vana loo, Indrek L. “Variseri”. Omaaegne karm pungilik lugu, mille lõpufraas “Kas nüüd see | kas nüüd see | pimedus on sinu sees | kas nüüd see | isehakand pühamees?” omal ajal nii mõnegi kodaniku ebamugavalt nihelema võttis. Nüüdne versioon sai pehmem ja mõtlikum, jällegi kergelt clannadiliku vokaaliga.
Liisbeti “Aamen”, mida Olevistes esmakordselt mängisime, kõlas täna veel eriti omapäraselt – umbes nagu oleksid vennad Johansonid soomlaste Lordiga kampa löönud. Ja viimaks tabas kogu punti pooletunnine ajulühis.
Ilmselt oli see Hundu, kes toda kitrakäiku kammima ja “oi-oi-oi” juurde jorisema hakkas. Teised võtsid otsekohe vedu ning tekkis ääretult sürr spontaanne laul, mille esimese salmi featuuriks oli fraas “oi-oioi, bin Laden”, teises “oioi, emalendur” ning viimases “ostke kummiliimi”. Kõik kenasti kahe kitarri ja bassi saatel. Midagi sarnast sai kunagi koos Puravikuga tehtud õpetliku laulu “Vennad, peske sokke!” näol. Igatahes laulsid täna õhtul neli muidu ontlikku kodanikku Harkujärve kirikus poole tunni jooksul sihukest soga, mida kuuldes vist enamik tavainimesi oleks kähku kiirabi kutsunud.
Õhtu lõpetasime kerge söögiga Nõmmel Buldogi pubis, kõne all oli võimalik suvine lindistamine. Ehk õnnestubki….