Kontserdielamus – Crux + Reverend B.

Nimetatud kooslus esitles volbriõhtul Jaani kirikus oma uut plaati “Everything Under The Sun”. Seekord oli Crux rohkem saatebändi rollis – kõik laulud laulis Reverend B (aka Baard Eirik Norheim Hallesby), kes oli ka enamiku lugude autoriks.

Soojendusesinejaks oli Hageri tüdrukutebänd Septem – kohatise konaruse kiuste lootustandev punt (ainult repertuaar oli natuke siia-sinna), solistil on väga hea hääl. Nende esinemist varjutas natuke kehv helikeeramine, tagareas istudes läks kohati saund metsa. Kui aga Crux peale tuli, oli heli tipp-topp.

Crux oli klassikalise anplagdi püsti pannud – akustiline saund (ühes loos oli siiski ka tugev raskerokikitarr sees), lisaks toeks veel ka keelpillikvintett, mis andis kõvasti juurde. Rev. B-d võiks julgesti pidada praegu Eestis resideeruvaks parimaks mees-popplauljaks (kahjuks pidavat ta varsti koju Norra tagasi kolima). Täitsa tõsiselt. Kui üldine hääletämber meenutas kohati Ronan Keatingit, siis kõige hevilikuma saundiga loos “The World To Come” (rock-kitarr ja keelpillid – väga hea saund!) tuli mul paralleelina ette juba Joey Tempest või Sebastian Bach (või kristliku roki rea pealt John Schlitt).

(Apdeit – hiljem kuulasin plaadilt “traadiga” versiooni, mis oli samuti väga vinge, kuid siin hakkas eeskujuna kummitama hoopis veel üks teine, samuti väga hea lugu – Klaus Meine (Scorpions) lauldud “When The Smoke Is Going Down”)

Kahju, et lisalugusid ei tehtud – nende asemel laulis B koos rahvaga noidsamu Puraviku viisile tehtud õnnistussõnu, mida Emmause missal kuulsin. Ilus oli.

Nii ei jäänud muud üle, kui väljapääsu juurest ka plaat osta. Kuulasin kodus üle ja olin ostuga üsna väga rahul. Igatahes oli meeldiv vaheldus eestimaisesse volbriõhtusse lällavate joodikute ja muu läbu asemel.

Taevateega kesköömissal

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

Proovitegemine

Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…

Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.

Eks tuleval laupäeval siis paistab.

Emmause missa

Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.

Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.

Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).

Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.

Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.

Nelijärve jutujätkuks

Peale eelmise jutu kirjutamist korraldas seltskond peale liulaskmist korraliku saunatuse. Mart & Kakk hoolitsesid muusikalise tausta eest – arvestades seda, et Mardi laululehed kõik koju jäid, saime hakkama küll… Päris lõbus õhtu oli, tuppa sai alles peale keskööd. Vaatasin telekast veidi Seagali filmi lõppu (mitu korda nähtud Fire Down Below) ja kerisin põhku. Tuba oli kah paras saun – keegi katlamajas oli vist ületunde teinud, igatahes tuli tahtmine radika peale leili visata. Ugh.

Tänaseks jäi siis HTK arengustrateegia teemaline kogupäeva-mõttevahetus. Tõsine jutt vahepealse pulliteoga – eriti hea arutelu kujunes maskotteluka ideede genereerimisel ning HTK-d tutvustava DVD kavandamisel (parem ei hakka detailidesse minema – niigi teatakse juba, et me päris normaalsed ei ole). Süüa anti Nelijärvel ülikorralikult ja lõuna osutus nii pirakaks, et kõik mingid jupid järele pidid jätma.

Näis, kas ja kuidas sellest arutamisest midagi areneb. Aga üritus oli iseenesest mõnus.

Tartu-reis

Kakk käib sel kevadel [L] TTA rahvale erivajadustega inimestest rääkimas. Nii ka täna.

Materjalide tegemine jäi muidugi hilja peale, tulemuseks oli ca 1,5 tundi magamist. Hommikul üles ja Tartu poole ajama. Tee oli üpris lumine, aga õnnestus siiski piisavalt kiiresti sõita (Mike Oldfieldi “Songs Of Distant Earth” toel), et jäi aega Laevas Hollywoodi mäe all peatuda ja mõned pelmeenid ära hävitada. Kohapeal oli rahvas juba ootamas – nendega on mõnus kontakt tekkinud ja loengutes toimub pidevalt elavaid arutelusid eri küsimustes. Täna ei olnud ka “ahvid elektrit ära viinud”, nagu viimati juhtus (teate küll toda Juku anekdooti), ning isegi eelmine kord jonninud ekraaniprojektorist saime jagu.

Pärast lõunat uurisin ülikooli raamatupoodi, tegin Toomel Kristjan Jaagust ja Toomkirikust paar pilti ning hiljem sain esmakordselt IRL kokku ühe vana Interneti-sõbraga. Hästi vahva oli, kükkasime Wildes ja patrasime mitu tundi. Kuna aga Kakk just paar eelmist nädalat kirjutas Euroopasse raamatupeatükki sellest, et kogu “intellektuaalomandi”-jura ja BSA-sarnased asjad on saatanast, siis hakkas silma kohalik menüü, kus “Vanaema pannkookide” juures – et Wilde vastu aus olla, siis koogid ise muide maitsesid ülimalt hästi – ilutses suurelt (R) ehk registreeritud kaubamärk. Kusjuures mitte “Vanaema pannkoogid(R)” (oleks veidigi loogiline), vaid “Vanaema(R) pannkoogid”. Nii et Wilde näib lausa kõik eesti vanaemad ära monopoliseerinud olevat… 😛

Tagasitee oli päris karm. Pimedus, ülipaks udu Tartust Adavereni ning lumesadu Tallinna ümber. Aga keerasin ABBA “The Visitors”-plaadil (muide, soovitan kõigile – ansambli viimane ja üsna vähetuntud, ent minuarust parim plaat: When All Is Said And Done – võimsa saundi ja valusa tekstiga lugu; huvitava meloodiaga Soldiers; kõigi bassimängijate koolitükiks sobiv One Of Us;Slipping Through My Fingers oma fantastilise kahe kitarri soolo ja ülimalt ilusa tekstiga; Like An Angel Passing Through My Room, kus Frida täitsa klassikalaulja mõõdu välja annab jt. Meistritööde rida ühesõnaga) vungi peale ja kaitseinglid tegid vist ka oma tööd hästi. Igatahes sain terve nahaga koju. Niisiis tuleb ekspeditsioon kordaläinuks lugeda… 🙂

“Taevatee” taaskohtumine

Vana sõber Liisu helistas eelmisel nädalal ja teatas: “Hundu on Tallinnas!”. Sealt see mõte idanema hakkaski – kunagine bänd uuesti (vähemalt korraks) kokku tuua.

Lühidalt – “Taevatee” (tegelikult mitteametlik nimi, tegutsesime pikalt ilma nimeta ja viimaks jäi ühe rahvale enam pealeläinud loo pealkiri ka ansamblile külge) oli aastatel (umbkaudu) 1989-92 Oleviste kirikus tegutsenud punt. Liisu, kaks Indrekut ja Kakk (tollal Kaido). Allakirjutanu oli suht värskelt kirikuga tegelema hakanud ja kippus Olevistes tollal valitsenud padupietismiga tihtipeale vastuollu – olgu siis riietumisnormide, verivorstisöömise, (mõõduka) alkoholitarbimise või võitluskunstide harrastamise koha pealt. Nii oli ka bändi sees kohati tuliseid vaidlusi, kuid see ei takistanud meil üksteisega väga hästi läbi saamast.

Proovi tehti Kaku tollases elukohas Hiiul – suured tänud perele, kes seda lärmi taluma pidid… Tollest ajast on meeles ühe naabermaja poisi käest soetatud isetehtud basskitarr, mida parema võimenduse puudumisel sai kodus mängitud läbi vana vene kassettmaki – Olevistes oli ka oma aja kohta korralik Yamaha DX7 sünt ja miski liba-Fenderi bass, kuid neid sai laenata vaid esinemisteks.

Tolle lühikese ajaga sai käidud läbi päris mitmed kohad Eestimaal. Meenub Indrek L. tervitus Kiviõli rahvale “Tere, armas Jõh…Kiviõli rahvas!” ja Hundu, kes sai sealsamas kätte mingi uskumatult napaka häälega lastesündi, mis tema suurimaks rõõmuks ka mingit kantrisämplit sisaldas. Hundu istus õndsa näoga õhtu otsa selle taga ja plännis – umbes nagu Iiah, kes õhupallinartsu purki ja sealt välja tõstis… Lahedaid mälestusi on veelgi.

Muusikaliselt olime kahtlemata amatöörid, kuid omas ajas isegi mingis mõttes teetegijad. Tollane eesti vabakirikuseltskond oli ääretult konservatiivne – näiteks trummilöömine kirikus ei tulnud kõne allagi. Ja siis tulid need neli kaaki, kes esitasid Oleviste noorteteenistusel igati sünnist evangeelset laulu “Jeesus Kristus on elu”. Ainult et vorm oli laenatud Elviselt, Little Richardilt ja Chuck Berrylt – tegu oli suht stiilipuhta rock’n rolliga. Kohalikud “korralikud inimesed” vaatasid seda üsna põrutatud näoga – kuid ega keegi otseselt ütlema ka ei tulnud…

Tegelikult oli ka teisi huvitavaid lugusid – ampluaa käis kantrist ja folgist roki ja isegi mingil määral proge kanti välja (Indrek L. oli juba tollal Yes’i fänn). Isemoodi oli ka koosseis – kolm vokaali, kaks kitarri – ja allakirjutanu, kes põrkas vaheldumisi klahvide, bassi ja suupilli vahel. Mõnikord mängis Liisu ka plokkflööti. Temaatiliselt oli tegu muidugi vaimuliku muusikaga.

Bänd lagunes, kui Hundu sõjaväkke ja teine Indrek Taani õppima läks. Meenutuseks jäi kahe kasseti jagu lugusid – üks jubeda ja teine lihtsalt kehva kvaliteediga.

No ja täna siis saime üle aastate jälle kokku. Seekord Harkujärve kirikus, kus Kaku sünt viimane aasta enam-vähem statsionaarselt üleval olnud ja ka võimendus olemas (tänud isa Heigole, kes meid lahkelt sinna kanneldama ja jorisema laskis). Rahvas oli suure osa laulusõnu muidugi ära unustanud, kuid nondesamade kassettide abil sai meelde tuletada. Väikese alguskobina järel hakkas aga vanade aegade saund tagasi tulema.

Vahva oli. Liisu ja Indrek L. olid täitsa endised, Hundu habe oli natuke väiksemaks jäänud ja Kakule saba taha kasvanud. Ja muidugi olid pillid kõvasti paremad kui vanasti (5-keelne Vintage’i bass ja KORG 01Wfd sünt). Aga kui laulujärg jõudis Brian Doerkseni Refiner’s Fire’ini või ka nimilooni, hakkas tekkima tunne, et neid aastaid pole vahepeal olnudki. Elu on vahepeal kõigiga igasugu tükke teinud, kuid sel hetkel oli täitsa tunne, et oleme aastas 1991…

Nüüd käibki juba spekuleerimine teemal “äkki teeks veel midagi”. Vaatame…

Metallica a la Country

Sarjast “Kreisid kaverid”: õhtul tuli autoraadiost üks üsna segaselt kõlav laul. Tegu oli nimelt Iron Horse-nimelise bluegrassibändi töötlusega Metallica omaaegsest hitist “Nothing Else Matters”. Päris andekas asi – muidugi tempo on kantripoisid küll teistsuguse valinud (v.a. päris algus ja lõpp). No kõlas nagu kuulus paroodiavend Weird Al Yankovic, kes terve plaaditäie hitte polkavormi väänas… Päris paroodia see siiski polnud – nagu raadioonu ütles, oli loos ühtviisi olemas nii Metallica kui bluegrass. Pärast leidsin Amazonist üles ka [L] selle loo päritoluplaadi.

Filmielamus: Still Crazy

Laupäeva öösel näitas Kanal 2 taas kord üht head nostalgilist rokikomöödiat. Kakk on seda vist 3-4 korda näinud, aga ikka on hea vaadata. Ja kuna sellest varem joranud ei ole, jorab siis nüüd.

Iseendast lihtne lugu – 70. aastate tippansambli “Strange Fruit” rokiidolitest on 20 aastat hiljem saanud vaesunud vanad rokipeerud. Klahvimängija Tonyl saab olukorrast kõrini ja ta otsustab koos bändi ühe omaaegse austajannaga pundi uuesti kokku ajada. Lihtsalt see just ei käi…

Kino saab muidugi kuhjaga – alates trummar Beano paanilisest põgenemisest tumedapäise naisterahva eest, keda ta maksuametnikuks peab (lõpus selgub, et tegu oli hoopis omaaegse groupie‘ga, kel märksa elulisemad huvid…) ja lõpetades “vaimsete huvidega” solisti Ray tempudega. Ka kemmerguhuumorit on:

Bassimees Les joob mingit rohtu ja selgitab: “Maohaavad”. Solist Ray hoiab liigest ja ütleb: “Rebenenud kõhr”. Trummar Beano paneb seepeale hirmsa paugu jubeda haisuga püksituult ja mainib: “Hollandi curry“…

Ja ometi on sees ka tõsiseid noote. Kitarrist Briani kadumise, närvivapustuse ja tagasituleku lugu, bändi taas kokku kutsunud Kareni armastus Briani vastu ja vana armastuskolmnurga taastulek ning palju muudki. Paraja sapiga on kujutatud matslikke ajakirjanikke, kes sihilikult kisuvad Briani vanad haavad pressikonverentsil lahti, nii et too välja jookseb. Seepeale paneb Briani asemel uue liikmena palgatud noor kitarrist Luke leheneegrid korralikult paika.

Ning lõpuks – filmi tõstab mitmetest samalaadsetest kõrgemale väga tasemel muusika. Mitmed peaosatäitjad on ise muusikud (Brian Robinson, Jimmy Nail jt), muusika taga on Foreigneri Mick Jones ja ELO Jeff Lynne. Filmi finaalis kõlav “The Flame Still Burns” on tõeliselt hea lugu, seda on ka bassimees Lesi (Jimmy Nail) lauldud “What Might Have Been” ja mitu teistki. Soundtrack on Amazonis müügil – Kakk peab vist selle kunagi ära tellima.

Kokkuvõttes – kellele meeldib 70-ndate muusika, muhe-räme rokihuumor ja üks mõnus nostalgiline lugu “vanadest headest aegadest”, neile soovitaks julgesti.

Jõulumuljeid

Üldiselt olid n.ö. ametlikud jõulupühad (sest jõuluaeg kestab ju tegelikult kuni kolmekuningapäevani) sel aastal mõnusalt rahulikud. Kakk käis kolmel päeval kirikus pilli saagimas – täna oli seal kõnelemas ka üks vana sõber, kellega kümne aasta eest sai koos bändi tehtud; nüüd on sell koolidirektor, kuid kitra väänab endiselt ja ehk õnnestub midagi uuesti aretama hakata. Üks tema omaaegne ilus ballaad sai kunagi ka sündiga fonosse tehtud, nüüd oli hea autorit üllatada. 🙂

Täna olid Harkujärvel külas ka vanamuusikaansambli Camerata Vocale daamid (huvitav, kas sinna võetakse pikkuse alusel? Igatahes on need kenad leedid eesti keskmisest üsna tublisti pikemad 🙂 ). Väga tasemel muusika – kes kusagil peale juhtub, soovitan soojalt kuulama minna.

Eile käisime kogu perega (juppide tõbisuse kiuste) Lepikul Kaku esivanemaid ja nende igasuguseid elukaid kaemas. Vahva oli. Väikevennast Julvan tõi Kakule sushikomplekti – ei tea, kas keegi sai teada, et Kakk just neljapäeval sushitegemise kiirkursusel käis (täpsemalt õppisime Hontai jutsurahvaga siiski futomaki tegemist – ja imede ime, need kaks rulli tulid üllatavalt autentsed ja söödavad välja)? Muidugi käis asja juurde ka suur söömine ning täna tuli enne sauna korralikult kuuris kotti lüüa, et liigseid kilosid veidigi maha kulutada.

Oma uue ketsiga olen väga rahul. Liigub teine ilusti, kogu pesakond mahub kenasti sisse ka. Jaanuaris tuleb talle juba esmane hooldus teha, esimene 1000 km saab ilmselt siis täis. Aga ikkagi on mõnus, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis julla järgmisena alt ära kukub.

Aastavahetuseni jäänud päevadel tuleb tööasju ajada, puhkust ei hakanud võtma. Näis, palju meil rahvast tööl on. 🙂