Silt: musa

Maakera alustas teistpidi pöörlemist

O sanctus faeces! Just praegu kostab taeva alt õrna ruigamist, tädi Maali õppis C-s programmeerima, Riigikogu muutus ausateks inimesteks ning kogu Põrgu lõdiseb miinuskraadide käes.

Soome võitis Eurovisiooni.

Johhaidii – praegu tahaks kusagil Helsingis olla ja näha, mis seal toimub. Vappu on ilmselt kökimöki selle möllu kõrval.

(Apdeit hommikul – nii ongi. Hea pildi annab [L] Helsingin Sanomat – muuhulgas mainitakse viit paljast meesterahvast, kes Lordi nime kisades ümber maja jooksid)

Aga arvestades Soome võitu ning Leedu “Viiiiii aaaar ze viiinnnneers!”-tiimi kuuendat kohta, tuleks Eestil saata sinna järgmine kord esinema näiteks Bläkk Rokit (või Elmar Tura), Üllar Jörberg ja Arnold Oksmaa. Tegelikult on muidugi mõistlikum vist üldse mitte minna. Selles mõttes on Lordi võit igati teretulnud – nüüd vist ei suuda ükski normaalne inimene seda ettevõtmist enam tõsiselt võtta.

Laupäevaõhtu Olevistes

Nagu lubatud, käisime siis oma pundiga Olevistes mängimas. Üritus, mida kohalikud nimetasid kontsert-jumalateenistuseks nimega “Tagasi taevateele”, toimus Maarja kabelis (kiriku külgehitis) ja takkajärgi mõeldes oli hea valik – sai mõnusa koduse olemise, mida aitas täiendada ruumi tahaserva püsti pandud kohvilaud. Mõnigi kirikuvõõram inimene oli ehk üllatunud, et sedasorti ebatüüpilist atmosfääri kohtas – kuid õhustik oli tõesti mõnus ja kodune.

Rahvast oli üle ootuste palju, kabel oli paksult inimesi täis (ka mõned asjaosaliste vanad sõbrad, kes muidu kirikus kuigivõrd ei käi, olid kuulama tulnud). Tegime 4+4+2 lugu – võiks öelda, et isegi õnnestus enam-vähem (need vist läksid kusagile linti ka, eks pärast kuuleb). Liisbet ja Indrekud tundsid end vist rahva ees päris mõnusasti – igatahes suheldi rahvaga täitsa vabalt, räägiti lõbusaid lugusid bändi ajaloost, tegemistest ja lauludest. Kakk võinuks muidugi paar kala oma partiides tegemata jätta… Aga üks uusvana lugu (Liisbeti tehtud vana laul uues ja üllatavas kastmes including parmupilli pinistav autor ning joigav Indrek L) istus küll hästi, seda tahaks täitsa salvestuselt kuulata. Clannadi “Dulaman” ja mõni lugu veel tulid eeskujuna meelde (iiri musa fännamine on meie muidu suht kirju muusikamaitsega seltskonna üks põhilisi ühisjooni).

Sõnalise osa eest hoolitsenud kohalikud vennad olid asjaga väga rahul ning lugesid sündmuse igati kordaläinuks. Hakkab tekkima sihuke karvane tunne, et meie pisike kollektiiv peab vist pikemaks ajaks kokku jääma… 🙂

Öirolaulu poolfinaal 2006

Jõudsin proovist tagasi poole pealt, aga ega paljust ilma ei jäänud. Üldiselt samad kommentaarid kehtivad, mis eelmisel aastal. Tõsi, nüüd tuleks eraldi hinnata kahes kategoorias.
a) tõsine kategooria. Esimene auhind jääb välja andmata – eelmise aasta norralaste Wig Wam’i tasemel asja ei olnud. Teine auhind läheks Eestile – Paulus & Co oskavad kohati lamedusi toota küll, kuid muu saasta taustal jättis Sandra väga hea mulje. Kolmanda preemia jagaks iirlaste (üle mitme aasta oli iirlaste poolsült taas täiesti kuulataval tasemel), Monaco (“Jamaica Farewelli” rip-off, aga muidu pole-viga lugu) ja Hollandi (kolm tsikki naturaalkitarri ja djembe’dega) vahel. Kaks lugu vääriks veel äramärkimist – poolakate Ich Troje jättis hea mulje paari aasta eest Riias (eriti meeslaulja hääl), paraku seekord polnud laulu. Portugali tibid nägid head välja ja häält oli ka, aga stilistiga tulnuks midagi jubedat ette võtta – tüdrukud nägid välja nagu mõne vesterni litsimaja…
b) pulakategooria. Jagaks preemia täiesti eriliste soomlaste (mitte et ma Lordi esitust väga kaifinud oleks) ja kahe maa vahel, kes julgesid avalikult kogu tsirkust parodeerida – Leedu ja Island. Esimesel miski kreiside meeste kamp à la Keskerakond, kes skandeeris “meie oleme võitjad, hääleta meie poolt!” ja teisel libatibi Silvia Night umbes samasuguse sõnumiga.

Ametlik tulemus jättis täiesti külmaks. Ja kuna laupäeva õhtul on mäng tulemas, siis ilmselt ei jõua finaali üldse vaadatagi.

Taevatee proov

… toimus täna Oleviste Maarja kabelis. Ilmselt seal tuleb laupäeval ka üles astuda (kell 20.00 – kel huvi, võib kuulama tulla).

Aga päris ilusti tuli välja. Ja kui aus olla: Liisbeti ja kahe Indreku vokaalharmooniad hakkavad Kakule üha enam meenutama sihukest tipptegijat nagu Clannad… Muidugi arenemisruumi on veel kõvasti, aga ehk saab sest kooslusest tõesti asja.

Tagasi Rohelisel Saarel, vol 2

Eile sai seltskonnaga ka üksjagu tööd tehtud, meie ühine raamat ja kursus sai tublisti parema põhja alla. Tuli enda jutt ka ette kanda ning see võeti hästi vastu – algsest hirmust “häkkeri”-sõna ees ei olnud eriti midagi järel. Päeva lõpuks oli aga kõigil juhe nii koos, et ka auväärsed härrasmehed (põhiosa seltskonnast) hakkasid lolli nalja viskama…

Õhtuks ronisid teised Temple Bar’ile, mina aga pidin oma vana sõpra Vincenti trehvama. Saatis teine mulle SMSi ja käskis end Wexford Streetilt Whelansist üles otsida. Koht oli ligidal ja kohale sain täpselt. Vincenti-vana oli sama suur kui viie aasta eest ning üksnes veidi enam halliks läinud. Möla ja suht karm Dublini aktsent olid aga endised. 🙂 Alguses istusime pool tundi pubis pindi taga, siis kolisime aga samas kõrval olevasse kontserdipaika – Vincent oli juba enne rääkinud, et saavat üht asja sõprade kaudu kuulama. Esineja nimi mulle midagi ei öelnud, aga üldiselt oli juba teada, et Vincenti-vana rämpsu ei kuula.

Whelansi kontserdisaal meenutas hübriidi von Krahlist ja kino Kosmosest ning oli rahvast paksult täis. Ehkki polnud ei [L] Eliza Gilkysonist ega [L] Robert McEnteest midagi varem kuulnud (äbiäbi!), oli kohe algusest selge, et oleme õigesse kohta sattunud. Eliza esitles oma uut plaati “Paradise Hotel” ning kui järjekord nimilooni jõudis, tundus küll, et [L] Eva Cassidy on maa peale tagasi saadetud. Muide, ka teda sain esmakordselt kuulda tänu Vincentile ning tema töötlus kuulsast Stingi hitist “Fields Of Gold” on parimaid lugusid, mida tean.

Kaks vokaali (peamiselt Eliza) ja kaks kitarri (Elizal juhtmega akustiline, Robertil ilmselt mingi Fender). Bändi polnud üldse vaja, mõlemad mängisid fantastiliselt. Stiil käis klassikalistest folkballaadidest bluusi ja karmi protestilauluni välja (Põõsa Jorh sai taas ühelt lauljalt kere peale). Vahele veel lõbusaid lugusid Eliza kirjust elukäigust.

Omaette preemiat väärib iiri publik. Mõnus seltskond, kes Elizale innukalt kaasa laulis ja kohati edukalt taustakoori osa täitis – isegi laulja ise oli suht sillas ning laulis kahele setile lisaks veel pool kolmandatki.

Nii et tänud Vincentile vägeva elamuse eest. Ja kui eelmisel ööl ei saanud kuidagi magada, siis nüüd hoolitsesid kaks pinti Whelansi Guinnessi selle eest, et Kakk magas nagu kott ja ärkas ise pool minutit enne telefonialarmi karjumapanekut. 🙂

Hotellist kirjutasin end hommikul välja (jätsin neile valvelauda ühe eesti šokolaadi – nii meeldivat vastuvõttu nagu Albanys polegi kaua kohanud) ja tulin “tööle”. Õhtul peaks Vincentile külla minema ning siis keskööks lennujaama jõudma.

P.S. Eilsete uudiste põhjal tuleb Estonian Airi omanikele, kes plaanivad septembrist Dublini otselennu ära kaotada, naha peale anda. Õnneks oli lärm juba lehtedes päris kõva – äkki mõtlevad ümber. Kamoon, 3000 tegelast töötab siinkandis ja nemad võtavad lennu maha…? Tulleski oli suur osa lennukist täis.

Kaasamõtlemiseks

Paar mõtet Kaku viimaste päevade põhiliselt plaadilt. Cruxi ja Reverend B “The World To Come” kummitab juba teist päeva pidevalt peas… Tõeliselt hea lugu nii muusika, teksti kui esituse poolest. B laulab seal nii:

So we celebrate humanity
To the point of insanity
Everyone’s equal and nobody’s different
Everyone’s normal and no one unique

Not a single freak
On the face of the earth
No requiems for the weak
And nobody partying with the meek

Kontserdielamus – Crux + Reverend B.

Nimetatud kooslus esitles volbriõhtul Jaani kirikus oma uut plaati “Everything Under The Sun”. Seekord oli Crux rohkem saatebändi rollis – kõik laulud laulis Reverend B (aka Baard Eirik Norheim Hallesby), kes oli ka enamiku lugude autoriks.

Soojendusesinejaks oli Hageri tüdrukutebänd Septem – kohatise konaruse kiuste lootustandev punt (ainult repertuaar oli natuke siia-sinna), solistil on väga hea hääl. Nende esinemist varjutas natuke kehv helikeeramine, tagareas istudes läks kohati saund metsa. Kui aga Crux peale tuli, oli heli tipp-topp.

Crux oli klassikalise anplagdi püsti pannud – akustiline saund (ühes loos oli siiski ka tugev raskerokikitarr sees), lisaks toeks veel ka keelpillikvintett, mis andis kõvasti juurde. Rev. B-d võiks julgesti pidada praegu Eestis resideeruvaks parimaks mees-popplauljaks (kahjuks pidavat ta varsti koju Norra tagasi kolima). Täitsa tõsiselt. Kui üldine hääletämber meenutas kohati Ronan Keatingit, siis kõige hevilikuma saundiga loos “The World To Come” (rock-kitarr ja keelpillid – väga hea saund!) tuli mul paralleelina ette juba Joey Tempest või Sebastian Bach (või kristliku roki rea pealt John Schlitt).

(Apdeit – hiljem kuulasin plaadilt “traadiga” versiooni, mis oli samuti väga vinge, kuid siin hakkas eeskujuna kummitama hoopis veel üks teine, samuti väga hea lugu – Klaus Meine (Scorpions) lauldud “When The Smoke Is Going Down”)

Kahju, et lisalugusid ei tehtud – nende asemel laulis B koos rahvaga noidsamu Puraviku viisile tehtud õnnistussõnu, mida Emmause missal kuulsin. Ilus oli.

Nii ei jäänud muud üle, kui väljapääsu juurest ka plaat osta. Kuulasin kodus üle ja olin ostuga üsna väga rahul. Igatahes oli meeldiv vaheldus eestimaisesse volbriõhtusse lällavate joodikute ja muu läbu asemel.

Taevateega kesköömissal

Nüüd on see siis tehtud. Lühidalt öeldes – väga hästi läks.

Algul oli kerge närv isegi sees, sama ütlesid ka teised. Aga nii kui pillid kätte saime, tuli vana hea tunne tagasi. Indrekud tutvustasid laule ja bändi mõnusas vabas vormis, kõigi hääled olid heas seisus ning mis väga oluline – heli oli ilmselt parim, millega oleme seni mänginud. Nimelt on homme samas laulmas teenekas ansambel “Sela” metodisti kirikust ning saime kasutada nende võimendust ja ka helimehe teeneid.

Tegime siis liturgia vahele 4 x 2 lugu – need andsid üsna hea pildi meie omaaegsest kirjust repertuaarist. Folgi, gospeli ja erinevat liiki roki soust, mis aga tuli endalegi üllatuseks pea sajaprotsendiliselt välja. Rahvas oli igatahes väga vaimustatud.

Veel üks tore detail oli asjaolu, et meist olid kuulda saanud mitmed omaaegsed sõbrad, kellega tollal ühes kirikus sai käidud. Nüüd siis laekus Harkujärvele oma poolteist tosinat külalist (muuhulgas ka paar värsket miljonäri) – hästi tore oli neid kõiki üle pika aja näha.

Eks vaatab, mis edasi saab. Loodetavasti õnnestub millalgi vähemalt need praegusedki lood kuidagi “sisse teha”. Kui suvel aega jääb, tuleks tõsiselt kaaluda. Aga igal juhul olid need proovitegemised ja ka tänane mängimine hästi mõnus aeg vanade heade sõprade seltsis.

Proovitegemine

Nagu juba kirjutatud, ajasime oma kunagise bändi kokku – esialgu üheks korraks, edasi näeb siis juba hiljem. Igatahes tuleb järgmisel laupäeval Harkujärve kirikus lihavõtteöisel missal üles astuda. See aga tähendab, et tuleb natuke ka harjutada…

Täna oli meie ainus naisliige Liisbet endale angiini hankinud ja olime kolmekesi. Mõnes laulus üritasid kutid siis Liisu partiid ise laulda – einojah, sihukest eunuhhifalsetti pole enam kaua aega kuulnud… 😛 Asjaosalistel oli muidugi lõbu laialt. Aga üldiselt hakkab muusikategemine pikkamööda meelde tulema. Esialgu üritame vanade lauludega välja minna (üks uus on siiski ka), eks hiljem vaatab – kui midagi pikemat asjast arenema hakkab, siis tuleb ka uusi lugusid kirjutada.

Eks tuleval laupäeval siis paistab.

Emmause missa

Vana sõber Puravik vedas Kaku täna Rootsi-Mihkli kirikusse Emmause missale. Asi jättis juba kirjelduses huvitava mulje, paari lugu olin muusikast ka enne kuulnud – seal ju suurem osa muusikast vana seene enda tehtud… Pealegi pidi missat läbi viima Eesti rahvale viimasest eurolaulust laiemalt tuttavaks saanud Bard “Reverend B” Norheim.

Kohale minnes tundus imelik, et kuidas pole seda kohta enne avastanud – Kakk ju tegi omal ajal 10. klassis lausa vanalinna giidipraktika läbi. Siis meenus, et 1987. aastal oli selles majas veel spordisaal… Kirik taaspühitseti kirjade järgi alles 2002. aastal.

Missa oli vahva. Traditsioonilise liturgiamudeli järgi, kuid lihtsas keeles ning sisaldas palju rohkem muusikat (mitmed harilikult räägitavad osad olid siin muusikasse pandud). Musa oli midagi Taizé rea peale – lihtsad ja meloodilised laulud (paar päris Taizé oma jäi ka kõrva – “Jesus Remember Me” näiteks). Lisaks oli külas ka EELK Misjonikoor – amatööride (kord kuus käivad koos) kohta äärmiselt tervikliku kõlaga koor (eriti jäi meelde ilus sügav bass ühes aafrika laulus).

Aga tipphetk (Kaku arust) oli lõpus, kui Rev. B traditsioonilisi õnnistussõnu laulis (Puraviku viisil – vana seene parimaid viisijuppe muide, meenutab veidi Chris de Burghi “Snows of New Yorki”). Sellil on tõeliselt ilus hääl ja praktiliselt veatu eesti keel – müts maha kõigest paar aastat Eestis veetnud norraka ees.

Ilus elamus oli, peaks teinekord veel minema.