Miks Kakk valima ei läinud

Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.

Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…

Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!

Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!

Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!

Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!

Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!

Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.

Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.

Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…

Ameerika käärib?

Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.

Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…