Kakk on tegelikult muus osas suht korralik kodanik. Pättusi eriti ei tee, sõidab tänaval lubatud kiirusega ja oskab isegi suunda näidata. Aga näe, Linnari sõna ei kuulanud ja valima ei läinud.
Sai tükk aega kaalutud – kuid mitteminemise alternatiiviks oleks olnud vaid kodanikuna valimaminek ning seal siis kõigile kandidaatidele punase kaardi näitamine. No ei tõuse käsi tänapäeva Eestis ühegi erakonna poolt hääletama. Isegi selle argumendiga enam mitte, et “Muidu tuleb kohuke võimule” (nagu läkski). No ei ole lihtsalt kedagi, kelle poolt hääl anda – ja kuna isikuid valida ei saa (olgem ausad, ka kohukeste seas on mõned küllalt normaalsed inimesed, kes aga võimu juurde ei pääse), siis ei ole kogu asjal mingit mõtet. No vaatame…
Reform? Tänases kontekstis tundub selle õigel ajal “pumba juures” olnud, papihunniku kokku krabanud ja seejärel paduparemale keeranud ekskomparteilaste varjamatu sotsiaaldarvinism kogu muu hämamise sees isegi veidi sümpaatne – vähemalt nende puhul saab rääkida mingist platvormist. Kakule aga see platvorm väga erinevatel põhjustel ei sobi. Järgmine!
Rahvaliit? Paadunud rehepappide ja endiste kolhoosiesimeeste seltskond, kes nihverdas vene ajal ja teeb seda edukalt edasi. Isegi presidendi üldiselt soliidne imago ei suuda neid päästa. Järgmine!
Bez rublika? Ühe korra sai ämbrisse astutud, enam seda ei tee. Järgmine!
Sotsdemm? Toomas Hendriku Europarlamendi-kampaania ajal tundusid isegi sümpaatsetena, ilma Ilveseta on aga tühi koht. Järgmine!
Isamaaliit? Rahvuslik-konservatiivse, kergelt isegi kristliku ilmavaate poole kalduva parteina peaks olema küllalt meele järele. Paraku laseb mõnede tegelaste sündmatu käitumine asja seda koledamini lühisesse. Järgmine!
Kristlik rahvapartei? Kakk oli selle seltskonna sünni juures isegi kergelt osaline, kuid seni pole sest asja saanud – karta on, et liigne ameerikalik-elusõnalik roosamanna mõningate asjade ajamisel peletab eemale hulga traditsioonilisemaid kristlasi, muust rahvast rääkimata. Tahtmist on, ideaale ka, oskusi paraku veel mitte.
Kõige rohkem vihastabki asja juures olukorra absurdsus – anna hääl kellele tahes, midagi ei muutu. Kõik hämavad ja varastavad ühtmoodi.
Nii jäigi käimata. Seega peab kohukese vastastel olema edaspidi välja käia natuke parem argument kui ninasarvikutega hirmutamine. Tundus, et sama arvas 53% valijaskonnast…
te (kohukesevihkajad) oleksite võinud oma kandidaadi ülesse seada
ja nii sai kaku jorast järgnevaks 4 aastaks poliitikavaba ajaveeb. kui lubada enda eest valida halbadest see vähem halvem välja muulastel, pensionäridel ja populismiohvritel, siis ei ole ka õigust toimuva üle nuriseda. maitse asi.
Edgarile: see oma kandidaat oleks ilmselt jäänud riigikogulastest häältepüüdjate taustal täiesti tähelepanuta. Üksikkandidaatidel ei olnud vist mitte kuskil edu, erakonnastunud tegelased tantsivad tahes-tahtmata füürerite pilli järgi.
Kalamehele: eks see kahtpidine asi on. Aga kui valimised tähendavad mitte kõige parema väljaselgitamist, vaid kõige vähem lolli leidmist kamba ahnete turakate seast, siis sorry – midagi on mäda siin Taani riigis…
OK, oleks näiteks andnud hääle X erakonnale. Kohuke oleks vähem kohti saanud. Aga see oleks minu jaoks tähendanud tollele erakonnale omapoolse aktsepti andmist järgneva valimisperioodi sigaduste jaoks. Nagu ka kirjutasin – lihtsalt ei olnud kedagi valida.
Konfutsius on öelnud (tsiteerin mälu järgi): kui riigis on kulg, teeb õilis õieti, kui on valitsemas. Kui riigis on kaos, teeb õilis õieti, kui ei valitse. Ka selle üle võib ju vaielda, aga kui kogu poliitika on muutunud ahnete ja küüniliste s**apeade (pardon) mängumaaks ja mõistlik inimene näeb, et midagi muuta ei saa, tuleb sellest eemale hoida. Vanarahvas ütleb: ära essu turgi, läheb hullemini haisema.
Vaata, Kakk, see on alatine lahkarvamuste koht, mida taolises olukorras tegema peaks. Kui bussijuht roolib rahvast täis bussi mõnuga kuristiku poole, siis kas sa peaksid üritama teda takistada või mitte? Maha astumise variant stiilis “mina kaasa ei mängi, mina vaatan hoopis mujale” ei tule kõne alla, sest ka sina ise oled selles bussis sees koos teistega. Ka sina sõidad neil teedel, mis kas on lapitud või mitte, ka sina kas pääsed või ei pääse õigeaegselt arsti juurde ravile, ka sinu naine kas saab või ei saa emapalka jne. Selles mõttes on sul võimalus hääletada ükskõik kelle teise poolt, peaasi, et hullunud bussijuht roolist maha saada. Mina eelistaksin valida näiteks juhi, kes põrutab kogu täiega põõsasse või keerab bussi katusele aga vähemalt jätab mingigi lootuse, kui sellise, kes otsejoones üle serva alla kihutab.
Kui sitt vedeleb naabri aias, siis pole minu jaoks sital ja sital vahet. Kui ma aga sisse astun, siis on ikka vahe küll, on see lehmakook või jänesepabul. Mina valikisin sel juhul pigem pabula.
Oi Kakk!
Mis sa nüüd oled teinud? Sa pole midagi teinud! Eelkõneleja Aabram oli pisut radikaalne oma sõnaavalduses, kuid mingis mõttes on tal õigus. Me kõik oleme selles paadis ja nagu keegi tark kunagi väitis, siis iga rahvas väärib oma valitsust. Jääda ootama, et tuleks see ÜKS ja ÕIGE, vääramatu tahte ja briljantse mõisusega inimolevus (partei), kes liigutaks võlukepikest ja teeks nii, et kõigil oleks hea olla, siis võibki ootama jääda. Lõppkokkuvõttes on ju tähtis protsess ise, kuidas me tuleviku poole liigume. Nagu inimesed ikka, teevad ka poliitikud vigu. Ja see, kel luukeresid kapis ei ole, pole kas õige poliitik või on ta alles kollanokk.
Probleemi olemus tuletab mulle meelde üht igipõlist arusaamatust ka naiste ja meeste vahel. Kui minnakse koos välja, siis ei saa mees tihti naisest aru: “endal kapp riideid täis aga selga pole midagi panna”. Kuna kõik ei ole veel niisugusel materiaalsel (või vaimsel) tasemel, et olla seadustest kõrgemal, peame me elama tänases päevas ja valima tänaste kleitide ja tänaste poliitikute hulgast. Siis nähtub, et kui inimene julgeb olla tema ise, on tal hea olla nii argi- kui ka pidupäeval. Küsimus on ju suhtumises.
———————————–
— Kui ise ei vali, siis valitakse sinu eest —
———————————–
OK, saan siinkirjutajate argumentidest aru küll. Olen nende abil end hea jupp aega isegi valima ajanud.
Aga Juula – kuidas olla edasi sina ise, kui loed lehest, et sinu valitud tolkam järjekordse roppusega hakkama saab? Eelmistel valimistel täpselt nii läkski ja siis oli tõesti häbi.
Oleks kogu süsteem natukenegi mõistlikum, oleks läinud ka. Praegu olid kõik parteid ühe vitsaga löödud, isikuid aga valida ei saanud (kuna nimekirjadega tehti igasugu häältepüüdmis-surimuri). Jään enda juurde, et konkreetses kontekstis oli see õige otsus – see ei tähenda, et ma elu lõpuni enam valima minna ei kavatse.
Kakk, meenutan, et kõik loomad situvad. Mõni rohkem, mõni vähem, aga kõik, eranditult. Kõik parteid keeravad mingil hetkel mingi käki kokku. mõni rohkem, mõni vähem, aga ikkagi keeravad, eranditult. Inimloomus on nõrk, eksiv ja vahel ka alatu. Selle vastu ei saa.
Mis aga puutub mingisse parteivalimisse, siis see on minu isikliku arvamuse kohaselt nonsenss, ses suhtes olen sinuga nõus. Mina valiksin pigem inimesi. Inimest saab usaldada või mitte usaldada, ebamäärast kollektiivi ei saa. Mulin teemal “valime põhimõtteid” ei tööta, sest põhimõtted iseendid ellu ei vii. Ellu viivad neid ikka inimesed. Või siis et ei vii, vastavalt südametunnistusele.
Nii-nii. Ah et eelmine valitsus eksis ja sul on tunne, et oleks nagu ise ämbrisse astunud (vähemalt sellele kaasa aidanud).No eks me kõik tunneme vahetevahel niimoodi. Aga err humane est kehtib kõikjal ja kõiges, poliitika kaasa arvatud. Praegu on rahulolematus riigivalitsejatega muutunud rahva hulgas täiesti arusaamatul põhjusel tõusvaks trendiks omaette, mille varjus muutub pea olematuks see pisukegi hea, mis ära tehti. Hea oleks justkui iseenesestmõistetav aga kui väiksemgi apsakas tekib, siis hakkab alles pori lendama! Olen täiesti kindel, et kõige kõvemad sõnavõtjad omavad vaid kaduvväikest ettekujutust, mida tegelik poliitika üldse endast kujutab ja elavad vaid illusioonidest. See ei ole päris niimoodi, et lähen ja teen. Mis ühele hea, see teisele halb.
Pealegi, areng ju tegelikult toimus! Vahest võib olla ju lihtsalt õnnelik sellegi üle, et “vahtralehega” partei ei põhjustanud mõnda tõsisemat “liiklusõnnetust”. Tuleb võtta realistlikult, et taevamanna lubajad jäävad jänni ja need, kes ebarealistlikku valmisreklaami uskuma jäävad, on pisut, jah, lihtsameelsed.
Pealegi ei sõltu iseendaks olemine ei jumala ega tsaari nimest, vaid ikka inimesest endast. Süsteemi süüdistada võib alati aga kas sellel on mõtet on iseasi. Pealegi, me kõik moodustame sellest süsteemist küll väikese aga samas tähtsa osa. Seda on esmapilgul raske mõista, aga see on nii. Isegi oma ebatäiuslikkuses on see süsteem täielik. Võtame näiteks sinu. Kui sind ei oleks, näeks see võrrand välja umbes nii, et SÜSTEEM-KAKK ja see ei oleks enam terviklik:))
Ausõna, mina ei püüa sind veenda valimistest osa võtma. Aga mõtle Aabrami kommentaarid uuesti läbi. Kas olla paadis või lohiseda selle järel on igaühe enda teha. Ei pea ju olema ilmtingimata tüüris aga võib näidata üles ühiskondlikku aktiivsust ja seda mitte üksnes kaptenile kaikaid kodaratesse loopides. Kes kardab eksida ja jätab oma valikud seetõttu tegemata, paneb elukoolist lihtsalt poppi!
Tänud kõigile arvamuseavaldajatele. Näe, tuli välja senise Jora ajaloo kõige pikem diskussioon. 🙂