Nõmme liiklus

Mida aeg edasi, seda raskemaks muutub Tallinnas Nõmmelt Laagrisse pääsemine. Algul ehitati Kadaka pst viadukti – OK. Siis kaevati üles Kadaka pst – hea küll. Siis pandi kinni enamik väikesi tänavaid seal ümber – enam ei saanud mujalt peale Pärnu mnt enam üldse läbi. Ja nüüd otsustati Pärnu maanteed pindama hakata… Alates Pääskülast kuni Nõmmeni välja on 30-märgid. Ainus mõistlik viis Laagrisse pääseda on Vabaduse pst või siis hoopis Õismäe ja Harku kaudu – Mustamäelt tulles on aga lugu üsna sant.

Teid-tänavaid tuleb parandada, sellele ei vaidle keegi vastu. Seda aga ei peaks tegema ADD-ga (Attention Deficit Disorder) ehk tähelepanu koondamisraskustega inimesed, kes ei suuda üle kümne minuti ühe koha peal üht tööd teha ja peavad seepärast kolmandiku linna üles kaevama, et piisavalt vaheldusrikas oleks.

Ameerika käärib?

Alles see oli, kui hr. Põõsas hirmsa vaidluse ja madinaga Ameerikamaa presidendiks valiti, mille järel oli näha päris räigelt setsessionistlikke avaldusi “kahe Ameerika” stiilis. Tänane [L] Slashdot käsitleb kurikuulsat Patriot Acti ja selle laienemist – seal on päris palju mõtlemapanevaid kirjutisi. Juba algne PA ei olnud just kuigi demokraatlik nähtus ja kui nüüd veel vaikselt juurde keeratakse, saamegi ehk viimaks sarnase hullumeelse diktatuuri nagu filmis [L ]“Escape from LA”. Ehk siis toimub midagi konna keetmise sarnast – pikkamööda pannakse tuld alla, konn ei märka midagi, enne kui surnuks keeb. Nagu Slashdotis mitu selli märgivad – tavaline Joe on busy oma 10-12-tunnise tööpäevaga, laste hariduse jaoks raha säästmisega ja muu elementaarsega, nii saavadki poliitikud teha mida tahavad.

Nüüd on miskid sellid aga tulnud välja hoopis isemoodi algatusega – [L] Free State Project üritab ajada New Hampshire’i osariiki kokku 20 000 isemõtlejat ja luua sinna libertaarlaste musterosariigi. Vaba turumajanduse, täieliku sõnavabaduse ning relvakandmisõigusega. Päris põnev idee… Üks kriitilise meelega ameeriklane Slashdotis ütleb nii: “We need to remind people that our empire is not unlike others before. They all fell apart. Ours will too”. Eks elu näitab, kuhu see maakera üleüldse lähiaastatel keerama hakkab…

Mõnus väljasõit

Et [L] töö juures oligi juba jorinat teemal “enam pole ühtegi üritust korraldatud”, võttiski Mart kätte ja orgunnis oma sünnipäevale lähedasel pühapäeval ühe laheda väljaskäimise Kuusalu lähedale [L] Jõekääru.
Koht oli vahva – umbes sarnane, nagu too, kus möödunud aastal Mardi 40-st juubelit sai peetud. Mart kutsus kaasa ka parasjagu TLÜ-s külas olnud inglise pedagoogidest abielupaari, kellest tugevam pool üritusel igati aktiivselt kaasa lõi – tiris tiigist ühe forelli välja (see muidugi polnud ilmselt raske, tiik oli vist kalu paksult täis), käis lääneurooplase jaoks kohta ilmselt põrgukuumas saunas ja sumatas seejärel saunatiiki… Vahva onu. Me veel naersime, et vaat hakkab teine kuhugi Sheffieldi kah eesti sauna ehitama ja jõuab nii viimaks Timesi esikaanele. 🙂
Eriti mõnus oli aga muusikategemine. Mart kutsus kaasa oma bändipaarimehe Jaani (kellega ka Kakul on olnud juba varem võimalik natuke koos mängida) ja vedas kohale korraliku võimenduse. Mart ja Jaan mängisid kitra ja laulsid, Kakk tinistas bassi juurde (pikkamööda hakkab mängimine meelde tulema). Kammisime terve õhtu otsa igasuguseid asju roki- ja bluusiklassikast Jää-ääreni (ka onu Richard Sheffieldist võttis kitarri ja laulis täitsa vingelt biitleid!). Viimane lugu oli “Mu meel unus mägede taha”, mis kukkus üsna ilusti välja ja sobis igati õhtut lõpetama.
Nii et vahva õhtu oli. Nagu juba mitmel korral mainitud, satub Kakk alati väga heasse seltskonda… 🙂

Orwell, Orwell, hakka pähe

Kes tahab veenduda, et Orwelli raamatutes kirjeldatud ideed pole ka reaalsuses kuhugi kadunud, võib lugeda naljakat veebilehte aadressil [L] http://www.europe4drm.com/index.php. Eriti lõbus on seal ära toodud BSA “analüüs”. Nii levivadki juba ka siinmaal igasugused huvitavad mõtted kõigi arvutite maksustamise kohta, nagu ühest tänahommikusest meilivahetusest selgus…

Kusagilt Lõuna-Eestist on meelde jäänud tore vanasõna “Pusso ep saa kõrgemb lasta ku mulk om”.

Napakad domeeninimed

Inimeste fantaasia ja kohati ka rumalus on suhtkoht piiritud, seda ka domeeninimede väljamõtlemise osas. Nimesid, mis lihtsalt teises keeles tiba veidralt kõlavad (nagu [L] üks inglise tütarlastekool ja [L]üks ameerika itimees) võib mõista – kõiki maailma keeli ei jõua kontrollida. Aga päris karm värk on kohaga, mille nimi on inglise keeles “Pen Island” ja mis võttis endale kena domeeni [L] http://www.penisland.net… Silbitamine-poolitamine võib kohati imeasju teha.

Huvitav kirjatükk ida poolt

Delfi teab kirjutada, et ühes idapoolses riigis ilmus üks põnev raamat, kus Eesti tuntud tegelased üsna äraspidi rollis esinevad.

Kakk võtab siis hoogu ja hakkab millalgi kirjutama ulmejuttu (“Kaua-kaua aega tagasi, ühes teises galaktikas…”) Venekirveste galaktikast, mida valitseb impotentne, skisofreeniline, segase soolise identiteediga ning väljanägemiselt makaagi ja tolmuimeja ristandit meenutav hirmuvalitseja Pudimir Lenin-Vlatin – ja selle jõletise ülemvõimu kukutab viimaks kohalikele appi lendav, murumütse kandev ja hambuni relvastatud Kuldne Trio. Finaalis lauldakse üle kogu vabastatud galaktika kooris “Kes ei tööta, see ei söö!”… Raamatul oleks kindla peale minekut.

Kiirhüpe üle lahe

Kolleeg [L] Hans andis mõne päeva eest hilisõhtul MSNi kaudu teada, et 25.05 toimub tema õpingukohas [L] UIAH-is ehk Helsinki Kunsti ja Disaini Ülikoolis seminar, kuhu tulevat rääkima ka [L] Pekka Himanen. Et Kakk on mainitud onu “Häkkerieetika” peaaegu et pähe õppinud, näis asi üpris huvitav. Ja kuna TLÜ oli ka nõus Kakku seminarile komandeerima, saigi see üllatav sõit teoks.

Hommikul oli ülessaamine muidugi üksjagu raske – laev läks 7.45 ja Kakk vahtis eelmisel õhtul Seibei-filmi (vt. eelmine sissekanne). Aga sadamasse saime ja laevale ka. Istusime kohvitassi ja läpaka taga, kui läks mööda üks Turske Soome Onu ja puistas oma õllekohvri kolinaga meie jalge alla tühjaks… Järgnes suur otsimine ja purkide tagaajamine istmete alt.

Saime Lõunasadamas laevalt maha (vat reisimise koha pealt on EList küll kasu olnud – ei mingeid lolle küsimusi ja rahakontrollimist enam) ja kõndisime vaksali suunas, kust tuli bussi peale minna. Põikasime sisse ka raamatupoodi – seal oli üsna vägevalt IT-kirjandust, kuid hinnad olid üpris soolased ja midagi ostma ei hakanud. Jaamatunnelist saime piletid (omapärase dekoratsioonina mõjus seal suur kogus Jehoova tunnistajatest mutikesi, kes kõik “Vahitorni” ja “Ärgake!” uut numbrit levitasid) ja kobisime 71V bussile – UIAH on keskusest jupp maad eemal.

Kohale saime aegsasti. Istusime kabinetis (kus valitses mõnus, kunstipärane segadus) ja piinasime läpakaid. Siis käisime üle tee lõunal (sõime soomlaste pealinnas itaalia pizzat, mille valmistas tõmmunahaline poepidaja) ja oligi aeg seminarile minna. Enne veel põikasime sisse igasugu huvitavaid installatsioone sisaldavasse kõrvalsaali.

Seminaril jättis Kakule kui IT-inimesele muidugi kõige vingema mulje Himanen, teised olid rohkem kunstikallakuga inimesed ja rääkisid rohkem oma rida. Pekka rääkis enam-vähem sama mis raamatus kirjas, ilmselt ei saanud väga tehniliseks minna ka publikut arvestades. Rääkis ka vabaduse olulisusest loomeprotsessis, illustratsiooniks näitas suurel ekraanil 12 minuti pikkust filmilõiku Ella Fitzgeraldi ja Count Basie kontserdist, kust staaride vastastikune inspiratsioon hästi välja tuli. Vastuseks küsimusele, kas ta autorikaitsjaid ei karda, vastas Pekka: “I’m ready for the fight.” 😛

Vaheajal õnnestus ka raamatuga Himase juures käia ja sinna pühendus sisse saada. Nii et nüüd on see raamat veelgi autoriteetsem. 🙂

Tagasiteel bussi oodates ajasime peatuses igasugu pada, eriti karm oli tekkinud küsimus, miks on olemas liinid 71K ja 71V. Hüpoteesiks tuli, et need on mõeldud vastavalt mees- ja naissoost kodanikele ning tähed tähistavad … noh, kaht vastavat soomekeelset sõna.

Hans on paras fotomaniakk. Küll klõpsutas sadamas ujuvaid kajakaid, küll muid asju. Viimaks läks natuke kurvasti – laeval olles lidus ta tekile loojuvat päikest pildistama ning tuul virutas objektiivi katte vastu objektiivi ja kriimustas klaasi ära. Aga isegi see ei peatanud teda Tallinna sadamahoonest välja jõudes üht pingil markantses poosis magavat joodikut jäädvustamast… Õnneks selgus hiljem, et objektiivi vigastus polnud kuigi tõsine ja aparaat saadi korda.

Laevale mineku eel spekuleerisime teemal “Keda turva seekord kontrollib” ja Hans väitis, et tema jääb alati vahele. Nojah, meest sõnast – nii kui peale hakkasime minema, tiriti kogu kambast kaks inimest kontrolli ja üks oli muidugi tema… 😛

Laevas mängis telekas A-Ha DVD, päris mõnus asi. Stjuardessitibi küsis, ega me ei soovi karaoket laulda – seekord jätsime vahele…. 😛 Tagasi kodumaile jõudsime kesköö kandis.

Filmielamus: Tasogare Seibei

Kakk vaatas täna teist korda pealkirjas nimetatud ebatüüpilist jaapani samurailugu (eestikeelse pealkirjaga “Hämariku samurai”). Esimesel korral vist ei saanudki hästi aru, kui hea filmiga on tegemist…

Kakk armastab ka chambara-filme ehk siis jaapani versioone mõõga ja mantli filmidest. Eriti head on muidugi Kurosawa teosed (Shichinin no samurai jt). Yoji Yamada meistritöö aga erineb neist üksjagu. Siin pole tegu ajaloolise klantspildiga, vaid looga lesestunud ja vaeseks jäänud mehest samuraiajastu loojangupäevilt. Võiks isegi kasutada kulunud terminit “väike inimene” – kuigi peategelane Seibei ei mahu ka selle mõiste sisse. Näeme harilikku elu, mida mõistab täiesti ka tänapäeva inimene – pingutamist ebaprestiižikal töökohal, “teistmoodi” inimest pilkavaid töökaaslasi, lähedase surma ja sellele järgnevat allakäiku. Näeme lootusetust ja ebaõiglust. Ja ometi ei ole filmi alatoon rusuv ega pessimistlik: peamine sõnum näibki peituvat Seibei sõnades oma tütrele, et mõelda oskav inimene saab alati oma eluga toime.

Mõõgavibutamist näeb selles pikkamööda kulgevas filmis üsna vähe, kuid see-eest on ka see osa filmist väga tasemel. Yamada on pannud samuraide loojanguaja Seibei käima Musashi enese jälgedes, lastes tal võita kahevõitluse pelga puutoikaga vastase katana vastu. Kuid olgu siis tegu puutüki või wakizashiga (jällegi samuraifilmile küllalt ebatüüpiline relv – kuid vaesunud Seibei pidi oma naise matuste eest tasumiseks isegi oma isalt päritud pika mõõga maha müüma, jättes endale vaid lühikese), on võitlusstseenid väga head.

Jaapani filmile üsna omaselt on tõsisesse loosse pikitud ka koomilisi detaile – olgu siis kõrtsis trimpavate töökaaslaste dialoog või teener Naota lihtsameelne tegelaskuju. Need aga ei ole siin siiski kuigivõrd esiplaanil. Kuigi mõned loetud arvustajad on pidanud Hiroyuki Sanada kehastatud peategelast lihtsakoeliseks madinameheks, pole sellega eriti nõus. Seibei on elav ja usutav. Lõppeks on ju Sanada ainus jaapanlane, kes on mänginud isegi Royal Shakespeare Company’s, kuhu ilmselt diletante ei kutsuta.

Peaks mõnda paremini varustatud videoäri külastama, see film tuleks endale ka hankida.

Öiromuljed

No nii, nüüd on siis suur laulumäng selleks aastaks läbi.

Kogu pundis oli üks (1) esineja, kelle kontserdile täitsa hea meelega läheks ja kelle puhul võiks ka plaadi osta – norrakate Wig Wam. Tsiteerides sõber Puravikku – “nägid peded välja, aga muusika oli hea” (kuigi väljanägemine oli heas stiilis väljapeetud 80-ndate glämmrokk). Kutid rokkisid mõnuga ja pingevabalt, lugu oli samuti korralik. Sellide naljaga pooleks suhtumist näitab kitarristi vastus interjueerija küsimusele “Miks teil nii kitsad püksid on?”: “Muidu me ei võta kõrgeid noote välja.” Lahedad tegelased. Õnneks anti neile ka enam-vähem viisakalt punkte (9. koht ja järgmisel aastal otse lõppvõistlusele).

Auhinnalisele teisele kohale paneks ninjatüdrukud. Lugu oli hea ja teistest erinev, esinemine oli eelvoorus ehk tiba parem (vaieldav), kuid täitsa korralik ikkagi. Puudus selline läila seebivaht nagu paljudel lauludel. Arvata, et ka šveitslased jäävad enam-vähem rahule – kui eelmine aasta jäädi nulli peale, siis nüüd saadi korralik 8. koht ja samuti otsepääs tuleva aasta lõppvõistlusele.

Kakk on nõus teist korda kuulama veel järgmisi:
* Läti – täitsa armas väikese rokilõhnaga meloodiline pop-ballaad
* Bosnia & Hertsegoviina – naljakas, kuidas muhameedlik maa saadab end esindama kolm miniseelikutes blondi tibi. Aga laul oli hoogne ja mõnus, kuigi standardne skandinaavialik eurolugu, meenutas omaaegset norrakate Bobbysocksi.

Eraldi äramärkimine isemoodiolemise kategoorias:
* Ukraina – eestlane peaks selle laulu tähendusest ukrainlastele päris hästi aru saama. Oli ju ka meil laulev revolutsioon. Lindilt kuulates see lugu eriti ei mõju, koos videoga ehk küll.
* Moldova – nägi välja nii, nagu oleks Red Hot Chili Peppersi frontman Anthony Kiedis eriti kõva pilve tõmmanud ja hakanud siis laulma hullumoodi trummi taguvast vanaemast… Laulja tundus igatahes Kiedisega üsna sarnane. Ka seda lugu peab nägema…

Saksa ja Vene lugudel oli üks häda – mõlema juures oli tunda proffide kätt, aga laulu ennast eriti polnud… Enamuse lugudest aga moodustas paras rämps.

Lahe detail oli see, et neli suurriiki, kes ilma poolfinaalkonkursita kohe finaali saavad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania), jäeti neljaks viimaseks.

Aa, võidulugu… Üks täiesti mõttetu kreeklaste tisku. Järgmisel aastal võib neid singleid kõvasti poodide allahinnatud kraami korvidest leida.