Huvitav lugemine

Eespool sai kiidetud Postimeest arvamusrubriiki tekkinud pluralismi eest. Kiidaks veel korra – seal on ilmunud huvitav seeria arvamusi ja vastulauseid, mis sai alguse Ahto Lobjaka artiklist. Selle härra kirjutised on olnud üldiselt sügavalt vastumeelsed ning seda on ka see algne tekst, aga tema vastu-vastulause Mihhail Lotmani vastulausele on vist üks tema kõige tasakaalukamaid seniloetud mõtteavaldusi. Sinna otsa tuleb veel Joonatan Nõgisto arvamuslugu, mis on autori eeldatavast noorusest (vabandan, kuna ei tunne paraku autorit) hoolimata täitsa samas kaliibris. Kommentaariumis leidub igasugust, aga sealgi on mõned huvitavad mõtted.

Aitüma, Postimees. Ootame võimalikku jätku ja/või uusi samalaadseid seeriaid.

Paratamatus?

Tänapäeval armastab üks seltskond sonida “ajaloolisest paratamatusest”. Küll on selleks globaliseerumine, küll masslinnastumine, rahvastiku kihistumine, massiline sisseränne, väikeste keelte ja kultuuride või rahvusriikide kadumine. “Ärge üritage vastu hakata, see on paratamatu.”

Kus me seda kõike kuulnud oleme? Ahjaa, kunagi kasutasid sama terminoloogiat kaks habemikku ja üks kiilakas, keda tänapäeval usutakse vaid Kuubal, Venetsueelas ja mõnes Lääne ülikoolis. Ainult et nemad rääkisid proletariaadi diktatuurist ja kommunismi jõudmisest.

Päeva tsitaat

“Oma „kaasaegsuses” olakse nii „arenenud”, et normaalne tundub igav ja hall. Näiteks normaalne, oma sisemisest rikkusest rõõme ammutav perekond. Sellist haiget kõverpeeglimaailma on meile peale surutud vähemalt viimased 20 aastat. Miks? Sest nii rahalises kui ka suhtlemise mõttes kokkuhoidev pere, kes saab hingelise tasakaalu, rõõmu ja rahulduse peresisesest ringist ega vaja raha eest hangitavaid lõbusid, on ajaviite- ja sõltuvusainetööstust omavale pankurile vapustav õudusunenägu. Kui kogu ühiskond koosneks sellistest peredest, jääks tal vähemalt pool tulust saamata.”

Eero Laidre