Silt: urin

Mis on ühist Nigeeria kirjadel ja Microsoftil?

Vastus: mõlemad lubavad maad ja ilma, kui neile natuke raha maksta. Maksate raha ära ja jäätegi ootama.

The Register toob päris laheda lugemise [L] Windows Vista n+1st edasilükkamisest (artikkel ise on värskem, kuid see ülevaade annab hea pildi). Kui algaastatel on Microsofti probleem pigem liiga tihe väljalasketsükkel (Linuxi puhul ei häiri see kedagi, kuid iga reliisi eest suurt pappi küsiva MS puhul küll), siis nüüd on asi venima jäänud. Kõige narrimasse seisu satuvad need heausklikud firmainimesed, kes MS-ile kümnendi alguses nende tollase Software Assurance-nimelise vaimuvälgatuse raames sisuliselt hulga raha tulevaste versioonide eest ette maksid. Kui nii edasi läheb, siis hakkab ka kõige ignorantsem, ajupestum ja tehnofoobsem ameerikamaa pintsaklipslane viimaks oma raha tagasi küsima.

Jama lugu, Bill. Jama lugu.

Spämmerid Jora kallal

Viimase paari nädala jooksul on mingid jobud avastanud enda jaoks Jora ja üritavad nüüd siitkaudu rahvale medikamente ja muid erinevaid püstiajavaid asju pakkuda. Pidin kommenteerimist natuke piirama – nüüd läheb mõnda aega iga linke sisaldav kommentaar modereerimise alla. Ja kui keegi miskeid imelikke komme leiab, siis tõenäoliselt kaovad need üsna kärmelt (nagu RSS mulle märku annab ja jaole saan).

On ikka imelikke inimesi olemas…

P…sse ECTS!

Eile käis lehtedest läbi Eesti kõrgkoolide kava minna üle Euroopa ainepunktisüsteemile ECTS (European Credit Transfer System). Iseenesest ju tore asi, kui saab Portugali ja Eesti haridust mingil määral võrrelda ja punkte üle viia. Kas panna 4 ECTSi või 3 eesti AP-d, on ju üsna kama. Aga…

Suur vibutus kesknäpuga neile jobudele, kes mõtlesid välja USA lolli eeskuju järgimise – hinnete kohustusliku protsendijaotuse. Kui senised “targad” muudatused pole veel Eesti haridust põhja lasknud, siis see on küll suur samm sinnapoole.

Et miks? Pooldajad väitsid, et lõpeb ära nii sitapeadest õppejõudude diktatuur, kes kõigile vaid ülimadalusi laovad, kui ka populistide hea elu, kes varrukast viisi viskavad. Tjaa, mõnes mõttes küll. Aga kas see nagu ei karga mõnele pähe, et hea õppejõud võib semestri käigus enamikule asjad nii selgeks teha, et alla maksimumi ei vastata? Hea näide on Kaku möödunudaastane tsikliõpetaja Aivar, kes tõesti enne inimest ARKi ei lase, kui asjad nii selged, et eksamil on läbivus praktiliselt 100%. OK, kõigis ainetes ei saa seda süsteemi rakendada, kuid paljudes on ometi olemas konkreetne omandatav materjal, mille puhul n.ö. lagi on paigas ja “väga hea”, “ülihea” ja “superhea” saavad ühtmoodi maksimumi. Praegused ettepanekud käsiksid kahel esimesel hinde kunstlikult alla tõmmata. Welcome, õpimotivatsioon!

Pluss veel konkurentsimoment. Niigi on kõrgharidus tohutuks stressoriks ja võistlusareeniks muutunud, nüüd keeratakse veel juurde. Nagu ärapanemist Eesti ühiskonnas veel vähe oleks…

Ja kogu see ühilduvuspull… Arvestades Euroopa kirjusust, siis on ilmselt karm vahe, kas mingi hinne on saadud mõnes korruptsioonist nõretavas Lõuna-Euroopa asutuses või näiteks Oxfordis või KTH-s. Kuna hinnatakse aga võrreldes ümbritsevate õppuritega, on kogu hinde väärtus ja praktiline indikatsioonivõime ümmargune null.

Nii et Kakk mõtleb tõsiselt mingi topeltsüsteemi loomise peale, kui see idiootsus seaduse jõu peaks saama. Kasvõi allkirjastatud tõend tööandjale stiilis “omandas 100% materjalist, palun nominaalhinnet mitte arvestada”.

Grammatika

Elanoril on tuline õigus – saatev kääne ehk speditiiv peaks eesti keeles tõepoolest olema. Eriti veel selle erikuju rektospeditiiv ehk teatavasse kohta saatmine.

Kakk täiendaks veel natuke – kindlasti võiks olla ka:

ärastav ehk furitiiv
vassiv ehk falsatiiv
irvitav ehk ridikulotiiv
liputav ehk ekshibitiiv
ärapanev ehk detraksotiiv
ilmaolev ehk nihilotiiv

Ongi Eesti Nokia käes ning ka soomlastele käänete arvuga ära tehtud.

J.O.K.K.

Lugesin paari päeva tagust Äripäeva juhtkirja. Väga tabav lugu.

Juttu on nimelt korruptsioonist Eesti Vabariigi moodi ehk siis huvitavast väljendist “juriidiliselt on kõik korrektne”. J.O.K.K. oli nii kohukesemeistritest ajusurnute tegevus, mõningate onude panga- ja maatehingud kui pansionaadisarnase eseme püstitamine Nõmmele. Pisematest saavutustest rääkimata.

J.O.K.K., ütlevad jobud. Kui nii edasi läheb, ütleb keegi varsti M.O.T.T. Moraalselt Osutus Tinatükk Teenituks.

Inimeste seljas ei saa lõpmatuseni sõita.

Vista pildid

Leidsin netist tulevase Windowsi [L] ekraanipildid. Iseenesest ju päris kena. Samas tundub küll, et windoosa tegijad on ühe silmaga vahtinud Maci, teisega KDE-d ja üritanud siis midagi sarnast teha. Ning teades, et

  • asja eest tuleb välja käia järjekordne (mitte pisike) papinutsak,
  • osta uus arvuti (kui paljudel tänastel arvutitel on 2GB põhimälu, mida tõsisema tegevuse või siis mängude jooksutamise jaoks kuuldavasti vaja on?),
  • saada endale täiesti kinnine süsteem, mis otsustab sinu eest, mida tohib ja mida mitte
  • ja kaasaandena DRM, viirused, nuhk- ja pättvara ja muu selline,

siis – tänan, vist mitte. Astuge edasi, astuge edasi, siin pole rohkem midagi näha…

(ja kui mingi Sauroni nipiga peaks Linux ilmast ära kaduma, siis võtaks Maci)

Sports Illustrated

… on üks [L] väga veider lektüür.

Olümpia on mingi x-järgu uudiste all, kolumni kirjutavad miskid imelike arusaamadega kummalised sellid, biograafiates pole ei selle olümpia ilmselget suusakuningannat Kikut ega pikaajalist tipptegijat Andrust – küll aga on seal üksikute välismaiste tegijate ja mõne Põhja-Ameerika staari (Bode Miller, Becky Scott) kõrval reas mingid suvalised ameerika õlid, kes kas tegelevad taliolümpia ja muu maailma mõistes marginaalsete aladega või pretendeerivad 30+ kohale (ainus selge erand on tõesti kõvad USA hokimehed), pealkirjad on stiilis “No kuule, USA, Läti???” (läti hokimehed pole üldse papist poisid, seda teatakse Euroopas juba üsna mitu aastat) ja mõnigi jutt käib umbes “kui meie tädi X poleks enne finišit kõhuli käinud, oleks ta kindlalt kulla võitnud”… Sellise võhiklustasemega oleks kõigile parem, kui see väljaanne olümpiasündmusi üldse ei kajastaks. Jäägu oma liistude (NFL, NBA, NHL jms) juurde.

Õnneks tuleb selle pahandamise peale [L] Tim Kingi lugedes kohe meelde, et kaugeltki mitte kõik ameeriklased pole silmaklappidega turakad.

Andrus on kunn

Pikka aega kippus Eesti suusatajatel suurvõistlustel kehtima seaduspära – kui mehed sõitsid hästi, läks naistel kõik nässu ja vastupidi. Torinos see enam ei kehti. Veerpalu näitas jälle, kes klassikalist sõiduviisi meeste seas kõige paremini oskab. Puhas töö. Sellist olümpiat ei osanud ilmselt ka optimistid ette näha. Aitäh ilusate elamuste eest, Kiku ja Andrus!

Ja need pasapeetrid, kes veel isegi ööl vastu Kiku esimest võidukat sõitu portaalides istusid ja suusatajaid essuga loopisid, tehku endale klistiiri. Hästi suure pumbaga ja niikaua, kuni vesi alt üles kuplisse jõuab ja sinna ladestunud s…a ära uhab.

Tädi Monika ja väike Pavlik

Tänane [L] EPL kirjutab kaks lugu uuest huvitavast seadusest. Esmapilgul näib kõik korras olevat – lastepeksjatest jõhkardid saavad karistada. Kui aga asja lähemalt uurida, hakkab sealt paha haisu levima.

Kogu eelnõu aadressil [L] http://www.sm.ee/lastekaitse jätab karjuvalt eluvõõra mulje. Et asja kuidagigi tasakaalu poole lükata, on pandud kirja ka igavene pikk joru lapse kohustuste kohta. Näiteks peab laps
* austama oma kodumaad;
* lugu pidama riigikorrast ja seadustest;
* hoidma loodus-, kultuuri- ja elukeskkonda;
* tunnustama käitumise üldtunnustatud tavasid (vajalik on välja anda juhendmaterjal, mis on ka lastele arusaadav);
* tundma huvi talle suunatud teabe vastu ja õppima leidma talle huvi pakkuvat teavet;
* osalema eakohastes ettevõtmistes.

Tule appi! Mil moel sellise abstraktsustasemega mõisted lapsele kohale viiakse? Ilma samas lubamatuks tunnistatud kasvatusviisideta? Ei pea silmas füüsilist karistamist – kuigi ka seda peaks äärmusolukorras lubama, nagu põleva maja naabermaja lammutamist tule levimise vältimiseks (vähegi väiksema põhjusega naabrimehe onni mahakiskumine on kuritegu). Kogu see jura “meeldival üritusel osalemise keelamisest” jms. Ja üks järgmine loetelu on sellest, kuidas laps peab hoidma oma tervist – kuidas seda saavutada, kui mingi toidu söömasundimine on lubamatu? Kas austatud seadusloojad alustavad tervishoiualast dispuuti oma kolmeaastase põnniga, kes heameelega saadaks piima ja porkna tsenseeritud ja hävitaks kogu poolekilose piparkoogikoti kümne minutiga? Ja eriti naljakas on see käitumise üldtunnustatud tavasid tutvustava juhendmaterjali idee – kuidas panna laps RTFM (sorry, see on itimehekeel – tähendab Read The … Manual), kui ta seda miskipärast ei soovi?

Rohkem seda ei kommentAArikski. Aga kõige krooniks on nüüdseks plaanitud kohustus oma naabrimehe peale kaevata, kui too “valesti kasvatab”. Mis siis, kui papalt jakobsoni nuianud ja mittesaanud pägalik jookseb naabrionule kaebama “Paps lõi mind!”. Kas naaber riskib enda jamaga mitteteatamise eest või keerab teisele käki kokku?

Kakk on oma pärdikutega nüüdseks tegelenud juba (vist) seitse aastat. Käesoleva “seaduse” mõistes lubamatuid asju on paraku tehtud küll – ja mitte tappaandmise koha pealt. Kui aus olla, siis on olnud üks (1) juhus (ilmselt artikli mõistes läheks “togimise” alla – täpsemalt ei hakka siin vana asja üles kaevama). Küll aga on Kakk seadust rikkunud mitmel erineval muul moel. Varem rakendati otseseid piiranguid hilise väljumise osas (nüüdseks on need konsensuse tasemel). Ja mõne päeva eest peetud arutelu teemal, miks Kakk oma kodu arvutites pirasofti ja -filme näha ei taha, lõppes ka ilmselt “vanemliku arvamuse pealesurumisega” (lollide seaduste vastu ei saa võidelda neid lihtlabaselt rikkudes). Nii et poisid – andke aga organitele teada! 🙂 (Kakk võib siin lollitada, kuna on suht kindel, et seda ei juhtu.)

Ja kuna endal on väikesed (aga siiski) credentials’id välja käia, küsiks seaduseelnõu väljapakkunud sotsmini tibidelt: mitu last on sel loomingulisel kollektiivil endal üles kasvatatud? Või on õigus vandenõuteoreetikutel, kes näevad kogu asja taga süstemaatilist kava perekonna, moraali ja kõige muu säärase “vanaaegse” kõrvaldamiseks…?

Kaua võib?

Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…

Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.