Soovitusi ITK tudengitele

… kes Kaku juures [L] ITSPEA kursusel käivad. Kuulake, nagamannid, mida vanem seltsimees soovitab:

[23:22:35] Offf ütleb:
sa peaks oma kursust laiendama
[23:22:46] Kakk ütleb:
täpsemalt?
[23:23:00] Offf ütleb:
selgub, et meie hulgas leidub kodanikke, kes polegi vaadanud Star Warsi klassikalist triloogiat ja Space Odyssey 2001
[23:23:12] Offf ütleb:
ja polegi lugenud Dyyni ja Kellav2rgiga Apelsini
[23:23:12] Kakk ütleb:
ahaa
[23:23:19] Offf ütleb:
ja vaadanud Wargames’i

Seega, eksamil hakkame küsima ka seda, kes oli ema Gaius Helen Mohiam ja mis värvi oli R2-D2 kuplitriip. 😛

(OK, mitte päris. Aga ometi on Offfi jutus oma point sees. See kõik on häkkerikultuuri klassikaline lektüür – vt ka [L] Hacker-HOWTO’d)

ITK söögikoht

… uuenes. S.t. ruumid jne on endised (selline mõnus pretensioonitu koht), aga majandaja on uus.

Kaks väga suurt plussi võrreldes eelmise ajaga on a) võimalus kaardiga maksta ning b) PIZZA! See viimane on kohapeal tehtud, sarnaneb Americana pannipitsadega ning on üks paremaid senikohatutest – mõnusalt koduse maitsega. Sektor maksab 15 eeku, nii et 30 eest saab täiesti viisaka kõhutäie. Soovitan teistelegi.

Gaudeamus igitur

Täna on siis tarkusepäev. Tehakse tähtsat nägu ja lauldakse muuhulgas ka hümne. Aga viimase aja sündmused on ülikoolirahval ikka siibrisse visanud – nii [L] TLÜ kui [L] ITK jätsid avaaktusel ära Gaudeamuse salmi “vivat et res publica et qui illam regit”. Mida sa siin vabariiki ülistad, kui selle eesotsas on imelikud inimesed – akadeemiline vaba vaim hakkab viimaks vist pead tõstma. Eriti hästi passib see ITK-s alati eksisteerinud häkkerivaimu juurde – häkkerid pole teatavasti lolle ülbikuid kunagi sallinud.

Ilus liigutus.

Securefest 2006

… toimus täna paralleelselt IT Kolledžis ja Tartu Ülikoolis.

Tallinnas oli inimesi paras punt, kuigi neosaalis oli vabu kohti veel kõvasti. Securefesti puhul kipub natuke jääma segaseks sihtgrupp – on ta mõeldud spetsidele või kõigile huvilistele (ka veel nappide teadmistega)? Nii oli ka mul üsna raske oma jutule sobivat taset valida – viimaks üritasin teha sellise üldisema, mis algajamal inimesel üle pea ei sõidaks ja samas ka profile midagi veidi ütleks. Keda räägitud jutt huvitab, leiab slaidid [L] dokkidelehelt.

Jarno Niemelä loeng

… paha- ja pättvarast IT kolledži neosaalis on hetkel just käimas.

Tõsine värk. Põhiline, mis šokeerib, on lollide inimeste arv maailmas. Püsiühenduse kasutajaeksam oleks ilmselt viimane aeg sisse seada.

Eriti lahe kleepekas oli Jarno läppari kaanel: “HUMAN ENGINEERING SPECIALIST: because there is no patch for human stupidity”.

Aga ikkagi pidi Kakk pidevalt end tagasi hoidma, et mitte valjusti karjuma hakata. Muidu nagu intelligentsed inimesed, aga räägivad ikka Windowsist…

Apdeit – Kakk käis ka kella kahesel loengul, kus konkreetselt tehti juttu Symbiani pahavarast. Et Kaku uus 9300i kah Symbiani 80. seeria softi kasutab, oli abiks ka see jutt ära kuulata. Üldiselt asjalik jutt, sai palju parema ülevaate Symbianist kui süsteemist. Aga…

Tuleb igati nõus olla Richard Stallmaniga, kes ütleb: kommertssofti tüüpide põhimõtteks on “If you share with your neighbor, you are a pirate. If you want any changes, beg us to make them” ehk maakeeli “kui sina annad tarkvara naabrile, oled piraat. Kui tahad mingeid muutusi, pead neid meilt kerjama.” Ka Symbian on kommertssofti feodaalide ja nende pärisorjade maa, kuhu vabal inimesel eriti asja pole.

Kaku järgmine mobiil on raudselt Linuxiga – kui ikka oled mitmeid aastaid vabalt elanud, siis enam tarkvarafirmade pilli järgi tantsida ei taha. Ehk tuleb mõni tark sell välja ka õpetusega, kuidas 9300i peale Linuxit panna (iPaq’i kohta on sellist õpetust netis nähtud). Aga kui Nokia klientide juttu ei kuula, hakkavad viimased jalgadega hääletama.

Autorikaitsest nii ja naa

Eile algas [L] Tudengipäevade raames IT Kolledzhis vahva avalike loengute sari, mida ka veebis saab RealAudio vahendusel kuulata. Eile rääkis [L] Anttix laheda jutu teemal “Autorikaitse vs terve mõistus” (häbiasi, et saal tühi oli – aga vähemalt võrgust kuulasid mitmed), täna jätkati autoriõiguste teemat advokaat Anu Uritami, BSA-d esindava Erik Mandre ja kõigile tuntud [L] tehnokratt Petsi ettekannetega.

Midagi pole teha – alati, kui kuulen mõnd n.ö. traditsioonilise autorikaitse pooldajat kõnelemas, tekib kohe küsimus: kas alternatiivide olemasolu mahavaikimine toimub kogemata või on see teadlik poliitika? Autoriõigust ja seonduvaid teemasid pikalt-laialt lahkav advokaat ei lausu sõnagi ei [L] Creative Commonsist ega teistest sarnastest litsentsidest, ei erista arvutiprogrammidest rääkides vabavara vabast tarkvarast ning IT Kolledzhis esinedes libiseb sujuvalt üle tarkvarapatentide temaatikast… Tõe huvides tuleb teha kompliment teisele kõnelejale: BSA esindaja hr. Mandre alustas oma sõnavõttu selge väljaütlemisega, et vaba tarkvara ja vabavara on kaks ise asja. Tubli! Järgnev jutt oli aga ka temalt üsna ühte väravasse – põhjalikult sai lahatud ärivara olemus ja sellega seotud õigused, kuid alternatiividest rohkem ei kõssatudki. Sellistel puhkudel (mida on olnud viimase aasta jooksul enam kui üks) tekib tahtmine valjusti hüüda: Halloo, rahvas! Kas teate suurt uudist – härjasilm ei olegi ainus asi, mida saab kanamunast valmistada!

Õnneks pani Pets oma jutuga tasakaalu paika. Väga hea idee oli [L]Lessigi teoste eksponeerimine ja pidev CC litsentsi rõhutamine – viimane aitas natukenegi kuulajale ka muude variantide olemasolu teadvustada. Kakk muidugi üritas lõpus küsimustega ka natuke torkida – eriti hea oli kasutada hommikust [L] Slashdoti uudist (käis läbi ka mujalt) ameerika ansamblist nimega Switchfoot, kelle uue plaadi andis Sony välja kopeerimiskaitsega, kuid kes nüüd oma veebilehel selle eest vabandavad ja õpetavad kasutajaid, kuidas kaitsemehhanismist mööda minna… Kopiraidipooldajate argument “vaesed muusikud jäävad muidu nälga!” kõlab selle valguses üsna õõnsalt.

Mida asjast arvata? Tahaks väga loota, et kõikvõimalikel globaalses mastaabis “intellektuaalomandi” sogases vees kala püüdvatel Jänese sõpradel ja sugulastel (mäletate seda toredat seltskonda Puhhi raamatus, kes kõik espitsjoonile kaasa ronisid?) ei õnnestu ülejäänud ühiskonda lõpmatuseni shampinjonide kombel (kept in dark, fed on shit) kohelda.

ITK lõpuaktus

… toimus Teater No99 (endine Vanalinnastuudio) saalis, nagu sealmajas juba tavaks.

Kakk üldiselt igasugu aktusi eriti ei armasta, ITK oskab aga isegi ametlikke üritusi mõnusas häkkerivaimus korraldada. Kuidagi pingevabam kukkus välja kui paljud teised samalaadsed (ilmselt taas tänu Kalle oskusele seda sel viisil korraldada). Kakul tekib juba see staazhika õpetaja rõõm – vaadata, kuidas omaaegsed rebased, keda terve semestri kiusatud sai, nüüd tähtsa paberiga koolist välja marsivad… Ja noor kolleeg, kelle üllatavalt mõnus ja krutskine lõpukõne vägeva aplausi sai, ütles pärast, et kõne stiil olla Kaku käest omal ajal õpitud. 🙂 Vat siis…

Nii et edu kõigile värsketele itikatele ja kogu koolile kah.

IT Kolledzhi 5. sünnipäev

Juba jupp aega tagasi tuli postkasti kutse tulla tänasel kuupäeval IT kolledzhi 5. sünnipäevale. Lubati süüa-juua, head seltskonda ja Toe Tagi kontserti. No muusika saatel rääkivad inimesed Kakule kuigivõrd ei imponeeri, aga muude asjade pärast võis täitsa minna.
Nüüd on käidud ja kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ITK oskusele sedalaadi üritusi korraldada pole ühelgi teisel seninähtud Eesti kõrgkoolil midagi kõrvale panna. Juba mistahes ürituse tarvis poole Rävala puiestee haljasala edukas reserveerimine Tallinna Linnavalitsuses pole just väike saavutus. Lisaks veel korralik kõhutäis ja keelekaste ning ITK puhul juba kaubamärgiks kujunenud sundimatu õhkkond (ITK puhul tundub, et nii ametihierarhia kui õpetaja-õpilane suhe kehtib üksnes tööaja piires – väljaspool seda on tegu ühe mõnusa häkkeripesakonnaga). Igatahes kokku oli tulnud silma järgi vaadates oma 150 inimest.
Lavale aeti muidugi ka rektoriisand ning talle kingiti kuldne arvuti (kullavärviga ülevõõbatud läpakakorpus vist?). Naersime, et meil tuleb oma Bondi-film ka – “Mees kuldse läpakaga”. Kusjuures lavale viiva trepi puudumisest ei teinud Kalle mingit numbrit, vaid oli hopsti laval ja teenis aplausi hea füüsilise vormi eest.
Ja isegi Toe Tag polnud väheses koguses kõige hullem. Taustabändi saund oli laivis üllatavalt hea (apdeit: järgmisel päeval kostus arvamust, et sellid lasid ikkagi fonoga – ju siis Kakk väga tähelepanelikult ei kuulanud) ega sarnanenud paljude senikuuldud vaakumpäiste-kottpüksiliste rääkijabändidega. Kolleegi tsiteerides “laulsid kutid kogu aeg üht ja sama laulu”, aga sõnadest võis kohati üsna selgelt aru saada ja ilmselt sedalaadi stiili kohta tegid need poisid asja päris hästi. Muidugi arvestades detsibelle (juba enne Toe Tagi “soojendas” rahvast laval olev DJ, kes üsna parajat tümakat lasi) võis karta, et naabermajas elaval Kaku auväärt kolleegil TTÜst professor Võhandul võib asjast kõrini saada ja siis visatakse lärmitekitajate pihta aknast näiteks paar tüsedat matemaatikaõpikut… Ise tulin enne lõppu ära, loodetavasti võeti hilisemal kellaajal natuke vunki maha.
Aga ITK põhjendas veel kord ära, miks ta on 5 aasta jooksul pidevalt olnud Kaku lemmiktöökoht, olgu ametlik põhikoht siis kus tahes. Loodetavasti jätkub sellist mõnusat asist nooruslikkust sinna majja veel pikaks ajaks.