Absoluutselt nõus Jaagupi kommentaariga eelmise postituse juures – töölaua-Linux oli täitsa heas seisus, siis aga arvasid tunamullu korraga kõik arendajad (või langesid nad mingisuguste kahe kurja Steve’i surmakiirte mõju alla?), et asi on liiga valmis ja keerasid kõik koos seisu radikaalselt pange. Aga täna Minti testimist jätkates – nüüd siis juba põhiversiooni, Mint 12-ga – saavutasin töö juures lauamasinas üllatavalt suurel määral lolluste-eelse tulemuse.
Hea oli, et niipidi sai testitud – LMDE enne ja Mint 12 pärast. LMDE on ikka päris tublisti toorem – Mint 12 näitas Ubuntu tugevaid külgi ilma saasta kaasa toomata. Draiverite paigaldamine, uuendused… Peamenüü on selgem, piiratud draiverid tuntakse ära ja pakutakse paigaldust (dialoog on aga ingliskeelne – tõlkeauk). Draiveri paigaldaja viitab selgituses Unity töölauale, mida Mint aga ei kasuta (oleks võinud teksti ära muuta). Uuendusi pakutakse automaatselt (tõsi – ühes kohas tekkis küsimus, kumba versiooni ühest failist kasutada – ja seal oli taas kord täpitähtede kodeering metsas).
GNOME 3 on oma pläraka ikoonimenüüga endiselt üsna sea-seljas-sadul, ehkki Mint oskab ta natuke tagasihoidlikumasse rolli suruda. See-eest aga on Mint 12 välja käinud veelgi parema traditsioonilise lõhnaga lahenduse, mida ehk isegi võiks soovitada uueks tavalise inimese no-nonsense -töölaua standardiks (100% kindlusega ei julge veel väita, peab rohkem katsetama). MATE on GNOME 2 koodist hargnenud uus töölauakeskkond, mida saab häälestada täiesti võrreldavaks vana GNOME’iga, ent kasutada seejuures uuemaid tarkvarajuppe.
Selleks tuleb:
* paigaldada compizconfig-settings-manager koos sõltuvustega ja compiz-fusion-plugins-main ning tuunida CCSM endale meelepäraseks
* avada Eelistuste menüüst Käivitatavad rakendused ja lisada rakendus compiz –replace
* logida välja või restartida arvuti (Ubuntu kombel on ka M12-s Ctrl-Alt-Backspace välja lülitatud, selle saab tagasi panna klaviatuuri valikute alt)
* uuesti sisse logides valida sessiooniks MATE (ja jättagi see edaspidi nõnda)
Soovi korral võib kasutada Kaku töölauaeelistust:
* paigaldada pakid avant-window-navigator ja awn-settings koos hulga sõltuvustega.
* lisada Käivitatavate rakenduste alla avant-window-navigator (või teine variant – käivitada see sama käsuga terminalist ja teha selle seadistuste juures linnuke kasti “Käivita AWN automaatselt”.
* tõsta Minti alumine tööriistariba ekraani ülaserva (põhimõtteliselt võib ka üldse ära võtta – aga ülaserva ribale saab ikoonidena mõningaid selliseid haldustegevusi lisada, mida põhimenüüsse teiste sekka panna ei tasu).
* akende vahetamiseks kasutab Kakk CCSM alt Ring Switcherit ja töölaudade vahetamiseks keerlevat kuubikut.
APDEIT 05.01: [L] üks ekraanitõmmis saadud tulemusest.
Üks siinkirjutaja jaoks suhteliselt elutähtis asi, mida tuleb edaspidi MATE juures läpaka peal katsetada, on projektori toetus. Kõige muu kõrval rikuti ka see vahepeal täiesti ära, nii et loenguid pidava õppejõu jaoks ei olnud enam mingit võimalust. Praegu 10.04 peal piisab eraldusvõime mahakeeramisest 1024×768 peale ja (Delli puhul) Fn-F8 vajutamisest, loodetavasti on MATEl sama võimalus alles.
Väga loodaks, et MATE jõuab järgmise Ubuntu LTS-versiooni koosseisu. Siis oleks jällegi hulk aega võimalik arendajate loomingulistest lollustest kaarega mööda minna.
Mind selle Minti-gnome’i juures häiris see, et ikooniriba jäi kasutuks rudimendiks: need appletid-launcherid on mulle väga tarvilikud.
MATE ilmselt, kui saab korraliku wifilahenduse ja kõik vana jama tagasi, saab olema minu väljavalitud lahendus. Väljakirjutatud kohandusi püüan mõnel päeval virtuaalselt katsetada.
Järgnev märkus pole seisukohavõtt Unity poolt, vaid järelemõtlematu lahmimise vastu.
Ma pean mütsiga löömiseks ja liigestest lahti olevateks igasugu kommentaare stiilis, et Unity on “arendajate loominguline lollus”. Näidake mulle, palun, seda loominguliselt lolli arendajat, kelle looming Unity on! Unity on meeskonnatöö, välja töötatud aktiivses dialoogis GNOME 3 arendusega (kas see on ka “arendajate loominguline lollus”?), kusjuures kasutajaliidese funktsionaalne disain põhineb vastava ala teadlaste töödel ja reaalsetel fookusgruppide uuringutel jne. Selles veendumiseks piisab, kui lugeda vastavaid arendajate uudisgruppe või sirvida disainidokumente… Muide, neid uuringuid tehakse just pidades silmas tavakasutajaid ja mitte kõrgklassi häkkereid, kes niikuinii töölaua oma käe järgi sätivad. Kas ülikooli tasemel IT õpetamisega tegelev tehniliselt asjatundlik isik on üldse võimeline arvama midagi adekvaatselt tavakasutajate vajaduste kohta? Ehk ainult siis, kui ta uurimisharuks kasutajaliideste disain…
Hmm…. Osaliselt jutuga nõus, osaliselt ei ole.
Väide, et tehniliselt asjatundlik isik ei suuda end tavakasutaja rolli panna, ei pea minu arust samuti vett. Selliselt võiksime ka järeldada, et koolid tuleb kõik kinni panna – kuna seal õpetavad ju samuti asjatundlikud isikud, kes Kahe-Kusti rolli end panna ei suuda. Vähemalt õppejõud peab end suutma küll tavakasutaja (õpilase) rolli panna, muidu töötab ta vales kohas.
Muide, ka GNOME 3 kohta on päris palju justament seda sama arvatud – vastasel juhul ei oleks MATE projekt sündinud (fork’imine on traditsiooniliselt ette võetud siis, kui muu lahendus ei aita). Ehk viitad täpsemalt mõnele nendest mainitud uuringutest (just GNOME3/Unity kontekstis)? Mina ei ole ühelegi peale sattunud (ei väida, et neid ei ole – seepärast tahakski mõnda näha).
GNOME 3 ja Unity pihta tehtud kriitikast ongi just peamisena argumendina välja toodud see, et need on kasutatavuse osas väga küsitavad lahendused. Tagasi tavakasutaja teemasse tulles – vanemat Ubuntut julgesin ma iga kell ka arvutivõhikute masinatesse panna. Unityt ei julge – kogemus väidab, et see on neile lihtsalt arusaamatu.