Minu arvates autor lihtsalt ei saa aru mòistest “relativism” ja loomulikult ei tunne kogu relativismi kohta kàivat arutelu. Tema toodud nàited on peamiselt yhest vàga mitte-relativistlikust ideoloogiast kantud poliitikad, lihtsalt too ideoloogia defineerib “loomuvastasena” muud asjad, kui hàrra Lehtsaar.
Hmm…. Ma arvan siiski, et Lehtsaar akadeemilise inimesena (muuhulgas endise TÜ rektori kohusetäitjana) neid mõisteid tunneb. Loomulikult on ta kindla maailmavaate esindaja ja temaga võib mitte nõustuda, aga tema kompetentsis kahelda ma siinkohal küll ei julgeks.
Ja kui minu arvamust küsida, siis olen pea täiesti temaga nõus. Kui ühel päeval otsustab Euroopa Liit vmms organ gravitatsiooni ära keelata, siis ei muutu see sellest kuidagimoodi olematuks. Inimühiskonna toimimise alused on aga üsna samamoodi paika pandud kui loodusseadused ning nende eiramiskatsed ei anna kuigivõrd tulemusi. Nagu ka artiklis märgitakse, võib mõnda aega neid eirata (lennata on ju tore, kuni maaga kontakt tekib), kuid tulemus on üsna nadi.
Aga noh, ilmselt jälle üks koht, kus me eriarvamustele jääme. 🙂
Äkki Oudekki on nii lahke ja näitab oma kompetentsi (miite, et mina ei teaks) ja defineerib ise selle mõiste vastavas kontekstis.
Kakk, kui ta saab aru, mis on relativism, siis on muidugi kurvem, siis ta tegeleb systemaatilise ja eesmàrgistatud petmisega…
Selle viimasega tegeleb hr Lehtsaar nagunii, sest “Euroopa Nõukogu kuulutas sõnad ema ja isa seksistlikeks” ei vasta tòele (kuigi vastab tòele, et Eesti meediat selline pealkiri làbis, aga tegemist on lugeja eksitamisega; kui yks akadeemiline inimene ei mòista, et tuleb algallikaid kontrollida ja vòtab Delfi artiklit absoluutse tòe pàhe, siis on ka kehvasti). Kyll on EN soovitanud kasutada seadusandluses sooneutraalseid termineid (st nàiteks mitte “emahyvitis” vaid “vanemahyvitis” kui on tegemist vanemaks olemisest tuleneva toetusega, mitte “synnitushyvitisega”) – aga siin ei ole kysimus seksismis vòi rollijaotustes vaid pigem hoopis selles, et igayks oleks seaduse ees vòrdne.
Teisest kyljest, sònade keelamine ja meelevaldselt defineerimine on probleem kyll, mis kohati on viinud selleni, et reaalseid teadmisi reaalsest maailmast on raske saada, sest sònad ise on juba defineeritud nii, et annavad ette tulemi, mida nende uurimine andma peaks. Paraku, peamiselt tegeleb sellega vàga konkreetse vààrtushierarhiaga monistlik ideoloogia, mida tihti liberalismiks nimetatakse. Ka liberalism vastustab relativismi ja liberaalsetelt autoritelt kuuleb relativismi suhtes samasuguseid vihapurskeid.
Relativismil on kindlasti omad piirid (no seadusandlus peab olema yhte, kui me yhest otsast tunnistame koraani ja teisest otsast sònavabadust, siis me satume vàga kummalistesse oludesse, kus sama teo eest vòib inimesi surma mòista ja mitte surma mòista ja see ei vii kuhugi), aga relativism làhtub siiski ideedest, et erinevad vààrtushierarhiad on vòimalikud ja lubatavad vòi et ei ole vòimalik defineerida “universaalset kòige kòrgemat vààrtust”. Mis tàhedab, et relativismi kohaselt saab Lehtsaar elada omamoodi ja liberaalid omamoodi, aga monistlikke vààrtushinnangute kohaselt tuleks yks katsuda ymber teha.
Mis puutub “yhiskondlikud seadused on nagu loodusseadused”, siis sellega ma ei saa nòus olla. Ymberlykkamiseks tasub vaadata seda, kui palju on erinevaid yhiskonnakorraldusi olnud kogu ajaloo vàltel ja kui palju neid on erinevaid ka praeguses maailmas. Yhest otsas on olud erinevad, ressursid erinevad, tehnoloogia tase erinev – seega ka vajadused erinevad ning yhiskondlik kord mingitpidi ikkagi vastab, hàsti vòi halvasti, sellele reaalses maailmas toimetulemise vajadustele. Kui tehnoloogia on seesugune, et syyasaamiseks peab kogu pàeva kàsitsi vilja jahvatama (jne jne), siis nàiteks mòiste “vabadus” muutub kyllalt abstraktseks terminiks – hoopis teistsuguse positsiooniga, kui industriaalses, kòrgtehnoloogilises yhiskonnas. Etruskitel olid teised yhiskondlikud valikud kui tànapàeva Tallinnas, nàiteks.
Teisest kyljest, need “olud” vàga harva – mul ei tule tegelikult yhtegi nàidet pàhe, kus see nii oleks – determineerivad yheselt, milline see yhiskondlik kord peaks olema, alati sàilib teatud valikuvòimalus, teha erinevates oludes erinevaid otsuseid – ja mònikord on “tòòtavad” ka mitu erinevat valikut… Kysimus on ka alati selles, mis on eesmàrk, kuidas defineerida “tòòtav”, misasi on “toimiv inimyhiskond”. Aceh Indoneesias kindlasti toimib, aga ma mitte mingil juhul seal elada ei taha. Minu relativistlik mòttelaad leiab jàlle, et kui nemad on nii valinud ja nende arvates toimib, siis pole ka minu asi minna neile tòde kuulutama.
Halvemal juhul làheb nii nagu Rwandas (liberaalsed vààrtused ja genotsiid) vòi Ugandas (evangeelsed kristlased ja homovastane laine, kuni ettepanekuga nad surma mòista, see viimane rahvusvahelise surve tòttu vòeti tagasi)
Veiko, kui sa ise oled kompetentne, siis mul pole ju vaja midagi defineerida, tead isegi, millest ma rààgin.
Oudekki: suurele osale jutust tahan vastu vaielda, aga ilmselt jääb tulevikku – hetkel olen liiga väsinud ja lähipäevad on hullumaja. Lahmida ka ei taha, seega jääb hetkel arutelu minu poolt siia rippu. Aga nagu enamasti sellistes küsimustes, arvan suht erinevalt. 🙂
Minu arvates autor lihtsalt ei saa aru mòistest “relativism” ja loomulikult ei tunne kogu relativismi kohta kàivat arutelu. Tema toodud nàited on peamiselt yhest vàga mitte-relativistlikust ideoloogiast kantud poliitikad, lihtsalt too ideoloogia defineerib “loomuvastasena” muud asjad, kui hàrra Lehtsaar.
Hmm…. Ma arvan siiski, et Lehtsaar akadeemilise inimesena (muuhulgas endise TÜ rektori kohusetäitjana) neid mõisteid tunneb. Loomulikult on ta kindla maailmavaate esindaja ja temaga võib mitte nõustuda, aga tema kompetentsis kahelda ma siinkohal küll ei julgeks.
Ja kui minu arvamust küsida, siis olen pea täiesti temaga nõus. Kui ühel päeval otsustab Euroopa Liit vmms organ gravitatsiooni ära keelata, siis ei muutu see sellest kuidagimoodi olematuks. Inimühiskonna toimimise alused on aga üsna samamoodi paika pandud kui loodusseadused ning nende eiramiskatsed ei anna kuigivõrd tulemusi. Nagu ka artiklis märgitakse, võib mõnda aega neid eirata (lennata on ju tore, kuni maaga kontakt tekib), kuid tulemus on üsna nadi.
Aga noh, ilmselt jälle üks koht, kus me eriarvamustele jääme. 🙂
Äkki Oudekki on nii lahke ja näitab oma kompetentsi (miite, et mina ei teaks) ja defineerib ise selle mõiste vastavas kontekstis.
Kakk, kui ta saab aru, mis on relativism, siis on muidugi kurvem, siis ta tegeleb systemaatilise ja eesmàrgistatud petmisega…
Selle viimasega tegeleb hr Lehtsaar nagunii, sest “Euroopa Nõukogu kuulutas sõnad ema ja isa seksistlikeks” ei vasta tòele (kuigi vastab tòele, et Eesti meediat selline pealkiri làbis, aga tegemist on lugeja eksitamisega; kui yks akadeemiline inimene ei mòista, et tuleb algallikaid kontrollida ja vòtab Delfi artiklit absoluutse tòe pàhe, siis on ka kehvasti). Kyll on EN soovitanud kasutada seadusandluses sooneutraalseid termineid (st nàiteks mitte “emahyvitis” vaid “vanemahyvitis” kui on tegemist vanemaks olemisest tuleneva toetusega, mitte “synnitushyvitisega”) – aga siin ei ole kysimus seksismis vòi rollijaotustes vaid pigem hoopis selles, et igayks oleks seaduse ees vòrdne.
Teisest kyljest, sònade keelamine ja meelevaldselt defineerimine on probleem kyll, mis kohati on viinud selleni, et reaalseid teadmisi reaalsest maailmast on raske saada, sest sònad ise on juba defineeritud nii, et annavad ette tulemi, mida nende uurimine andma peaks. Paraku, peamiselt tegeleb sellega vàga konkreetse vààrtushierarhiaga monistlik ideoloogia, mida tihti liberalismiks nimetatakse. Ka liberalism vastustab relativismi ja liberaalsetelt autoritelt kuuleb relativismi suhtes samasuguseid vihapurskeid.
Relativismil on kindlasti omad piirid (no seadusandlus peab olema yhte, kui me yhest otsast tunnistame koraani ja teisest otsast sònavabadust, siis me satume vàga kummalistesse oludesse, kus sama teo eest vòib inimesi surma mòista ja mitte surma mòista ja see ei vii kuhugi), aga relativism làhtub siiski ideedest, et erinevad vààrtushierarhiad on vòimalikud ja lubatavad vòi et ei ole vòimalik defineerida “universaalset kòige kòrgemat vààrtust”. Mis tàhedab, et relativismi kohaselt saab Lehtsaar elada omamoodi ja liberaalid omamoodi, aga monistlikke vààrtushinnangute kohaselt tuleks yks katsuda ymber teha.
Mis puutub “yhiskondlikud seadused on nagu loodusseadused”, siis sellega ma ei saa nòus olla. Ymberlykkamiseks tasub vaadata seda, kui palju on erinevaid yhiskonnakorraldusi olnud kogu ajaloo vàltel ja kui palju neid on erinevaid ka praeguses maailmas. Yhest otsas on olud erinevad, ressursid erinevad, tehnoloogia tase erinev – seega ka vajadused erinevad ning yhiskondlik kord mingitpidi ikkagi vastab, hàsti vòi halvasti, sellele reaalses maailmas toimetulemise vajadustele. Kui tehnoloogia on seesugune, et syyasaamiseks peab kogu pàeva kàsitsi vilja jahvatama (jne jne), siis nàiteks mòiste “vabadus” muutub kyllalt abstraktseks terminiks – hoopis teistsuguse positsiooniga, kui industriaalses, kòrgtehnoloogilises yhiskonnas. Etruskitel olid teised yhiskondlikud valikud kui tànapàeva Tallinnas, nàiteks.
Teisest kyljest, need “olud” vàga harva – mul ei tule tegelikult yhtegi nàidet pàhe, kus see nii oleks – determineerivad yheselt, milline see yhiskondlik kord peaks olema, alati sàilib teatud valikuvòimalus, teha erinevates oludes erinevaid otsuseid – ja mònikord on “tòòtavad” ka mitu erinevat valikut… Kysimus on ka alati selles, mis on eesmàrk, kuidas defineerida “tòòtav”, misasi on “toimiv inimyhiskond”. Aceh Indoneesias kindlasti toimib, aga ma mitte mingil juhul seal elada ei taha. Minu relativistlik mòttelaad leiab jàlle, et kui nemad on nii valinud ja nende arvates toimib, siis pole ka minu asi minna neile tòde kuulutama.
Halvemal juhul làheb nii nagu Rwandas (liberaalsed vààrtused ja genotsiid) vòi Ugandas (evangeelsed kristlased ja homovastane laine, kuni ettepanekuga nad surma mòista, see viimane rahvusvahelise surve tòttu vòeti tagasi)
Veiko, kui sa ise oled kompetentne, siis mul pole ju vaja midagi defineerida, tead isegi, millest ma rààgin.
Oudekki: suurele osale jutust tahan vastu vaielda, aga ilmselt jääb tulevikku – hetkel olen liiga väsinud ja lähipäevad on hullumaja. Lahmida ka ei taha, seega jääb hetkel arutelu minu poolt siia rippu. Aga nagu enamasti sellistes küsimustes, arvan suht erinevalt. 🙂
Veel yks asjakohane mòtteavaldus:
http://andrus.wordpress.com/2010/09/27/patust-ja-eetikast/
Selle postituse peale tuleks ilmselt öelda “jah, aga…”
(ja see ka: http://andrus.wordpress.com/2010/09/28/muljeid-artiklist/)
Ma arvan, et selle kysimuse yle vòiks kunag kuskil pikemalt arutada, kui kòigil rohkem aega on 🙂