Monument

(ei, juttu ei tule Villu Tamme laulust.)

Jaak Joalale tehti Viljandisse ausammas. Arvatagu sellest mehest mida tahes, ta oli andekas inimene ja seda igati väärt. Aga juba ammu enne avamist hakkas kostma jõrinaid.

Nüüd on siis asi valmis. Peale vaadates ei saa üldse pihta, miks pärgli päralt on Jaak sinna posti sisse pugenud? Kogu lahendus meenutab neid pildistamiskohti turistilõksudes üle maailma, kus saad mingi rohkem või vähem totrat stseeni kujutava pildi taha ronida, näo ja käed vastavatesse aukudesse toppida ja nii endale fotomeenutuse tekitada.  Ainult et kui siin silti juures ja mikrit käes poleks, oleks isiku visuaalne tuvastamine tõsiselt keeruline. See lihtsalt ei ole piisavalt sarnane.

Asja krooniks (nii otseses kui kaudses tähenduses) on Jaagu pea kohal olevad maitselagedad värvilambikesed. Kas see on vihje omaaegse Kesktelevisiooni aastavahetuse “Kutsuvale tulukesele”?

Jaak Joala fenomeni üks komponente oli ilmselt see, et ta oli (muidugi peamiselt naisterahvaste vaates) väga ilus inimene. Nüüd on temast tehtud rabavalt kole monument. Villu võiks sellest ka laulu teha.

Kui aga koledusest rääkida, siis koleduse propageerimine on otsapidi osa eelmises postituses põgusalt kirjeldatud protsessidest. Selle kohta tasuks lugeda kasvõi seda lugu siin (tolles blogis on veel muudki huvitavat).

Audiatur et altera pars

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.