Sel teemal on jauratud muidugi palju, küll turvalisuse, privaatsuse, spämmi jpt vaatenurkadest. Täna enda doktorant Birgyga arutades aga tuli välja veel üks huvitav aspekt.
Tavaveebis on olemas üks huvitav “kroonika” selle ajaloo kohta – Interneti Arhiiv ja sealne Wayback Machine. Ehk siis suur arhiiv vanadest, ammuilma “tavalevist” kadunud lehtedest. Sealt võib näiteks leida kõik meie omaaegse TTÜ Apollose serveri kolm veebiversiooni (aastad 1996-2002). Selle tähtsust kultuurilise järjepidevuse hoidja ja ajalooallikana ei saa alahinnata. Niisamuti on olemas arhiivid Usenetil (mida sisuliselt enam olemas ei ole) ja kõikvõimalikel meililistidel. Tuleviku “digiarheoloogidel” on, mida uurida.
Facebookist ja teistest temataolistest sedasorti jälge sisuliselt ei jää. Kogu kupatus sõltub üheainsa ettevõtte suvast ning ka paljude seal toimunud asjalike arutelude säilimine järeltulevatele põlvedele ei ole mingilgi moel tagatud.
Seetõttu kutsuks üles jätma FB tema algsesse rolli kergemakaalulise suhtevõrgustikuna ning ajama asjalikke asju mujal Internetis.