Täna pühakoja uksest sisse astudes oli üllatus suur, kui eeskojas lõi vastu üsna teistmoodi reaalsus – ehk siis rõve hais, mis lähtus öise tormi tagajärjel üleajanud keldri kemmergust. Kohalike pingutused seda ohtra viirukisuitsuga leevendada mõjusid paraku tuntud kõnekäändu kasutades “Saatana Peltsebuliga väljaajamisena”. Igal juhul võttis sisenejatel põsed punaseks küll.
Aga mis ikka, inimene harjub kõigega. Missa sai ilusti ära peetud ka ilma teatavat asutust külastamata. Ainult et lõpulaulul, vanal auväärsel kirikuhümnil “Siis peab mu hing sind kiitma lauluga” jäi laulmata viimane salm – ametlikult küll kevadele viitamise tõttu, ent iseenesest armas tekst “kui metsas rõõmsaid linnuhääli kuulen | kõik veed on pääsnud vabalt voolama” oleks uputava tualettruumi tingimustes ilmselt üsna väga kummaliselt mõjunud…
Loodetavasti saavad torumehed teisipäeval juhtumi likvideeritud ning järgmisel pühapäeval ei pea enam ninast kinni hoides laulma. 🙂