Rubriik: Muljed

Filmielamus: The Crow

Kakk ei armasta õudukaid. Löömakaid ehk küll. Käesolev aga on karm segu Batmanist, Draculast ja Kung Fu-st, millele vajutab veel oma pitseri peaosa mänginud Brandon Lee traagiline surm filmi võtetel. Nagu isa Bruce, nii ka poeg Brandon – mõlemad surid noorelt ja mõlema surma ümber on tänini saladuseloor.

Kuid see film on hea. Sünge fantaasialugu muusik Eric Dravenist, kes tapetakse jõhkralt koos oma pruudiga päev enne nende pulmi. Lugu algab vana legendi meenutamisega, kus vares viib surnute hinged Toonelasse – “kuid vahel, kõigest vahel, kui ülekohus on olnud väga suur, toob vares hinge tagasi, et kurjus saaks tasutud”. Kogu filmi tegevus toimub pimedas nagu Batmani lugude Gotham Citys – ja selles pimeduses saabub Eric aasta peale oma surma hauast tagasi arveid klaarima.

Jubeda loogika järgi saavad kõik pahalased järgemööda oma palga. Noakangelasest Tin-Tini laiba sisse on löödud kogu tolle noakollektsioon (tähestiku järjekorras igasse elundisse, nagu üks tegelane väljendub). Narkarist vägistaja Funboy saab peale korralikku keretäit vägeva üledoosi omaenese süstaldest. Maniakaalne süütaja T-Bird saab teibiga autosse seotud, granaat jalge vahele asetatud ja kogu kupatus sadamasillal taeva poole lastud (mahajääv tulerida moodustab maas stiilselt varese silueti…). Pahade poiste Halloweeni-oleng pekstakse ilma tseremoonitsemata laiali – kes lendab aknast välja (veel üks põhisüüdlane Skank sajab otse politseiauto katusele), kes saab muidu kolakat, suurem osa lastakse lihtsalt auke täis. Kõige lõpuks leiab korraliku madina järel oma otsa ka kurinahkade ninamees Top Dollar, kes katedraali katuselt alla veesüliti harude otsa orki lendab.

Ja ometi on filmis paar ilusat inimlikku momenti. Kooljas Eric päästab enda vana sõbra, noore Sarah’, tänaval auto eest ja ütleb tollele viimaks “Ükski vihm ei kesta igavesti”, millest tüdruk ta ka ära tunneb. Sarah’ narkarist ema Darla paneb Eric korralikult paika ning jutuajamine politseiseersant Albrechtiga annab aimu Ericu kogu valust. Isegi Ericu taaskohtumine oma valge kassiga on huvitavalt välja mängitud. Kuid filmist jääb kõlama ka sõnum – kõigest hoolimata on tõeline armastus igavene ja seda ei hävita isegi haud.

Hea tegelaskuju on Michael Wincotti mängitud peapahalane Top Dollar koos oma põrgutibist kaaslasega – tõeliselt kuratlik paarike. Ja muidugi on väga head võtted saadud nimitegelasest – kaadrid musta varesega (tegelikult peaks see lind hoopis ronk olema – aga noh, sugulased nii ehk naa) annavad kogu loole üksjagu värvi juurde.

Nii et kes ei karda kohatisi jubedusi ja oskavad näha filmis madinast kaugemale, neile võib julgesti soovitada.

If the people we love are stolen from us, the way to have them live on is to never stop loving them. Buildings burn, people die, but real love is forever.

Laupäeva pärastlõuna Türisalu pangal

Viimaks on see tobe närvipõletik, mis Kaku pooleteiseks kuuks tugitooli lukustas, niivõrd paranenud, et saab jälle trenni peale mõtlema hakata. Muidugi on vorm kapitaalselt käest ära, aga nüüd pikkamööda võib juba natuke vehkida – päris organiseeritud trenni veel siiski mõned nädalad ei lähe.

Aga Kaku stammkoht Türisalu pank (rahvasuus ka Hamleti pangana tuntud) tervitas täna haruldase sügisilmaga. Mõnusalt soe ja värske õhk, päike – tuline kahju, et fotokas koju jäi. Mõnedki vaated olid ütlemata sarnased Rivendelli kujutamisega “Sõrmuste isanda” filmis…

Kuri urisev vahemärkus – eriline, mahlakas “f…k you” koos kohustusliku sõrmeviipega tuleb saata nende korilaste poole, kes pangal käivad, seal tuld teevad (iga kord eri kohas – sama aset ei saa ju korduvalt kasutada, eksju) ja siis kogu oma läbu maha jätavad (aeg-ajalt veab Kakk lausa sealt tühje plastpudeleid jms koju prügikasti). Ja oleks, et ainult toidusodi – muu hulgas ilustavad seal vahel loodust ka tarvitatud preservatiivid (üllatavalt suures koguses), vahel kohtab lausa keset teerada ka nende ahvinimeste väljaheiteid. Paraku ei ole ühtegi kükitavat kuju teo pealt tabanud – hea meelega paneks talle mõne treeninguvahendi nina alla ja jälgiks siis, kuidas paanikas peletis põgeneb, rida taga… 😛

Täna leidus siiski üks vaba koht, kus ka sodi mitte väga hullusti palju polnud. Kui arvestada vahepealset tugitoolidieeti, tuli iaito käeshoidmine päris kenasti välja, kõik 18 katat olid ka meeles. Järgmine kord tuleb võtta kobujutsu-relvad ja hakata vaikselt jõulueelseks vööeksamiks harjutama.

Pangal õitses isegi ristikhein – sai koju Kiisule ka paar lille toodud. 🙂

Roheline K-ga prügikast

Kunagi, kui Kakk väike oli, elas temaga samas kandis üks paarikümneaastane Downi sündroomiga sell. Oli teine muidu heatahtlik ja seltsis lastega, armastas naabermaja taga kiigel istuda ja jämeda häälega laulda joriseda nagu Põrgupõhja Jürka. Ei pannud pahaks suuremate poiste nöökamisi ja vahel ka kerget kiusu. Kuid kui teda mõni suurem poiss ikka tõsiselt mõnitama hakkas, võis asi kurjaks minna – ühel juhul saatis äravihastatud tegelane oma narrija suunas (ja jõudu tal jagus!) pooliku telliskivi, mis vaid napilt tolle peast mööda läks. Parem mitte mõelda, mis oleks tabamuse korral saanud…

Eesti rahvas sarnaneb päris palju tollele Downi sündroomiga sellile. Laseb endaga igasugu imet teha ja lepib sellega. Kuid kui näha Tallinna tabanud K-prügikastide (mitte seostada K-Arvutisalongi, K-Raua ega K-Komandoga!) uputust ja kuulda raadiost selle autoriks olnud reklaami-afroameeriklase süüdimatut mulinat, tundub küll, et varsti on üks poolik telliskivi kusagilt tulemas. Häda tollele kaalikale, kes siis ette jääb…


Käige ahju! Üks lollusevastane kampaania

Apdeit 15.15 – Eesti blogijad on asja tõsiselt hambusse võtnud, lõrisevad ja raputavad vaeseid essuseppasid. Seni parim kommentaar (kirjanduslikus mõttes andekalt räige ja samas üdini aus) pärineb [L] Parasiililt.

Muti 95

Muti oli Kaku vanaema, kes täna oleks saanud 95-aastaseks. Muti nimi oli tal kogu Kikkaste klannis nii kõvasti küljes, et kui keegi nimetas passijärgset nime – Linda-Miralda – , pidi tükk aega mõtlema, kellest jutt… Lisaks oma kolmele lapsele (kellest üks on Kaku isa) suutis ta edukalt osaleda ka kõigi lapselaste kasvatamises – kuna Kaku vanemad käisid vanasti päris palju kooriga kontsertreisidel, tuli tal päris tubli osa aega Muti käe all olla. Mõned muljekillud tollest ajast:

  • Muti armastas ja hoidis oma lapselapsi väga ja kutsus neid igasuguste toredate nimedega. “Elupäike” näiteks.
  • Muti armastas kasse, kanu ja muid pudulojuseid. Linnas elades tundis ta neist ilmselt üksjagu puudust.
  • Mutil ei olnud vist kunagi tänapäeva mõttes “kindlat töökohta” – ta oli suurema osa oma elust kodune õmbleja ja perenaine. Õmblusmasin seisis tema toas alati aukohal – seda isegi tema viimastel elupäevadel.
  • Muti ei osanud ega armastanud vene keelt. Kui keegi talle ka sügaval nõukogudeajal vene keeles midagi seletama tuli, tegi ta paha nägu ja rehmas: “Ei saa aru!”.
  • Muti oskas fantastiliselt hästi süüa teha. Tema kotletid ja kartulipuder viis keele alla. Kui siis küsisid, miks teistel sama hästi välja ei tule, vastas ta: “Nad tahavad kõike hästi kähku saada. Ei viitsi kaua väiksel tulel keeta.”
  • Muti oli omal vaiksel moel vist kogu elu usklik inimene, seda ka läbi nõukogude aja. Ega ta meile lastele Piiblit ei lugenud ja midagi sellest pikemalt ei rääkinud, kuid omal ajal levinud jumalavallatuid kilde kodus korrata ei tohtinud, siis sai Muti pahaseks. Kui Eesti jälle vabaks sai ja Jumalast avalikult rääkida võis, viisid lapsed teda aeg-ajalt kirikusse armulauale.
  • Muti sai hakkama ka selliste tempudega nagu näärivana mängimine. Isegi nii edukalt, et Kakk uskus näärivana päris kõrge vanuseni.
  • Muti kasvatas lapsi ilma vitsata, ultimatiivne karistusvahend oli väga originaalne – õmbleja sentimeetririhm, millega siis pahalasele sipsti vastu säärt sopsati (kes rihma näinud on, see teab, et sellega eriti kõvasti lüüa ei anna…) . Siiani tuleb meelde väga iseloomulik detail – tollal parajas pägalikueas täditütar Kärt noomis kord maal üht kana (vist?) Muti sõnadega: “Ole ilusti, muidu saad sentimeetrit!”
  • Muti elas Taadist (keda kahjuks Kakk eriti ei mäleta, kuna too suri, kui Kakk oli vaid ühekuune) palju kauem ja kui viimaks tema aeg 90-aastasena täis sai, läks ta täpselt Taadi sünnipäeval tolle juurde. Tädi, kelle juures Muti viimased aastad elas, väidab selle olnud tema enda kindel plaan, mille ta ka edukalt ellu viis.
  • Lühidalt: Muti oli üks viimase peal vanaema.

Aitäh Sulle, Muti.

Muti ja Taadi haud Türi kalmistul

1. oktoober 2005. Muti ja Taadi haud Türi kalmistul.

Infotehnoloogia Seltsi aastakoosolek

… toimus seekord Tallinna teletornis.

Anti aru ja tõsteti kätt. Erilisi muudatusi seltsi juhtimises ei tehtud, vaid juhatus tehti 9 asemel 11-liikmeliseks. Kakk jäi endiselt juhatusse ja loodab seal ka edaspidi vaba tarkvara ja ka puuetega arvutikasutajate teemal nokka pruukida.

Ja teletorn on päris lahe koht.

Vaade teletornist

Filmielamus: Dirty Dozen

Toda filmi on muidugi ennegi nähtud, kuid varem pole olnud mahti kirjutada.

Omapärane film. Algab üpris süngetes toonides, keskpaik on “Krokodill Dundee” stiilis action-komöödia ja lõpp päris räigelt realistlik pilt sõjast selle raskete valikutega.
Üldise idee poolest sarnaneb mõneti “Seitsme vapraga” (mis omakorda on Kurosawa “Seitsme samurai” vesterniversioon). Näitlejatepunt on muidugi muljetavaldav – omaaegsed madinafilmide kangelased Marvin, Bronson, Savalas ja Cassavetes (tänapäeva üle kantuna oleks samasse filmi pandud samaväärne kamp ehk Stallone, van Damme, Lundgren ja Snipes), lisaks palju teisi koloriitseid tegelasi (näiteks neurootiline Pinkley, keda tänapäeval sobiks mängima näiteks üks Hollywoodi “valvepsühhopaate” Steve Buscemi). Filmi jantlikus keskpaigas saab üksjagu naerda – peategelaste tegevus sõjamängu ajal meenutas päris tublisti “Lendas üle käopesa” patsientide väljasõitu… Lõpp aga läks märksa tõsisemaks – ehkki tegu oli endiste retside ning korraliku väljaõppe saanud killeritega, ei olnud ka nemad just vaimustunud lossitäie pahaaimamatute inimeste mättasselöömisest ning mõnelegi maksis see enda elu. Arnie “Commando” sarnasest laibapillerkaarist erineb siinne tuntavalt, ehkki laipu tehakse ka selles filmis hulganisti. “Räpase tosina” lõpulahingu vaatamist pole nii lihtne ühitada mõnusa praemugimisega õhtusöögilauas – ta mõjub selleks natuke liiga isiklikult.

Nii et kokkuvõttes hea mõtlemapanev lugu.

Sumouudised

Kaugel Jaapanimaal teeb vägitükke Kaku nimekaim Kaido Höövelson, keda tolle maa keele järgi Baruto’ks hüütakse. Täna pannud ta käpuli ühe õige kõva kohaliku selli nimega Tochinohana ja kipub sealsete maadlejate hulgas üha ülespoole. Keda huvitab, võib asjade käiku jälgida veebist aadressilt [L] http://sumo.goo.ne.jp/eng/.

Paraku kipuvad meie audiomeediategelased järjekindlalt toda nime valesti hääldama. No ei ole “BarUUUUto”… Jaapani keeles pole l-häälikut – see asendub kirjapildis r-iga, mis omakorda hääldub mingisuguse l ja r seguna. Eraldi kaashäälikuid jaapani keeles peale n-i pole, ülejäänud kirjutatakse alati silbina koos täishäälikuga. Eesti poisi võistlejanimi tähendab baltlast, seega tuleb see balt-sõna jaapani keeli kirjutada järgmiste silpidega – ba+ru+to. Hääldus on aga kas “barto” või isegi “balto” (seda seguhäälikut on eestlasel tõesti paha välja hääldada).

Nii et – kui hääldame kirjapildi järgi Johnsoni jonnsonniks või Poirot’ poirotiks, ei peeta meid päris harituks. Sel juhul aga võiks ju ka jaapani nimesid õieti hääldada.