Kaku ajaveeb
Igasugust sürri, nalja ja lollusi
Diogenes olla teadust tünnis teinud. Kakk teeb kuudis. Igatahes nägi Data in Briefi toimetajatöö täna välja niimoodi (Martin Kooniku foto):
(Teine tõlgendus on, et Ülemiste Viking Motors on kakkudele ekstra pesakastid installinud.)
Aga kuudis oli mugav autohoolduse valmissaamist oodata küll. Nagu näha, on isegi voolupistik (koos laadimiseks mõeldud USB-pesaga) kuudi küljes olemas.
… – kus on valvefeministide silmad?
Kes julges naised pikast talveunest üles ajada? Vähe sellest, pikast talveunest äratatud naised (milline jõhker tegu!) pandi peale seda JÄÄHOKIT mängima? Ja siis julgetakse veel sõprade abile loota?
Uhh.
Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.
Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…
Olen viimasel ajal juurutanud Tehnikaülikoolis uut eestikeelset väljendit “taltekki minema” (või ka “keerama”) – eesti vastena tuntud vene väljendile “tahtsime parimat, välja tuli nagu alati”. Mõned igatahes on tänuga kasutusse võtnud.
Idee on pooles osas frustratsioon turundusämbrist ja teises pooles inspireeritud Peeter P. “wolli” Mõtsküla kunagisest säutsust umbejoostud e-valimiste teemal: “Valimissüsteem on omadega täiesti helmes”.
APDEIT 11.12: Kirjutasin sellest enda eelmise aasta välisdiplomandile ja lõpetasin kirja ingliskeelse mõttega: “A heap of dung called ‘fertilizer’ is still a heap of dung.”. Padawan naeris end herneks, ütles “täiega zen” ja käskis selle kirjaga t-särke tegema hakata. Täitsa idee ju. 
Käisin jälle narkoosi all. Seekord Sakala hambakliinikus, esihambaid vahetamas (seni on käinud ca 10-aastase perioodiga).
Juba traditsiooniliselt tuli enne opi algust suud pruukida. Seekord ütles Kakk enne pildi taskupanekut kõva häälega: “Alustame operatsiooni “Täitsa hambad”!”.
Ei tea, kaua nad seekord seal itsitasid. Ükskord kanti pärast ette, et personal oli esimese pool tundi naerda turtsunud…
Et oleks äratuskellana toimivat moblat kuhugi panna, sai tellitud endale öökapp. Täna toodi kenasti kast ukse ette – kokkupanemist ei hakanud tellima, mõtlesin ise natuke maker’i elu proovida.
Mõni aeg hiljem oli kapp ilusti koos. Protsessi käigus tekkis kaks vastandlikku mõtet:
* kodanikule, kes mõtles välja kruvikeerajana kasutatava akutrelli, tuleks kõvasti välja teha. Käsitsi oleks selle hunniku kruvide keeramine ikka päris tüütuks läinud.
* kodanikule, kes joonistas kapi kokkupanemise skeemi (eriti just sahtlisiinide installimise koha pealt), tuleks sellesama kapiga pähe lüüa. Igatahes näib, et mööblimonteerijale on “RTFM!” absoluutselt viimane asi, mida talle öelda tasub. Kui IT-inimesed samamoodi manuaale kirjutaksid… jne. (Kahjuks mõned kirjutavad ka.)
Muud vajalikud asjad olid kodus olemas, aga üllataval kombel oli tavaline haamer jalga lasknud. Aga hei, milleks on inimesel köögis lihahaamer…?
Lõpptulemus
Kaku noorem jõmm tegi viimaks pulmad ära – teisepoole leidis erialasel viisil meditsiinikoolist kohe sinna minnes ning üks Henri-nimeline noorhärra on ka juba aastajagu siin ilmas olnud, aga tänasest on siis asi ametlik. Täitsa tore väike üritus oli, registreerimine oli Uuemõisas ja vastuvõtt Haapsalu kuursaalis.
Aga Kakule kohaselt sai kingituseümbrikku ka üks päeva- ja teemakohane lulla pakitud…
Medika Mendi nõuanded meedikute pulmadeks
Elus võib ju ette tulla
rõõme ja ka ohte –
meedikute eeliseks
on teada kõiki rohte.
Kui on põnnil kinni kõht,
punnivinna tuua
pole tarvis – tuleb hoopis
porknamahla juua.
Kui on trennist kossid kanged,
ära tühja pressi,
parem kohe manustada
tugev laks magnessi.
Kui on onul haige pea
(undab kut üks pini),
appi tuleb vana hea
ja aus Spiritus vini.
Kui on närvis vanamemm
või kass lööb küüned välja,
abinõuks on palderjan
(ja kassiga saab nalja).
Kui on naaber lärmakas
või punub võrke peeni,
alati on abiks sinna
sobiv doos purgeeni.
… ja lõpetuseks:
Hästi elada võib lossis
või tünnis nagu Diogenes,
kuid hoidke kodust eemal COVID
ja Streptococcus pyogenes!
Inimesi, kes teevad kontoritööd, nimetatakse valgekraedeks, füüsilise töö tegijaid aga sinikraedeks (on olemas ka täi- ja tatikraed, aga need jätaks praegu välja). Kuhu aga kuulub inimene, kes ei ole kraesid juba aastaid kandnud? Kaku “munder” koosneb reeglina Levi’se teksadest (sama mudel, mida Steve Jobs kandis – 501) ja enamasti Linuxi-teemalisest tumedast t-särgist. Kraed ei ole (kõige lähem asi kraele on trennikimonol). Kes ma siis ikkagi olen…?
Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.
Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.
Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.
Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.
Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.
Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…
Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.