Tubular Bells miinus Mike

Mike Oldfieldi kuulsa esikalbumi ilmumisest möödus tänavu 50 aastat. Kahjuks otsustas vanameister aasta tagasi karjäärile joone alla tõmmata – aga tänapäeval on õnneks olemas erinevaid alternatiive. Igatahes kui Alexela kontserdimajas kuulutati välja Tubular Bellsi 50. aastapäeva kontsert, tuli kohe Piletilevisse lennata.

Täna oli Alexelas vist täissaal – peamiselt muidugi natuke vanem seltskond, aga leidus ka nooremaid. Bändi vedas Robin Smith, kes on ka päris Mike’iga koos mänginud. Rahvas igatahes ootas huviga.

Esimene sett oli paraku üsna pettumus. Järjest tehti läbilõige Oldfieldi karjäärist – valik ei olnud halb, aga tase oli küll ebaühtlane. Tubular Bells II algus “Sentinel” ja siinkirjutaja rõõmuks ka üks suurimaid lemmikuid “Summit Day” kõlasid täitsa kenasti. Bassimängija Lisa Featherstoni lauldud “To France” ja eriti “Moonlight Shadow” aga läks “Võru kultuurimaja ansambel esitab Mike Oldfieldi muusikat” -kategooriasse. Õnneks ta hiljem mängis ainult bassi ja tegi seda laulmisest ikka palju paremini. Ent terve esimese poole jooksul ei õnnestunud kordagi kuulda seda Oldfieldi firmasaundi, millest selle mehe igalt poolt ära tunneb.

Nii et vaheajale minnes oli kergelt haltuurane tunne. Pärast vaheaega aga võeti ette see päris “Tubular Bells”. Ei tea, kas keegi oli käinud vahepeal märkusi tegemas, aga muusikud olid nagu ümber sündinud. “Bells” kõlas täitsa originaaliväärselt ning kaks kitarristi leidsid Gibson SG ja Strati koostöös ka Oldfieldi (varajase) saundi üles.

Rahvas tegi teenitud aplausi, muusikud tulid tagasi ja võtsid nüüd ette Ommadawni ja selle järjeplaadi, aga seal jäi asi taas mõneti venima. Õnneks aga lõpus tuli Sailor’s Hornpipe – Mike’iga võrreldaval kiirusel. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris seni, kuni viimaks pandi kõlaritest “Shadow on the Wall” peale.

Natuke  kummaline elamus oli kokkuvõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. 🙂

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 5

ITSPEA tegelased jõudsid täna võrgusuhtluse ja Virginia Shea 10 netiketikäsu lahkamise juurde. Huvitaval kombel tekkis foorumis mitu kokkupuutepunkti ka praegu paralleelselt toimuva sotsiaalmanipulatsiooni kursusega.

Aga kuulasin ka Bossi edasi. Järgmine Springsteeni album on 2019. aasta Western Stars. See sarnaneb siin varem kuulatud Chris de Burghi Beautiful Dreams -plaadiga – siin on samamoodi taustal koos rokkbänd (mitte küll E Street – sealt on lisaks Patti Scialfale siin vaid viiuldaja-taustalaulja Soozie Tyrell) ja orkester. Lood on rahulikumat sorti (akustilisem ameerika südamaarokk ja folk, ehk natuke ka kantrit), seda on seekord ka tekstid. Kõlab nagu paremat sorti Hollywood, ainult veidi kummitab ühetaolisus (pildina sobiks juurde mõni vägev haagisega veok maanteel üle lõputu preeria vuhisemas). Mulle endale istuvad enim “Sleepy Joe’s Cafe”, “Somewhere North of Nashville” (mis võikski Chris de Burgh olla) ja lõpulugu “Moonlight Hotel”.

Letter to You ilmus järgmisel, 2020. aastal ning on taas salvestatud koos E Street Bandiga. Algus on sarnane eelmise plaadiga, üldine temaatika on natuke nukker (mitmest loost käib läbi kaduvus ja surm, huvitaval kombel on taas  sees usulised kujundid), aga vähemalt ei paista väga otsest (poliit-)siibrit (ühes loos on küll selge viide sees – õnneks on see ka muusikaliselt kõige lahjem lugu, ainult ühe fraasi peal) ning muusika on mitmekesisem ja elavam. Lugudest lähevad rohkem peale “Burnin’ Train”, “The Power of Prayer” (jällegi üks üsna otseselt usklik laul, muusikaliselt on see Springsteeni kõige paremini töötav retsept ehk hoogne meloodiline kergerokk) ning lõpuosast “Ghosts” ja “Song for Orphans” (ehkki neil on jälle tekst ja muusika kergelt vastuolus – eriti viimasel, mis on muusika poolest klassikaline mažoorne staadionirokihümn). Ka lõpulugu “I’ll See You in My Dreams” läheb samasse kanti, kuigi siin on vastuolu väiksem, see on mälestuslaul nagu neid ka varasematel albumitel on esinenud.

Seni viimane Springsteeni stuudioalbum on tema teine kaveriplaat Only the Strong Survive 2022. aastast – seekord on ta ette võtnud souli ja R&B (esimene mulle meeldib, teine reeglina mitte). Tervikuna küllaltki kuulatav album, R&B-muusikat uuemal ajal kummitavat nüri tümakat siin ei ole ja pigem on sees retronoot. Selgelt parim lugu siin plaadil on kolmas – kunagine Commodoresi hitt “Nightshift”. See on tegelikult taas mälestuslugu, algselt tehtud aasta peale soulilauljate Marvin Gaye’ ja Jackie Wilsoni surma 1984. aastal. Ja Bruce suudab algse mõtliku meenutuse jälle ellu äratada – see on tema selle sajandi parim lugu.

Kokkuvõtteks: Bossi aukartustäratavalt pika karjääri parimad lood jäävad ilmselt üheksakümnendatesse (ühte tema suurimat hitti – 1994. aasta “Streets of Philadelphiat” – stuudioalbumitel ei olegi). Tõenäoliselt teeb ta aga muusikat veel mõnda aega – sapise poliitsiibri jaoks võiks ta tõenäoliselt ainet saada ka eelseisvatelt USA valimistelt…

Veel üks ilus lugu

Kunagi ca tosina aasta eest kirjutasin siin ühest Tuubist leitud väga kenast gospelkantriballaadist. Lugu oli ainult audiona ja nii jäi laulja nägemata (tõsi, väga ei otsinud ka). Nüüd leidsin teise samaväärse – seekord juba koos Rachel Robinsoni endaga videos. “Goodness of God” on taas selle žanri üks parimaid näiteid – väga hea solist, taustavokaalid, klaver ja kitarr (tõsi, trummar on kas peidus või on taga rütmiträkk). Rohkem ei olegi vaja.

Seda lugu on teinud aga veel paljud – mõned veel:
* CeCe Winans – see on tavapärasem must popgospel, aga ilus variant ikkagi.
* Jenn Johnson – tjaa, on sellel daamil alles torud… Üks selle loo viiest autorist, meenutab paueri poolest veidi omaaegset ühe-hiti-imet “4 Non Blondes” ja selle solisti Linda Perryt. Aga see on tõsine alternatiivrokilik praise and worship (lugu algab rahulikult ja kerib pikkamööda üles). Selle korduva bridge’i laulmist võiks nii mõnigi rokklaulja siit õppida (aga võib olla on selleks ka n.ö. otseühendust vaja…).

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 4

ITSPEA tegelased ragistasid sel nädalal hambaid Eesti digiühiskonna arengukavale 2030 SWOT-analüüsi tehes. Üllatavalt huvitavaid punkte loeti sealt välja, Kakk jäi täitsa rahule.

Aga Springsteeni järgmine album tuleb 2007. aastast – Magic ei ole nimest hoolimata eriti maagiline, vaid pigem juba tavapärane Springsteeni kombinatsioon hoogsast kergerokist ja siibris tekstidest (suhteliselt sarnane oli tema edukaim plaat Born in the USA – ka see album sai plaatinaplaadiks). Eriti veider on rõõmsa rannaroki vormis esitatud tume nägemus tulevikuühiskonnast “Livin’ in the Future” (kõige selle taustal läheb üsna sürriks ka Bruce’i hilisema perioodi arusaam poliitikast – “riik on pekkis – seega hääletage kõik tüüpide poolt, kes selle veel rohkem sinna keeravad!”). Muusika on aga taas kord hea, see on hästi produtseeritud ja tugeva E Street Bandi saundiga plaat. Kõige tuntum lugu on ilmselt “Radio Nowhere”, ise pean seda natuke üksluiseks (see häda kummitab ka mujal albumil – iseenesest head lood, aga üsna ühe malliga) ning rohkem istuvad “You’ll Be Coming Down” ning kaks vist ainsat siibrivaba lugu plaadil, kohe järjest tulevad “Girls in Their Summer Clothes” ja natuke igatsevmõtlikum “I’ll Work for Your Love” (head vana kooli rokkballaadid, natuke “Kollane Allveelaev G” rida). Nimilugu on natuke “Nebraska” stiilis, kummalise tekstiga kantrifolk. Paremat sorti siibrilugu on “Long Way Home”, mis räägib mehest, keda sõjast koju saabudes ei oota mitte midagi. Sümpaatne on albumi lisalugu “Terry’s Song”, mis on Bruce’i kauaaegse abilise mälestuseks kirjutatud lihtne ja südamlik folklaul.

Kaks aastat hiljem ilmus Working on a Dream, mis jätkab küllaltki sama rida, ent siibrit on lugudes sedakorda palju vähem (ning tekstid on ehk veidi igavamad – nagu juba öeldud, Springsteen suudab pahatihti siibritekste paremini kirjutada kui positiivseid). Avalugu “Outlaw Pete” tuletab alguses meelde biitlite “Eleanor Rigbyt”, sürrivõitu tekst võiks aga olla pärit mõnest makaronivesternist. Nimilugu on lihtsa mehe unistus paremast tulevikust (väidetavalt kirjutatud peale Barack Obama presidendiks saamist – sellega läks muidugi, nagu ikka) ja sellisena täitsa hea kuulamine. “Queen of the Supermarket” on tekstilt väga sarnane ühe omaaegse laheda eesti looga kutist, kes ostab poest tonnide viisi juustu (et Julia-nimelist kena müüjat näha). 🙂 “Tomorrow Never Knows” on “Ei me ette tea”-tekstiga stiilipuhas, lihtne kantrilugu. Nii et see plaat on pigem selline ühtlane, rahulik loksumine – midagi erilist ei juhtu, aga halvasti pole ka midagi. USA-st tuli selle eest kuldplaat.

2012. aasta Wrecking Ball sarnaneb natuke taas Born in the USA-ga – energiline rokk (tagapool läheb rahulikumaks) ja suures osas pahuravõitu tekstid teemal “riik ei hooli inimestest” (aga Obama valitses ju endiselt?). Teine lugu, “Easy Money”, on vähemalt aus ja isegi lõbus pätirokk (“ajame vatid selga ja läki linna kerget raha otsima, mul on S&W 38!”). Huvitav, et sellel plaadil on päris tuntav iiri vunk (“Shackled and Drawn”, “Death to My Hometown” ja eriti boonuslugu “American Land”, mis on väga mõnusa mineku ja päris autentse tekstiga iiri immigrantide laul Ameerikasse jõudmisest), kuigi see ei ole päris algupärane iiri folk, vaid pigem midagi Bob Geldofi kanti.

Täna viimasena tuleb 2014. aasta High Hopes, mis on kogu kaveritest, uusversioonidest ja sinnani avaldamata vanast materjalist. Jällegi näitab Bruce end kohe üsna plaadi alguses üheaegselt nii geniaalse muusiku kui poliitilise veidrikuna – plaadi ilmselt (muusikaliselt) parim lugu “American Skin (41 Shots)” tõi kaasa üleskutsed tema boikoteerimiseks ühe politseinike organisatsiooni poolt (kes tahab, uurib põhjuse ise järele). Plaat tervikuna kõlab muusika osas küllaltki sarnaselt Tunnel of Love -albumiga, pigem on siin mõtlikumat sorti materjal. “Heaven’s Wall” näitab jälle korra laulja katoliiklikke juuri – see on selgelt Piibli motiividel ning refräänifraas on otseselt ameerika gospeli mõjudega. Veelgi rohkem läheb samasse ooperisse aga “This is Your Sword”, mida võikski täitsa paremat sorti gospellauluks pidada. Ent siin plaadil on ka juhtmega versioon varasema albumi The Ghost of Tom Joad nimiloost, mida võiks sellisena hoopis näiteks Metallica esitada. Eelviimane lugu “The Wall” on taas üks neist ehedatest kurbadest lugudest, mida Bruce päris hästi teha mõistab – see räägib Vietnami sõjas kadunuks jäänud noorepõlvesõbrast.

Springsteeni seni viimased kolm albumit tulevad siis nädala pärast.

Filmielamus/-hoiatus: apteeker Melchiori triloogia

Nüüd on viimaks kõik kolm filmi ära vaadatud – viimaks võtsin Telia tasuta kuunormi täiteks ka kolmanda osa. Takkajärgi võib-olla polekski pidanud. Hea oli, et vaid kaks esimest said varem ära ostetud.

Esimene film oli väga hea juba enda värskuses. Ka Indrek Hargla loo kohandusel ei olnud viga. Tegelased olid värvikad (eriti peategelaste paar ning Marko Matvere ordufoogt Spanheimina) ja paigad hästi valitud.

Teine film oli ikka veel hea. Lugu läks natuke segasemaks, mõnda asja hakati liiga tõsiselt võtma. Aga kindlasti tasus vaatamist.

Kolmas oli selge tasemevahega ja kahjuks allapoole. Häirima hakkas näitlejate taaskasutus. Lugu läks üsna käest ära, mõne süžeeliini loogikast oli raske aru saada. Inkvisiitor ja tema abiline ei suutnud omavahel ära otsustada, kumb neist ikka põhikurjam peaks olema. Ja viimaks tõmmati oksa veel hoopis kolmas mees. Kõige meeldejäävam tegelane oli vist hoopiski Jaan Rekkori poolt usutavalt traagilisena välja mängitud vana timukas Kordt, Keterlyni isa.

Ma vist tegelikult saan täitsa aru, miks see viimane lugu metsa läks.

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 3

ITSPEAs jõudis kätte kolmas nädal ja teemaks oli uus meedia. Osalejate arv on nüüdseks stabiliseerunud kusagile 70 peale, täitsa piisav seltskond.

Vastavalt eelhoiatusele aga jätkub Springsteeni-maraton 1995. aasta albumiga The Ghost of Tom Joad, mis mõnes mõttes (paksu siibriga tekstid ja mõtlik folgilik muusika) sarnaneb Nebraska-albumiga. Võiks öelda, et enamiku teiste lauljate puhul hakkaks vist poole albumi peal karjuma “Lõpetage see soigumine!”, Bruce suudab need tekstid siiski mingil määral elus hoida. Muusika on enam-vähem – kujutaks ette, et elavas ettekandes võiks seda täitsa kuulata, albumilt jääb igavaks. Kui siit midagi esile tõsta, siis mitut täitsa kuulatavat, ehkki kurba iirilikku ballaadi. Näiteks “Sinaloa Cowboys” või “The Line” (kus muide sünti mängib mõlemas Bruce ise), võib-olla parim on ilusa taustavokaaliga “Across the Border”. Huvitava momendina on kõik need kurvad lood kirjutatud mažoorse meloodia peale – samas on need teineteisega niivõrd sarnased, et pealiskaudsem kuulaja võiks pidada kogu albumit alates 5. laulust üheksainsaks pikaks ballaadiks. Isegi albumi läbimüük ei olnud päris võrreldav varasematega – kuldplaat on paljude lauljate puhul kõva tulemus, aga Springsteeni jaoks ei ole see suur edu.

Seejärel läks mööda päris hulk aega, kuni 2002. aastal ilmus The Rising. Aasta varem olid New Yorgis kaks suurt maja kokku kukkunud ning otsapidi on see ka selle albumi taustaks. Õnneks aga on see suuremalt jaolt just nimme positiivne, üldisemalt julgustav ja lootust andev Americana-stiili plaat (nii et pigem on see sarnane Tunnel of Love’i või kahe 1992. aasta plaadiga), lisaks on taas tagasi E Street Band. Häid lugusid on siin mitmeid: “Into the Fire”, “Waitin’ on a Sunny Day” (see Suure Mehe saksiriff koos Soozie Tyrelli viiuliga on väga mõnus), “The Fuse” (küllaltki ebatüüpiline Springsteen), “You’re Missing” (ehk kõige otsesemalt 9/11 lugu), nimilugu (tuletõrjuja põleva pilvelõhkuja juures), “Paradise” (meenutab kohati päris tublisti Simoni ja Garfunkeli kuulsat “Sound of Silence”-lugu). Mõneti vastuoluline (arvestades toda majade kokkukukkumist) on sufi muusika laenu kasutamine “Worlds Apart” alguses (ehkki ka see lugu on iseenesest hea). USA-s jõudis see album topelt-plaatinanormini.

2005. aasta Devils & Dust läheb mõnevõrra uuesti Nebraska ja Tom Joadi rea peale (akustiline esitus, mõtlikud meloodiad ja siibris tekstid…), aga siiski mitte täiesti (siin on “juhet taga” selgelt enam ning siibrit on sellevõrra jällegi vähem). Kaks esimest lugu on head, samuti “Long Time Comin'” ja “Leah”, teksti poolest räägib mõtlemapaneva loo “Black Cowboys”. Veel üks eripärane lugu on “Jesus Was an Only Son”, kus Springsteeni katoliiklik lapsepõlv üllataval kombel välja lööb – see võiks pimesi kuulates olla näiteks mõni lõunaosariikide gospelkantrilugu. Nii et tegelikult oleks see album oma olemuselt kusagil positiivsete ja siibrialbumite vahepeal.

Järgmisel, 2006. aastal võttis Bruce ette huvitava kaveriprojekti ja tegi ära plaaditäie vasakpoolse protestilauliku Pete Seegeri lugusid (We Shall Overcome: The Seeger Sessions). Seegerist siinkirjutaja väga ei pea (juba ilmavaatest lähtuvalt) – kuigi teda tuleb tunnustada selle eest, et ta omaaegsesse N. Liidu režiimi pigem eitavalt suhtus, olles seega mõnevõrra sarnane eurokommunistidega. Aga see album on täitsa mõnus, muusikaliselt isegi kergepoolse ja veidi vanamoodsa kõlaga. Tegelikult ei olegi siin eriti Seegeri enda tehtud, vaid lihtsalt tema poolt sageli esitatud lood, suures osas rahvalaulud. Kahju muidugi, et Bruce ei kaverdanud ära “Big Joe Bluesi”, milles natuke vanem ja targem Seeger ütles Jossif Stalini kohta üsna kurjasti.

Täna jäi aga Springsteeni kuulamine natuke lühemaks – edasi kuulasin Kaarli kirikust “Eesti palve” ülekannet. Tegelikult tahtsin ka ise kohale minna, aga tööde lugemine ei võimaldanud.

Bossi tuleb jälle nädala pärast (ilmselt lööb Springsteen rekordi – sellest kuulamisest tuleb vist isegi viis postitust).

Deklarikeeramine

Laupäeva õhtupoolik läks tuludeklaratsiooni tähe all.

Väga hull ei olnud, aga kiikse esines küll. Eeltäidetud deklaril oli kogu välisaktsiate värk põhikontole seekord üldse lisamata jäetud, see-eest oli seal PIK, mida üldse deklareerima ei peagi. Tuli kõik maha võtta ja käsitsi uuesti põhi-investeerimiskonto infoga täita. Firefoxiga läks deklar aeg-ajalt lolliks ja ruigas, et “teil pole seda õigust teha” – õnneks Chromium toimis paremini.

Ning kui rubriiki 8.8 ehk välismaal makstud tulumaksuga asjad sai panga maksudeklarist ära täita, siis 6.5 ehk väärtpaberirubriigi alla tuli need dollaritest eurodesse saada. Viimaks leidsin, et on olemas summaarne euroarvestus 8.8 all – lõin sinna ühe aktsia dividendid sisse ja sain nii kasutatava kursi kätte. Ainuüksi nende kahe rubriigi peale kulus vist ca neli tundi.

Ülejäänud asjad läksid libedamini. Eks nüüd ootab, mida teisel pool asjast arvatakse.

Külalised kolledžis

Mõne nädala eest küsis Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendust vedav vana tuttav Leena, kas nad saaks ehk kolledžis enda arutelukoosolekut pidada. Kuna veidi varem sai neil ühel teisel üritusel veidi klaverdamas käidud, oli seltskond juba tuttav. Tuli ka idee meie maja robotitorkimist tutvustada. Paar head kolleegi olid lahkesti nõus appi tulema.

Vaade robotist
Janika vaates tehtud robotipilt – Kakk ajas saali poolt kägu vastu…

Üritus läks eile kenasti. Janikal õnnestus Düsseldorfist robotiga kohale tulla (tegelikult isegi kahega) ja vahva tutvustus teha. Muuhulgas oli ka juttu sellest, et kaugosalusroboti kasutaja ja ratastoolis olev liikumispuudega inimene satuvad sageli üsna sarnaste probleemide otsa (olgu see siis põrnitsemine, lollakad küsimused või isegi üle võlli abivalmidus).

Külalised jäid väga rahule. Aitäh Janikale, Katrinile ja Leole, kes appi tulid!

ITSPEA ja Bruce Springsteen, 2

ITSPEA teine nädal pani seltskonna uurima internetitehnoloogiaid – üks juba kadunud nähtus ja teine ikka veel alles. Üldiselt oli enam-vähem nädal ning päris suur osa inimesi kirjutab esialgu veel täitsa ise. 🙂

Aga jätkame siis Bossi järgmiste plaatidega. 1982. aasta Nebraska on kantri, folgi ja akustilise roki segu ehk teekond ameerika muusika juurte juurde. Algselt oli tegu demodega, mis lindistati neljarealise maki peale (Bruce mängis ise kõiki pille) ja pidid saama hiljem bändiga “korralikult” tehtud, aga Bruce mõtles ringi ja lasi need välja. Alguse nimilugu on mõtliku muusika ja taas kord sünge tekstiga – see on surmamõistetud sarimõrvari tagasivaade enne elektritooli (kusjuures sõnad “isa, ma tegelikult ei kahetse, sest meil oli vähemalt lõbus” pandi kirja ka päriselus…). Teine sama sünge tekstiga, kuid irooniliselt energiline akustiline rockabilly on “Johnny 99”. Tuntuim lugu siin plaadil on “Atlantic City”, mida hiljem on Bruce esitanud ka koos bändiga. Tervet albumit iseloomustab õrnalt skisofreeniline vastuolu muusika ja tekstide vahel – muusika poolest on see Springsteeni parimaid, aga tekstid on siibrist paksud (depressiooni kaldujad peaks sellest plaadist küll kaugele hoidma). Ainus positiivne erand on vist “Open All Night”, natuke Rock Hoteli “Kroolin nagu jaksan” stiilis lugu. Enda lemmikuks on ilmselt “Highway Patrolman”, mis meenutab nukraid iiri ballaade – ainult kitarr ja Bruce’i hääl (esitus on tegelikult väga kena), ilus meloodia ning muidugi taas valus tekst (ja hästi jutustatud lugu). See album oli aga väga edukas, USA’s ja Austraalias müüdi seda plaatinaplaadi vääriliselt. On ka spekuleeritud, kas kunagi ilmub ka “Electric Nebraska” ehk samad lood bändiga tehtult – väidevalt olevat see veidi hiljem ära salvestatud.

1984. aasta Born in the USA on ilmselt kõige kuulsam Springsteeni album. Kaks suurt hitti, nimilugu ja “Dancing in the Dark”, kogu album on natuke sarnane varasema Born to Run’iga. Hea hoogne kergerokk, korralik produktsioon – ja ehk natuke vähem masendavad tekstid. See plaat on ühtlaselt hea kuulamine, enda selge lemmik on aga “No Surrender” – albumiversioon on hoogne mürtsurokk, aga sellest on ka aeglasem ja mõtlikum variant tehtud (ja lisaks mitmed head kaverid eri esitajatelt). USA-s müüdi seda plaati 17-kordse plaatinanormi jagu ehk 17 miljonit tükki.

1987 ilmus Tunnel of Love – suuremalt jaolt jälle Bruce’i soolonumber ning inspireeritud segadustest eraelus (peegeldus paistab ka lauludest – samas on need tekstid pigem mõtlikud kui sünged-siiberdavad – ses osas kuulub see plaat minu jaoks lemmikute hulka). Avalugu “Ain’t Got You” kõlab mõneti nagu Janis Joplini “Mercedes Benz”, teisena tuleb ilmselt minu selge lemmik kõigist Springsteeni lugudest – “Tougher than the Rest”. Üks ehk kõige jõulisema (või isasema?) tekstiga armastuslaule üldse. Plaadiversioonis on kasutatud lihtsat trummimasinat, laivis on Max Weinbergi partii aga tunduvalt mõjusam. Tuntumatest lugudest on siin veel “Brilliant Disguise” ja ehk ka nimilaul, päris andekalt räige tekst (mõneti sarnane varasema “You Can Look”-looga) on “Spare Parts” ning vastukaaluks väärib melanhoolsemast otsast äramärkimist “Cautious Man”. See on üsna tüüpiline hea kaheksakümnendate album, kolmekordne plaatinaplaat tuli siit samuti.

1989. aastal tegi Springsteen paljudele arusaamatu sammu ja saatis enda taustabändi laiali. Tegelikult olid juba kaks eelnevat albumit olnud suuresti Bruce’i eralõbu. 1992 järgnes plaadi-paarisrakend Human Touch ja Lucky Town (sisuliselt lastigi kaks albumit välja ühekorraga, kuigi Human Touch pidi ilmuma juba 1991. aastal). Human Touch’i nimilugu sai üsna suureks hitiks, endale aga meeldivad veel enam “Cross My Heart” ning tagapool järjest tulevad hoogne ja kõigest-hoolimata-positiivne “Man’s Job” (serenaad tulevasele abikaasale Pattile?) ning sellele vastukaaluks ehedalt valus “I Wish I Were Blind”; veel üks hea hoogne lugu on “The Long Goodbye”, mis võiks vaat et Van Halen või ZZ Top olla, ning viimaks on lõpus “Pony Boy” – lühike vanakoolilugu, mida võib tõlgendada kasvõi lastelauluna (“Sõit-sõit-sõit linna”), aga ka muudmoodi; kuid see briljantse taustavokaali, sündi ja suupilliga esitus on absoluutselt suurepärane. Plaadil on vanast bändist alles vaid pianist Roy Bittan, trummidele laenati Totost üks tollase maailma parimaid rokitrummareid Jeff Porcaro. See on üldpildis hea minekuga ja tervikuna väga mõnus plaat (väga hea automusa), ülemäärast jauramist ja siibrit õnneks ei ole.

Plaadipaari teine pool Lucky Town (mis on saundilt rohkem varasemate moodi, natuke karedam) algab aga siinkirjutaja arvates ühe parima (ja optimistlikuma) looga Springsteenilt – “Better Days” on mõnusa vungiga, pähe kinnijääv ja lootusega tulevikkuvaatav (pärast valusat lahutust). Head on veel samuti hoogsad “Local Hero” ja “Leap of Faith”, mõtlikud “If I Fall Behind” ja “Book of Dreams” (viimane meenutab natuke hilisemat “Streets of Philadelphiat”), pea stiilipuhas deltabluus “The Big Muddy”… Mõlemad tandemi plaadid jõudsid üle plaatinanormi, seega on veider lugeda mõningaid (vingatsitest vasakpoolikute?) arvamusi, et need on Bruce’il halvad plaadid ja too ei oskavatki õnnelikumat muusikat teha. Tegelikult oskab – vähemalt siinkirjutaja jaoks on need viimati kuulatud neli plaati tema parimad (seda näitab ka see, et tegelikult on neilt pärit päris suur hulk tänini mängitavaid hitte). Võib-olla ongi asi selles, et päris noor Bruce oli veel vaesepoolne, vana Bruce on kahjuks aga üksjagu võugiks ära keeranud?

Järgmine kord kuulates tuleb jälle rohkem siibrit. 😛

John Walker (mitte viski)

Tutvusin ühe huvitava inimesega. Kahjuks nii, nagu see sageli juhtub – tagantjärele.

John Walker asutas koos kaaslastega 1982. aastal Autodeski – firma, mis pani aluse AutoCADile ehk maailma levinuimale joonestus- ja projekteerimistarkvarale. Siiani on jäänud mulje, et Autodesk on olemuselt Microsofti-sarnane monopolist ning mitte ülearu armastatud.

Tuleb aga välja, et algus oli hoopis teistsugune. Firma rajati 13 “karvase” poolt (pilt siin lehel on üsna kõnekas), kes panid enda säästudest kokku 59 000 dollarit ja hakkasid välja töötama lihtsasti kasutatavat joonestustarkvara (esimesed versioonid olid mõeldud hoopiski Unixi tööjaamadele – tollased arvutid ja ka tarkvara olid ikka veel spetsialistide värk). John Walker on ühes enda kirjutises (vt allpool) öelnud enda kohta: “I’m an engineer by training, a computer programmer by avocation, and a businessman through lack of alternatives” ning samas tekstis selgitanud ka seda, miks ta end ja teisi endasuguseid “häkkeriteks” nimetab.

Seega oli AutoCAD alguses peaaegu klassikaline häkkeriprojekt (tõsi, vaba tarkvara ei ole see kunagi olnud, tegu oli algusest peale ärivaraga) ja tegijadki olid samast ooperist. Ja John Walker oli üks neid tarku inimesi, kes peale ettevõtte ülestöötamist taipasid õigel ajal kõrvale astuda ning hakata päris enda elu elama.

Ta loobus ettevõtte juhtimisest 1986. aastal (peale edukat börsileminekut aasta varem), jätkas töötamist programmeerijana kuni 1994. aastani – ja kui talle ettevõttes toimuv vastukarva hakkas käima (paraku asendusid häkkerid järjepanu pintsaklipslastega ning tulemuseks oligi selline, pigem ebameeldiv Autodesk, mida me viimastel aastakümnetel oleme näinud), lahkus firmast. 850 tuhande tollase maailma suuruselt kuuenda tarkvaraettevõtte aktsiaga ehk umbkaudu 45 miljoni tollase dollariga.

Walker kolis 1991. aastal Šveitsi ja tegeleski ülejäänud elu sellega, mis teda päriselt tõmbas. Pani püsti ühe naljaka nimega veebilehe (ühelt poolt on see paroodia USA Fermilabi aadressil, teisalt tähendab fourmi prantsuse keeles sipelgat) ja kirjutas sinna aastate jooksul terve hunniku põnevat lugemist (õnneks on olemas Interneti Arhiiv – seega kui ka algne leht peaks maha võetama, säilib materjal tulevastele põlvedele). Näiteks

  • Autodesk File – Autodeski ajalugu, aga mitte ainult; seal on ka üldist tehnikaajalugu ning sellisena on see väärt lugemine.
  • Hacker’s Diet – põnevas vormis kirjutatud õpetus nohikutele sellest, kuidas enda tervise eest hoolt kanda; suuresti Walkeri enda kogemuse pealt (väidetavalt 98 => 66 kg). Siit aga pärineb ka see eespool toodud tsitaat ning ka häkkeri mõiste on lahti seletatud.
  • The Digital Imprimatur – 2003. aastast pärit vägagi ettenägev kirjutis “Suure Vennaga” seotud ohtudest.
  • Tools for Online Privacy – hea sissejuhatav lugemine privaatsusest Internetis ja mõned abivahendid.
  • The Stratified Bible – huvitav töövahend Piibli uurimiseks (nagu arvutiteaduse suurkuju Donald Knuth, oli ka Walker kristlane).
  • Your Sky – onlain-planetaarium.
  • Blockchain Tools – mõned 2023. aastal loodud töövahendid plokiahela jaoks.
  • FourmiFood – mõned põnevad retseptid.

Juba see väike valik näitab ilmekalt, kuivõrd laia haardega see mees oli. Ja ta oskas elada – tasub eeskuju võtta.

Godspeed.