Jora

ITSPEA e-kursus tuhnis täna erinevates IT arendus- ja ärimudelites. Ilmselt hakkab muudes ainetes kiire aeg kätte jõudma – seekordne saak oli nii keskelt läbi. Aga õnneks oli ka huvitavamat lugemist.

Petra kuulamine jätkub sajandivahetuse albumiga Double Take, kus bänd võttis enda varasemad hittlood ja üritas neid ajastukohaselt esitada. Ise pean seda plaati bändi suurimaks läbikukkumiseks – võib-olla isegi põhimõtteliselt.

90-ndate lõpus oli teatud seltskonnas moes teha teadlikult inetut muusikat (mõnel juhul taheti sellega rõhutada “kommertsiga mittetegelemist”, mõne esitaja puhul oli aga tegu ka seestpoolt välja imbuva inetusega) – ja nüüd üritas seda teha bänd, kelle sõnum oli hoopis midagi muud ning kelle harmooniadki olid olnud seni hoopis teistsugused.

Lisaks püüti kõla “akustilisemaks” keerata ning ka sellega jäädi hätta – võrdluseks suutis teine kristlik rokkbänd, kanadalaste The Kry enda Unplugged-albumiga teha viis aastat varem väga edukalt järele MTV Unplugged-sarja stiili. Petra aga tootis siin plaaditäie parajat jama (pardon), eriti jaburaks läks (originaaliga võrreldes) “Beyond Belief”. Ainus parem uusversioon on (seekord John Schlitti esitatud) “Judas’ Kiss” – kuid isegi siin on Volzi algvariant parem.

Üks bändi esimesi hitte, “The Coloring Song”, kõlab siin nagu Nirvana – mitte isegi halvasti, aga see stiil ei sobi selle lauluga (ja need käigud on ikkagi lihtsalt inetud – Nirvana narkolaksuse-õlleuimase olemuse puhul mõistetavad, Petra puhul mitte). Natukenegi positiivsem on lõpulugu, Wake-Up Calli lõpust võetud “Just Reach Out”, aga siit on täiesti kadunud rokielement – see on siin keskpärane, igav gospellõõritus.

Plaat müüs vähem kui 40 000 koopiat (selle bändi kohta selgelt vähe), plaadifirma lepingut ei pikendanud ning kui album mingi valemiga ikkagi Grammy võitis, siis küsisid paljud, et mida need valijad ikkagi nuusutasid…

2001. aastal otsustas Bob Hartman bändi jaluleaitamiseks tagasi tulla, leiti uus plaadifirma ning jätkati kolmekesi (Schlitt, Hartman, Weaver) koos stuudiomuusikutega. Bassi mängis külalisena Rick Cua, kes 90-ndatel ka üsna edukat soolokarjääri tegi (ja selle raames ka Tallinnas Gospelfestivalil käis). Tulemuseks oli Revival, kus esmakordselt ei ole ühtki Bob Hartmani lugu (see ongi kaveriplaat, nagu kaks varasemat Petra Praise’i) ning saund on taas teistsugune – natuke elektroonilisem ja mõtlikum.

Aga vähemalt ei ole see muusika enam inetu, pigem Petra Praise 2 ja God Fixationi sarnane, alternatiivrokielemendiga popgospel (algus ja lõpp on pehmemad, keskpaik traadisem). Ehk kõige rokilikumad on Chris Tomlini “The Noise We Make” (huvitaval kombel kõlab põhiriff üsna klassikalise Petra moodi) ja isemoodi töötlus gospeliklassika “Amazing Grace” teemadel (pealkiri on sama ja ka tekst lähtub sealt, muusikaliselt ei ole siin aga midagi ühist). Pehmematest lugudest on ehk enim õnnestunud “Better Is One Day” ning üsna palju mängitud “Meet With Me”.

2003. aastal lasti välja bändi 20. album Jekyll and Hyde, mis tegi taas pöörde. Loobuti klahvpillidest ja keerati saund tublisti raskemaks – see on vaat et (nu)metal-album (vungi keerab üles kohe alguse nimilugu). Enne seda aga lasti (tänini päris arusaamatutel asjaoludel) bändist lahti kauane trummar Louie Weaver ja võeti asemele Paul Simmons. Lugude autoriks on taas Bob Hartman ning see mõjub bändile pigem hästi, ka 53-aastane John Schlitt teeb siin üle pikema aja taas kõvemat häält.

See on korralik rokkalbum, ehkki võib-olla veidi ühetaoline (ainult kaks viimast lugu on natuke pehmemad, klassikalise roki elementidega – ehk enim meeldibki siit plaadilt viimane, “Sacred Trust”). Ent Petra näitas siin, et neid maha kanda on veel varavõitu.

Petra “ametliku osa” lõpetab 2005. aasta Farewell, bändi teine live-album. Külalistena on kohal ka Greg X. Volz ja John Lawry, lood on läbilõige bändi karjäärist. Seal Tennessee kontserdil, kus see salvestati, oleks tahtnud täitsa olla… Mõnus on akustiline sett Volziga solisti rollis, tore mõte on mitmetes lugudes tšello kasutamine basskitarri asemel. Lõpupoole aga tuleb John Lawry lõbus mängimine sämpliga “Jesus Loves You” ja viimaks ka “Beyond Belief” (õnneks originaalilähedaselt) ja “He Came, He Saw, He Conquered”. Lõpp hea, kõik hea. 🙂

Pärast seda albumit mindi ametlikult laiali – aga loomulikult ei saa taadid rahus istuda ja tulevad aeg-ajalt (eri kombinatsioonides) jälle kokku. Ja ühest vahvast kaverist tollelesamale “Beyond Beliefile” on siin juba varem kirjutatud – peasüüdlasteks noor brasiillane Dan Vasc ja kaks 70-aastast Johni 2020. aasta lõpus.

Päris äge maraton sai. Järgmine kord vaataks vahelduseks midagi pehmemat.

ITSPEA rahvas luges täna Eben Mogleni “Anarchism Triumphanti”. Mõned kirjutasid päris huvitavaid mõtteid – samas on tänase põlvkonna ajud “häkkeri”-termini osas paraku ilmselt juba lootusetult ära triigitud (selgitamine ei näi enam aitavat). Näis, kas on sellega mõtet edaspidi üldse jätkata.

Aga Petra järgmiseks albumiks on nende ilmselt parim plaat – seda nii siinkirjutaja kui ka nende paljude arvates, tänu kellele see taas bändile kuldplaadi tõi (ja viimaks peale viit kandideerimist ka Grammy auhinna). 1990. aasta Beyond Belief on väga kvaliteetne suure-areeni-rokk põhiosas korraliku vungiga ja mõnede ballaadidega seal vahel (kusjuures siin on paremad just need vungilood – paljuski jälle tänu John Schlitti vokaalile).

Avalugu “Armed and Dangerous” on korralik hevi, järgnev “I Am on the Rock” ühendab salmis hevi ja refräänis meloodilist hardrokki. Eriti hea on aga neljandana tulev hoogne ja meloodiline nimilugu (sellele tehti ka hästi vahva muusikavideo). Pehmema poole pealt võiks välja tuua lõpuloo “Prayer” – kena sündiklaveriballaad, kus John Schlitt kasutab hoopis pehmemat hääletämbrit kui mujal. Plaat tervikuna sarnaneb ehk kõige enam Def Leppardi kuulsaimatele albumitele.

Aasta hiljem tuli välja Unseen Power – samuti tervikuna hea plaat, ehkki veidi vähem poleeritud saundiga ning muusikaliselt siinkirjutaja jaoks eelmisega võrreldes pool sammu tagasi. Aga ka see sai Grammy, bänd sai esineda ühel Farm Aidi heategevusprojekti kontsertidest (ainsa kristliku bändina) ja võeti Hard Rock Cafe “elanikuks”. Alguse kolme käreda hardroki järel mõjub veidi veidralt roxette’ilik “Hand on My Heart”, selle bändi kohta isegi natuke läägevõitu poplugu. Lõpuballaad “In the Likeness of You” on õnneks märksa ausam ja ehedam.

1993. aasta albumi Wake-Up Call salvestasid bändimehed koduses Nashville’is Brown Bannisteri käe all (Elefante-vendade LA stuudiosse reisimise asemel). Plaat kõlabki veidi teistmoodi – aga kantripealinn ei tähendanud kindlasti kantrit. See on hea klassikaline rokkalbum, ehkki mitte enam paari eelmise plaadi staadionirokk.

Alguse kolm laulu on natuke ZZ Topi rea peal, käreda bluusinoodiga rokilood, järgnevad mõtlikum ballaad “He’s Been in My Shoes” ja bonjovilik “Praying Man”. Siin plaadil on kolm lugu bassimees Ronny Catesi looming, kõik neist on väga head (tõsi, nende tavapäraselt terased tekstid on endiselt Bob Hartmani sulest) – tõsine, nu-metali kanti (Korn?) minev traadikas “Underneath the Blood”, kristliku elu märkidest rääkiv “Marks of the Cross” ja vist plaadi parim lugu “Sleeping Giant”, väga klassikaline ja hea metafooriga rokilugu (pealkirjas on mõeldud kirikut). Ka plaati lõpetav “Just Reach Out” on mõnus ja kaasatõmbav showstopper. Album tõi bändile kolmandagi Grammy auhinna.

Wake-Up Call kuulub siinkirjutaja jaoks kolme parima Petra albumi hulka ning oli paraku ka Petra hiilgeperioodi lõputähiseks – pärast seda lahkus bändist John Lawry ning veidi hiljem lõpetas tuuridel osalemise ka ainus algne bändiliige Bob Hartman.

Pärast aastast pausi ilmus bändilt 1995. aastal No Doubt. Enamik laule on endiselt Bob Hartmanilt, kes mängis sisse ka plaadi kitarrid ja oli kaasprodutsendiks, kuid hiljem kontsertidel mängis juba David Lichens (ja klahvpillidele tuli peale John Lawry lahkumist tema endine pillitehnik Jim Cooper). Plaat on eelmistega võrreldes saundilt popilikum, isegi John Schlitti lauluhääl ei ole enam eelmiste albumite draiviga.

Alguse rokilood on küll peaaegu endised, kuid saundis on selgeid muutusi ning järgnev poprokkballaad “More Than a Thousand Words” (iseenesest hea lugu) on juba märgatavalt pehmemat sorti. “Right Place” on taas korralik alternatiivse kõlaga andmine, aga endiselt mitte enam päris sama saundiga kui varem. Grammyle kandideeris ka see album, kuid seekord enam seda ei saanud. Pärast seda plaati lahkus Ronny Cates ning ka uued tulijad Lichens ja Cooper ei jäänud pidama.

Kahe aasta pärast prooviti teha järge varasemale väga edukale Petra Praise’ile. Petra Praise 2: We Need Jesus ei ole aga enam päris sama. Kaverite seas on päris mitu Bob Hartmani originaallugu ning kogu saund on taas pehmem. Siin plaadil mängib kitarri veel David Lichens, kuid Ronny Catesi asemel on Lonnie Chapin ning plaadil teeb kaasa rida külalismuusikuid, kellest tuntuim on ilmselt Foreigneri 1992. aasta paiku kristlaseks saanud solist Lou Gramm.

Lugudest on päris mõnusa vungiga kergerokikaver Rick Foundsi tuntud ülistusloost “Lord I Lift Your Name On High” – üldiselt on aga plaat ühtlaselt kuulatav, ent erilise särata (ning sedasorti muusikat suudaks teha ka paljud teised peale Petra).

1998. aasta God Fixation tõi bändi nooremad kitarristid Pete Orta ja Kevin Brandow’, kuid plaat tervikuna on samasugune kui eelmine – täiesti kuulatav, korralikult tehtud raadiomusa, väikese alternatiivinoodiga popgospel (mitte päris Hillsong, aga ka mitte väga erinev). Võib-olla kõige märgatavam (ja traadisem) on “A Matter of Time”, aga ka see on pigem omaaegne dc Talk (Jesus Freaki albumilt) kui Petra.

Järgmisel korral siis tulevad Petra viimased albumid, sh kohe alguses nende ilmselt kõige suurem põrumine.

ITSPEA kursus jõudis peale ülestõusmispühi (ühe päeva võrra pikema nädalaga) 9. teemasse ehk IT-juhtide võrdlemisse. Üsna paljud lasid seekord kergelt luha – ehkki oli ka häid kirjutisi. Tundub aga siiski, et järgmisel aastal tuleks ülesanne ringi sõnastada.

Aga Petra kuulamine jätkub 1984. aasta lõpu (Spotify ja veel mõned allikad aga pakuvad aastaks 1985) albumiga Beat The System. Selles mõttes veider plaat, et suure osa tööd tegi siin ära laenatud pillimees, stuudiomuusik Carl Marsh, kes mängis sisse kõik trummid, bassi ja suure osa klahvpillidest – John Slicki asemele klahvimängijaks tulnud (ja kümneks aastaks paika jäänud) John Lawry siin väga mängida ei jõudnudki.

Petra saund muutub siin plaadil tublisti sünteetilisemaks – alguseots on puhas sündirokk (kohati Whitesnake, kohati Depeche Mode). Tagapool tuleb uus (veidi queenilik) versioon Russ Ballardi loost “God Gave Rock and Roll to You”, mis varem üksjagu pahandust tekitas – nüüd oli Petra aga suurte poiste seas ja lärmajad võtsid vaiksemaks. Siin on ka nondesamade lärmajate poole irooniliselt näpuganäitav sündipopilik (springsteenilik vastuolu muusika ja teksti vahel…) “Witch Hunt”, mille terav tekst kirikus paraku küllaltki levinud silmakirjatsemist üsna lapiti kolakaga kostitab.

Kokkuvõttes on seegi plaat hea (ehkki veidi teistest erinev) kuulamine, kuigi suuri lemmikuid ei oskaks siit välja tuua (tollele pika nimega loole lisaks ehk ka pauerballaad “Voice in the Wind” ning Etioopia lastest rääkiv mõtlik “Hollow Eyes”).

Järgmisel aastal lasti välja live-album Captured in Time and Space – ülejäänud lood on varasemate plaatide omad, aga ühe popurrii lõppu tehti ära Händeli kuulus “Halleluuja”. Samal aastal ilmus aga ka stuudioplaat Back to the Street – Greg X. Volz oli selleks ajaks otsustanud soolokarjääri kasuks ning asemele võeti üks tolleks hetkeks oma eluga üsna rappa jõudnud sell.

John Schlitt oli Head Easti nimelise bändi solistina saanud üsna edukaks, ent jõudnud enda eluga nii puntrasse, et visati bändist alko- ja muude jamade tõttu välja (ning olla plaaninud ka endaga midagi hullu ette võtta). Õnneks oli tema naine jõudnud selleks ajaks otsapidi kirikusse ja tiris viimaks mehe kaasa – lõpptulemuseks oli väga hea rokklaulja väga pikk karjäär. Petra mõlemad solistid on head lauljad, aga Schlitti hääl on üks parimaid klassikalise roki žanris üldse.

See plaat on mingis mõttes üleminekuetapp Volzi ajastust Schlitti omasse – laulab Schlitt, aga muusika on pigem veel Volzi ajastu oma. Saund on hästilihvitud, selle eest tuli pikemaks ajaks hoolitsema endine Kansase laulja John Elefante (koos arranžeerijast venna Dinoga). Paremad lood on ehk kolm viimast – ballaad “Fool’s Gold”, vahva sõnamänguga popprokk “Altar Ego” ja pehme, meloodiline raadiohitt “Thankful Heart” (viimases tuleb Schlitti vokaal ehk kõige paremini esile).

1987. aasta This Means War! on juba selgelt Schlitti ajastu plaat – tugisammasteks John Schlitti vägev hääl, John Lawry klahvpillitaust ja Bob Hartmani kitarririfid (viimane kirjutas endiselt enamiku repertuaarist, mis aga siitmaalt hakkab kalduma klassikalise staadioniroki žanri poole). Toto ja Journey asemel läheb bänd nüüd pigem Bon Jovi (“He Came, He Saw, He Conquered”), Scorpionsi (“Kenaniah”, “All King’s Horses”) ja Def Leppardi (“You Are My Rock”, “Dead Reckoning”) kapsamaale, tekstid aga on endiselt petralikult otsekohesed ja samas mitmekülgsed (ühe YouTube’i kommentaari järgi “on Petral olemas laul absoluutselt igaks elujuhtumiks”).

Sõjateema siin plaadil on aga pigem ülekantud tähendusega (vaimuliku võitluse mõttes) – kuid nimilugu alguses on piisavalt sõjakas, et isegi Manowari meenutada. Skaala teise otsa jääb taas kena raadioballaad “Don’t Let Your Heart Be Hardened”.

1988. aasta albumil On Fire! asendab Mark Kellyt basskitarril Ronny Cates ning tulemuseks on vist kõige klassikalisem ja stabiilsem Petra koosseis (lausa kuue plaadi jagu – Schlitt, Hartman, Lawry, Weaver, Cates). Stiililiselt jätkub eelmise plaadi rida – (vaimuliku) sõdimise teema ning hästi tehtud ja (Elefante-vendade poolt) poleeritud suure-staadioni-rokk.

Ilus oma ajastu sündiklaveriballaad (vokaalpartii on samuti kena) on “First Love”. Hea lugu on ka “Council of the Holy”, mis huvitaval kombel sarnaneb hoopis hilisema, taaskogunenud Europe’iga (seda nii alguse ballaadi- kui raskerokiliku lõpuosa poolest – ning Joey Tempest on üks üsna väheseid rokihääli, keda kannatab Petra hiilgeaegade Schlittiga võrrelda).

Täna viimasena võtaks ette 1989. aasta albumi Petra Praise: The Rock Cries Out. Nagu nimigi ütleb, on tegu vabakiriklikel jumalateenistustel lauldavate ülistus- või kiidulaulude kogumikuga (muidugi Petra stiilis; lisaks on plaadil ka kaks Bob Hartmani originaallugu). Siinkirjutajale seega tuttav materjal – suurt osa neist on tulnud eri aegadel ja kohtades ka endal mängida.

Sedalaadi muusika omapära on lühikesed laulud – tihti lauldakse vaid 1-2 salmi, vajadusel korrates. Nii on ka siin enamik lugusid lühikesed, aga leidub nii korralikku keevitamist (kohe avaloos) kui ka ilusaid ballaade. Endale meeldivad enim “King of Kings” (siin on jälle Manowari lõhna tunda), mõtliku palvena mõjuv “Take Me In”, “Salvation Belongs to the Lord” (John Schlitti rokihääl refräänis, Bob Hartmani kitarripartii ja Louie Weaveri trummid hoiavad selle liiga seebiseks minemast), üsna queenilik “The King of Glory Shall Come In” ning eriti lõpus olev “We Exalt Thee”.

Viimane on tegelikult ainult algse laulu refrään, millest on aga tehtud tõsine staadionirokihümn – huvitav harmoonia tekib taustakoori klassikalise ja solisti rokivokaali vahel, aga kogu bändipartii on äge ning lugu on väga stiilne tervik. Sedalaadi töötluste peale oleks Petra algaegade “isakesed” end ilmselt rohelisetriibulisteks vihastanud, ent kaheksakümnendate lõpuks oldi ilmselt rokkmuusika kirikussetulekuga leppinud. Siit tuleb ka bändi ajaloo esimene kuldplaat – kristliku muusika turg ei ole isegi USA-s nii suur, et igaüks suudaks poolt miljonit albumit läbi müüa.

Jätkab järgmisel nädalal, mh Petra parima plaadiga. 🙂

ITSPEA tegelased jõudsid täna professionaalsuse teemasse ja pidid analüüsima kõrghariduse, rakenduskõrg-/kutsehariduse ja sertifikaatide mõju IT-karjäärile. Päris huvitav lugemine oli (leidus ka arvamus, et kõrgkooli polegi varsti enam vaja). 🙂

Aga paralleelse muusikakuulamise osas koliks folgilike Rankinite juurest tagasi rokilainele, aga väikese iseärasusega. Järgmine rokkbänd on – Suurel Neljapäeval kuulamisega alustamiseks sobivalt – kristliku rokkmuusika üks alusepanijaid, kelle ajalugu annab pikkuselt võrrelda kasvõi Runrigi või Springsteeniga (seega tuleb taas päris mitu osa).

Petra (kreekakeelne “kalju”, nagu ka Peetruse nimes) sai alguse ajal, mil USA kirikuseltskond suhtus rokk- ja üldse poppmuusikasse üsna karvaselt. Siis aga hakkas tekkima noori kutte, kes küsisid “Why should the Devil have all the good music?” ehk miks peaks kogu hea muusika Saatanale jätma (veel üks tuntud selle rea muusik – Larry Norman – tegi 1972. aastal ka sellenimelise laulu).

Petra alusepanijaks oli 70-ndate alguses kitarrist Bob Hartman, kes hipiajastu järellainetusena püüdis kokku sulatada rokkmuusikat ja sõnumit Jeesusest (hipid ei olnud just tavamõistes kirikuskäijad, kuid Jeesus Kristusest pidasid enamasti lugu). Esialgne Petra koosnes kahest laulvast kitarristist (Bob Hartman ja Greg Hough), bassimehest (John DeGroff) ja trummarist (Bill Glover) ning bändi esimene, endanimeline stuudioalbum (peamiselt Bob Hartmani loominguga) ilmus aastal 1974.

Muusikalises mõttes oli see üsna taltsas (suures osas pigem segu kantrist ja pehmest folkrokist), kuid põhjustas ikkagi USA-s paraja furoori. Avalugu “Walkin’ in the Light” on üsna korralik kantrirokk (kitarris on konteksti arvestades ikka üsna julgelt “traati pandud”). “Mountains and Valleys” toob meelde isegi Queeni esimese albumi (vrdl “Doing All Right”). “Lucas McGraw” on puhas lõbus kantri bändžo ja prääksuva ninahäälega. “Backslidin’ Blues” ehk “usutaganeja bluus” on väidetavalt üleüldse esimene tõsine bluusilugu kristliku muusika albumil. Aga see plaat kõlab kuidagi tuttavlikult – umbes nagu varajane Fix. 🙂

Ent Petra on algusest peale vaieldamatult selge sõnumiga bänd, tekstid on üsna üheselt evangeelse sisuga (seega ei ole imestada, et nad on alati suutnud mõlemale äärmusele närvidele käia). Samas on muusika tolle aja kontekstis väga korralikult tehtud (ja Bob Hartman näitab end algusest peale väga hea kitarristina) ning alles alustanud plaadifirma Myrrh Records jäi läbimüügiga rahule.

Järgmine album Come and Join Us tuli kolm aastat hiljem 1977. aastal. Trummar läks vahepeal minema, kuid tuli albumile stuudiomuusikuna tagasi. Stiili oli raskemaks keeratud (“Sally” kõlab natuke isegi Zeppelini kanti) ning Hough’ ja Hartmani kõrvale võeti laulma mitu külalissolisti (sh hilisem pikaajaline laulja Greg X. Volz). Jauramist jätkus ka – üks laul praagiti firma poolt välja ja plaadi algne nimi tuli ära muuta. Ent ikkagi jäi Russ Ballardi kaver “God Gave Rock and Roll to You” (algselt oli mõeldud ka plaadi pealkirjaks) avalooks – see on ikka juba päris rokilugu (hiljem laulis seda mh KISS) ja konteksti arvestades julge samm (isegi kui siinne versioon on üsna pehme). Veel üks samaväärne on lõpuks nimilooks saanud “Come and Join Us”, päris lõbus on ka “Woman Don’t You Know” (nagu oleks Freddie asemel Miki-Hiir varajase Queeni ette pandud…). Plaadifirma sihiks olnud läbimurre n.ö. ilmaliku roki turule jäi aga tulemata ning poisid said firmast kinga.

Kahe aasta pärast oli Petra tagasi albumiga Washes Whiter Than (uue plaadifirma Star Song Records alt). Koosseisust jäi alles vaid Hartman, kes kutsus juurde (Petras esmakordselt) klahvimängija Rob Frazieri ja juba eelmisel plaadil laulnud Greg X. Volzi (too olevat pidanud valima REO Speedwagoni ja Petra vahel ning pühendunud kristlasena eelistas viimast), viimane hakkas ka uueks trummariks.

See plaat on märksa pehmem raadio-popprokk (kõige tuntumaks sai ilmselt “Why Should the Father Bother?”, mis enda ilusa kitarri ja vokaaliga ongi ilmselt parim lugu albumil, veel üks samalaadne on ka “Mary’s Song”) ja ehk rahustas vanameelsemaid kuulajaid natuke. Stiil aga meenutab omaaegset Jaak Joalat ja Radarit kusagil varietees (eriti viitab sellele mõnes loos esinev funky-noot) – iseenesest kvaliteetne, aga veidi igav ja natuke haltuura –  nagu kroomitud plastik. Ainus pluss on see, et Greg X. Volz oli algusest peale selgelt parem laulja kui Hartman või Hough.

Aga ka see taltsas album ei müünud (erinevate jamade tõttu) hästi ning varsti oli Bob Hartman jälle ainult koos Volziga (ning kaalus ka Petraga lõpetamist). Kuid Star Song oli nõus jätkama – nii ilmus 1981. aastal järgmine plaat Never Say Die, mis tõi Petrale esimese suurema läbimurde.

Kohe avaloost “The Coloring Song” sai suur hitt – see on natuke Blackmore’s Nighti rea peal, keskaegsete mõjudega ballaad. Volzile ja Hartmanile lisaks tulid siit bändi bassimees Mark Kelly ja klahvimängija John Slick, trummi mängis plaadil külalisena Keith Edwards. Eelmise plaadi plastik kadus õnneks suuresti ära, siit saab alguse Volzi ajastu Petra ehe, kuid samas lihvitud firmasaund, mis meenutab ehk natuke Totot (eriti kohe alguses “Chameleon” ja “Angel of Light”, kus Bob Hartman kõlab väga Steve Lukatheri moodi).

Siin on ka kaks üsna vastuolulist lugu – “Killing My Old Man” on tõsine bluusrokk ning kahetimõistetav nii pealkirja kui ka teksti poolest (aga räägib siiski vaimsest pöördumisest ehk “enda vana mina” tapmisest), “For Annie” on valus klaveriballaad ühe tüdruku enesetapust (omas ajas vägagi tabuteema). Ning ka eespoolmainitud “Angel of Light” räägib tegelikult hoopis langenud valguseinglist – ehk vanakurjast. Uuesti on siin plaadil salvestatud Greg X. Volzi varasem “Without Him We Can Do Nothing”, mis on tugevasti parem kui algvariant. Viimaks lõpulugu, “Praise Ye the Lord”, mis kõlab otsekui bändi hilisemast perioodist (John Schlitti ajastust) ajamasinasse sattunud laul.

1982. aasta More Power to Ya toob trummide taha pikaajalise trummari Louie Weaveri. See album on saundilt samaväärne eelmisega, kuid ehk natuke raskemgi – suur osa on korraliku vungiga hardrokk (näiteks “Second Wind”), paar head ballaadi seal vahel (nimilugu, “Road to Zion”).

Mingitele uhuufundamentalistidele oli tollal tulnud pähe totter luul, et rokkmuusika sisaldab saatanlikke sõnumeid, mida kuuleb lugu tagurpidi mängides (tõsi, hiljem võtsid mõned paharetikummardajate bändid sellest luulust päriselt idee ja tegidki nii). Siin plaadil on esimene Petra leidlikest ninanipsudest sedalaadi seltskonnale. “Judas’ Kissi” alguse sõnamulinat tagurpidi mängides kuuleb seal manitsust “Miks sa otsid kuradit, kui peaksid otsima Issandat?”, lisaks on see lugu juba üsna ägedalt hevilik (Greg X. Volz suudab ikka päris vägevaid noote välja võtta). “Rose Colored Stained Glass Windows” algab ilusa ballaadina ja jätkub hardrokina.

Sarnaselt eelmise plaadi lõpulooga on ka siin üks justkui hilisemasse perioodi kuuluv lugu, Greg X. Volzi ülistusrokiklassik “Let Everything That Hath Breath”. Kokkuvõtlikult on see siinkirjutaja jaoks kindlasti Petra parimate albumite seast, see on ühtlaselt hea kuulamine.

Järgmise aasta albumit Not of This World on Bob Hartman ise nimetanud eelmise järjeks ning üldine loogika ongi sama (hinnang samuti, ehkki õrnalt meeldib eelmine plaat rohkem – siin on rohkem n.ö. lihtsalt häid lugusid). Selleks ajaks oli Petrast saanud kristliku roki lipulaev, keda veidi hapu näoga tunnustati ka väljaspool kirikut.

John Slick oli seni mänginud peamiselt Hammond B3 orelit, nüüd hakkas ta ka sünte proovima (seda kuuleb kohe avaloos “Visions (Doxology)” ja selle plaadi lõpus asuvas kordusversioonis). Nimilugu on hea mõtlik rokkballaad, klassikalise 80-ndate rokisaundiga (see klassikaline saund iseloomustab tegelikult kogu seda albumit). Veel meeldivad nutika metafooriga pauerballaad “Grave Robber” ja needsamad alguse-lõpu instrumentaalid.

Jätaks siin praegu katki, aga Petrat tuleb veel päris üksjagu. 🙂