IBMi foorumil

Tänane tööpäev kulus Swissotelis “suure sinise” külalisena. Viimastel aastatel on IBMi ja Novelli üritused muutunud varasema ajaga võrreldes märksa “häkkerlikumaks” ning kuigi tegu on endiselt turundusega, on sealt üha enam üht-teist kõrva taha panna. Ja süüa antakse kah korralikult, ehkki enamasti tuleb gluteenijama tõttu täiendav orgunn.

Seekord siis hommikupoolikul üldist visioonijuttu – see oli rohkem äriinimestele suunatud, aga paar head punkti sai ikkagi kirja, eriti Bijan Davari avaettekandest (aga see Taavi Kotka näidatud [L] NSA-pilt tuleb ka teinekord mõnes teemakohases loengus kasutusse võtta). Pealelõunal läks jutt sektsioonidesse, käisin [L] turvateemat kuulamas ning sain veel paar mõtet – poola poiste jutt oli päris põnev (kui kohustuslik reklaamjutt välja jätta).

Nagu alati, on sellise käimise plussiks ka inimestega suhtlemine (ameerika keeles networking). Seekordki õnnestus paar asjalikku ideed läbi arutada ning trehvata ka ülikooliaegset parimat sõpra, keda jupp aega näinud polnud. Aitüma IBMile asjaliku ürituse eest.

Bruce paneb puusse

Bruce Schneier on muidu väga asjalik härrasmees. Aga [L] selle üllitisega on ta küll nööbi külge (halvasti istuva) ülikonna õmmelnud.

Nagu mitmed kommentaatorid juba seal maininud on, ei ole kuulivest ega muud kaitsevahendid kindlasti “kuulikindlad” sõna ülekantud tähenduses (ja vahel ka otseses).  Kui juba spekuleerida teemal “mis siis, kui kellelgi oleks püss olnud”, siis pigem arvaks, et kaitserüül oli samavõrd palju halbu kui häid omadusi.

Näiteks on raske uskuda, et see sell pidevalt sellist varustust kandis ja end selles seeläbi mugavalt tundis – olen ise proovinud selga ehtsat rõngassärki (kaalult umbkaudu võrreldav tolle kaitserüüga) ning see oli esialgu ikka harjumatu küll. Distantsid olid selles olukorras väikesed ja segadus suur, seetõttu oleks vastutegevuse suurim risk olnud pigem kõrvalseisjate kahjustamine, see aga ei ole kurjategija kaitsemeetmetega üldse seotud.

IMHO poleks väga vahet olnud, kas keegi oleks talle otse 9mm augu sisse teinud ja lõplikult ära nullinud või oleks kuul rüült eemale põrganud ning selli oimetult ja roidemurruga selili virutanud – mõlemad oleks väga tõenäoliselt  andnud parema lõpptulemuse kui praegune.

APDEIT: Päris huvitav lugemine on ka seinast seina seisukohtadega arutelu [L] ESR blogis.

Turvalise Interneti päev

Kaku doktorant Birgy pidi [L] sellisel üritusel esinema ja kutsus juhendaja kaasa juhet hoidma. Kuna päev võimaldas ja oli ehk lootust midagi uut enda tudengite jaoks teada saada, siis saigi mindud.

Henrik Roonemaa jutt alguses oli sissejuhatav, ent sellisena asjalik (õnneks tõi ta välja eesti kultuuri säilitamise aspekti – see võimaldas muide ka pärast küsimustevoorus uurida, et kuidas meie praegune domeenireform kultuuri säilimist toetab). Järgnev daam USA-st, pr Cummings, aga mõjus suhteliselt ambivalentselt – jutt oli iseenesest ju õige, ent standardne, veidi täditsev ja esitatud piisava annuse dutiful dullness’iga. Seda ettekannet oleks juba sõnumi edasijõudmise huvides pidanud esitama keegi noor inimene (andmaks asjale esmase allika efekti), ka jutt oli ehk natuke sedasorti tasemel, mida räägitakse ülemaailmselt jõukate ja erinevate huvitavate nimedega mittetulundusühingute kokkusaamistel kokkusaamise õigustamiseks. Igatahes oleks kasvõi Belgias 1996. aastal toimunud jubedat [L] Dutroux’ juhtumit pidanud enam selgitama (see on üks kõige jõhkramaid sedasorti asju Euroopas – väidetavalt vahetas kolmandik sama perekonnanimega belglastest järgnevatel aastatel nime).

Peale lõunat jätkus üritus TÜ Veronika Kalmuse ettekandega [L] EU Kids Online -projekti teemal. Natuke eelmise moodi, kuid elavam ja samas tõsiseltvõetavam esitus, lisaks ka hulk konkreetset statistikat. Siit jäi mitme positiivse näitaja kõrval silma paraku ka mitmete nähtuste ilmne põhjus – Eestis kahjuks väga levinud eetiline vaakum. Järgnenud Ingrid Maadvere ja Birgy Lorenzi ettekanne oli päris kasulik kuulamine saalis istuvatele kooliõpetajatele ning aitas ehk mõnel näha Internetti natuke laiema nähtusena kui seni tihtipeale tavakodanikele õpetatud on (see andekalt napakas video banaani vibutava kurja mehikesega oli päris hea 🙂 ).  Peale kohvipausi järgnenud keskkoolinoorte jutt endi tegemistest võrgus oli mõnusalt vahetu (s.t. just see, mis ameerika tädi ettekandes puudu jäi)  ja oli ilmselt kasulik kuulata lapsevanematele, kes võisid üsna otsesest allikast infot saada enda järeltuleva põlvkonna tegemiste kohta (paar päris head näidet Facebookist ja ka arvutimängudest).

Üldse näib, et päeva teine pool oli asisem – psühholoog Tiiu Merese ettekanne teismeliste võrgukäitumise ja identiteedi psühholoogilistest aspektidest oli ilmselt päeva parim ning  tõi välja mitu head tähelepanekut (muuhulgas jällegi ühe Eesti ühiskonna probleemi – teismelistel tüdrukutel pole pahatihti võtta ühtki normaalset meesterahvast, kelle hinnangute järgi  orienteeruda – isad on ära läinud, vendi tihti pole, onude ja muude sugulastega lihtsalt ei suhelda. Kurb, aga tõsi). Viimase esineja, Microsofti-mehe Rasmus Reino jutt oli paraku pigem väikest viisi firmareklaam filmikommentaari vormis  (ehkki too Microsofti reklaamfilm oli iseenesest ilus). Seda teemat oleks ehk paremini sobinud kajastama IT Kolledži rektori kt. 🙂 Anto Veldre märkus selle kohta, et innovatsioon ei pärine enamasti suurfirmadest, oli täiesti asjakohane.

Kokkuvõttes oli suurele osale saalisviibijaist kindlasti kasulik üritus. Kuid ometi ei saa ma mööda asjast, mis halva maigu jättis – kuidas saab üks sellistel üritustel pidevalt plusspunkte nooliv suurfirma olla juba mitukümmend aastat arvutimaailma suurim
* lollide kasutajate (aktiivse monopolipoliitika ja muuhulgas ka koolide pideva “sissesöötmise” tulemus),
* ebaturvalise tarkvara (pahavara on tänini absoluutses enamuses Windowsi nähtus),
* rumalate seaduste ja ebaeetilise äripraktika (sahkermahker-lobitöö ja erinevate JOKK-skeemide kaudu – märksõnad ACTA, OOXML, SCO, DMCA, OLPC jpt) ja
* aktiivselt taotletava tehnoloogilise monokultuuri (kogu konverentsi materjalis ei näinud ühtki viidet arvutiplatvormidele, kus antiviiruse kui sellise järele puudub otsene vajadus, korduvalt viidatud  arvutikaitse.ee lehel leiab vaid [L] nuta-või-naera -tasemega jurajuttu ja sedagi nurga tagant)
allikas? Kuidas saab tõsimeeli väita, et asjaga tegeldakse, samaaegselt enda kasumi suurendamise nimel probleemi süvenemisele mitut pidi kaasa aidates?  Või ongi eelmises postituses toodud lollakas paralleelpilt rohkem tõepärane, kui alguses tundub…?

ECER järelkonverents

Kakk käis TLÜ-s [L] üht sellist üritust kuulamas.

Teema on kahtlemata ülivajalik – mida enam mistahes selle valla turvalisusest räägitakse, seda rohkem on lootust, et “hispaanlanna” sarnased rotid endale enam ohvreid ei leia.  Paraku on küberkiusamine niivõrd kirju valdkond, et see seltskond tundus jääma teemaga hätta. Kindlasti on selle problemaatika juures vaja ka psühholooge ja kasvatusteadlasi, ent paraku tundub, et tehnoloogilist komponenti ei vallanud eriti keegi ja küberkiusamise tehnoloogilisemat sorti eeldused (kuvaripeitus, erinevate kontekstide skaala, toimikuefekt, ründetarkvara,  vastutehnikate võimalused jne) jäid kõik avamata. Tänaste netinoorte puhul aga lööb lapsevanemate tehnoloogiline ignorants vähemalt sama tugevasti tagasi kui kasvatuse unarussejätmine või tähelepanupuudus. Teisalt ei lahenda seda sasipundart muidugi ka ainuüksi iti-inimestega.

Kahjuks tuleb öelda, et [L] Helle 2008. aasta informaatika bakalaureusetöö oli märksa sisukam ja asjalikum kui täna räägitud ümmargune jutt.  Alguses räägitud Sten Kalma lugu oli valusalt tõeline, edasi läks tüüpiliseks eurojahuks.  Kahju.

Kreisi värk

Cory Doctorow kirjutab USA-s küpsevast kohtuasjast – üks tore kool Pennsylvanias jagas oma õppuritele lahkesti läpakaid, millel sai kaugjuhtimise teel veebikaamera ja mikri sisse lülitada ja kodus toimuvat näha-salvestada. Kõike ikka müütilise “õpilaste turvalisuse” huvides.   Täiega kreisiks läheb asi sealtmaalt, kus üks õpilane võeti vahele “ebasündsa tegevuse” eest (NB! omaenese kodus!)  ja näidati tõendina veebikaamerast salvestatud pilti…

Tuleb tõsiselt loota, et vanemate algatatud kohtuasi edukaks osutub ning kool ja/või selle asjapulgad kinni pannakse. Sorry, aga kui siit hoiatavat eeskuju ei tule, siis keerab asi üsna ruttu ei tea kuhu.

Ja muidugi on see ilus näide sellest, kuhu viib kombinatsioon arvutikasutajate ignorantsist ja kinnisest tarkvarast.

Europetised

Vahetevahel kirjutab Kakule mõni mugu Lääne-Aafrikast ja kutsub appi n+1 miljoni raha väljasahkerdamiseks surnud sugulase kontolt. Need naljad on hästi tuntud ja eriti vist kommenteerimist ei vaja.

Just lõppenud turvalisuskursuse järelkajana aga võiks igaks juhuks (ehk on mõnel kasulik teada saada, paljud kindlasti juba teavad)  mainida üht teist skeemi, mille tegelinskid täna kah ühe kirja postkasti libistasid.  Nimelt pakub seltskond sullereid teie firma tasuta registreerimist “EL firmade andmebaasis” – ilus suur lahtritega blankett, lihtsad küsimused, allkirja koht all.  Nagu ikka, peitub Saatan detailides – vahele poetatud tihedas ja peenes trükitähtedega kirjas (=> võimalikult raskesti loetav) registreerub allakirjutaja hoopis pättide “teenuse” kliendiks ja kohustub selle eest maksma 995 eurot aastas, kusjuures “leping” pikeneb automaatselt.    Arvestades meie inimeste lihtsameelsust ja lolluse massilist levikut on tegu küllaltki ohtliku pettusega.

Nagu sellistel juhtudel tavaks, viivad jäljed Euroopa Nigeeriasse ehk siis Rumeeniasse, ehkki kirjade järgi asuvad kontorid Utrechtis ja Londonis.  Kindlasti on Bulgaarias ja Rumeenias väga palju ausaid ja toredaid inimesi, ent IT vaatenurgast ei olnud nende nii kiire liituvõtmine küll hea idee – esimene on ajalooliselt tuntud viiruselabor ja teine väga suur petuskeemide pesa.

Lähemalt võib lugeda ka [L] siit.