Kaku ajaveeb
… on Bruce Springsteeni hüüdnimi. Leidsin Youtube’ist ka [L] ühe oma ammuse lemmikloo, mis loodetavasti põhjendab nime hästi ära (ja see lugu on Kakule endale läbi aegade palju tähendanud).
Viimase peal klassikaline rokklugu ülikogenud ja tasemel bändilt. Hea video. Vinge kitarri- ja suupillisoolo Bossilt endalt. Ja koos abikaasa Pattiga lauldud sädemeid pilduv duett.
Võimas esitus.
Kakk on viimastel päevadel kõvasti YouTube’is tuhlanud. Ja näe, mis ette juhtus… [L] “Still Crazy” filmi finaallugu. Uskumatu, et seda bändi pole tegelikkuses kunagi olemas olnud – ülimalt kihvt ja reaalsena tunduv esitus. Ja muidugi laul on tipptase, Claptoni stiilis kitrasoolo samuti. Peaks selle filmi ikka kusagilt siinsest poest üles otsima või Amazonist ära tellima.
Kes tahab laulu täit stuudioversiooni kuulda, siis selle leiab samuti YouTube’ist [L] kellegi slaidiesitluse taustana. Ja viimaks – kuna ka tekst on viimase peal, panen ka selle siia.
The Flame Still Burns
I live a life that’s surreal
Where all that I feel I am learning
Oh life, has been turned on the lathe
Reshaped with a flame that’s still burning
And in time, it’s all a sweet mystery
When you shake the trees of temptation
Yeah and I, I know the fear and the cost
Of a paradise lost in frustration
CHORUS
And the flame still burns
It’s there in my soul for that unfinished goal
And the flame still burns
From a glimmer back then
It lights up again in my life
In my life, yeah
I, I want my thoughts to be heard
The unspoken words of my wisdom
Today, as the light starts to flow
Tomorrow who knows who will listen
But my life has no language in love
No word from above is appearing
Oh the time, in time there’s a fire that’s stoked
With a reason of hope and believing
CHORUS
Keep rolling keep that flame still burning
Keep on rolling while the world keeps turning
Yeah, keep a’rolling
Yeah, keep a’rolling, yeah
CHORUS
Juhtumisi jäi YouTube’is ette [L] üks video, kus üks jänkist kutt demob balisongi ehk libliknuga. Päris lahedalt keerutab. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida.
Asjalike ja respekteerivate kommentaaride kõrval on seal vist tunduvalt rohkem sihukesi, mille autorite pea röntgeniga läbivalgustamisel ilmselt fotopaber täiesti ühtlaseks jääb (taina homogeensuse tõttu). Virisetakse selli suure kõhu pärast ja pritsitakse muidu tatti. Kustkohast küll sihukesed idikad tulevad…? Eelnevalt tundus, et Eesti veebides on juba piisavalt lolle kohatud, aga sealne kontsentratsioon oli ikkagi harjumatu. Ptüi, vastik.
Sõber Puravik saadab aeg-ajalt MSNi kaudu naljakaid asju. Tänane doos on [L] siin.
Tjaa… Enam ei julge kuhugi kuurorti naljalt minnagi…
Kunagi kümne aasta eest leidis Kakk Maksimarketi musapoe kolakastist paarikümnekroonise Kelly Family kasseti. Iiri muusika fännina sai ära ostetud, kuigi bändist kuigi palju ei teadnud. Osutus üllatavalt isemoodi kompotiks, aga täitsa vahva autos kuulata (see võis olla nende “Almost Heaven” plaat, aga ilmselt oli mingi poola päritolu segu). Kassett aga läks hiljem kahjuks kaduma.
Eks bändist ole siit-sealt uudiseid kuuldud. Enamasti kipub meedia neid sihukesteks veidi isemoodi veidrikeks pidama (üks suur vahmiil õdesid-vendi, usklikud – nagu iirlased enamasti ikka -, veidrate riiete ja hipimoodi pikkade juustega, näitavad kõigile plaadifirmadele trääsa ja ajavad kõiki asju ise). Saksamaal ja mujalgi Lääne-Euroopas aga on nad pikka aega populaarsed olnud.
Järgmine kokkupuude Kellydega oli mõned aastad hiljem aastavahetusel. Olime sõpradega Rakveres ja kuulasime raadiost R2 Aastahitti. Üldiselt tuli napakat diskotümakat püsti ja pikali. Ja siis äkki hoopis teisest ooperist lugu – Kellyde ülitundeline ballaad “I Can’t Help Myself”. Ja imede ime, ka rahvale meeldis.
Mõne päeva eest sattusin mingi x-lingi kaudu ühele mitteametlikule lehele, kus on muuhulgas saadaval ka [L] hunnik videosid (AFAIK täiesti legaalselt – Kellyd ise näivad asjast teadlikud olevat).
Too 1999. aastast pärit VIVA kanali kontsert on täitsa arvestatav laiv. Tegu on tõsiselt musikaalse perega, pille võib enam-vähem suvaliselt vahetada ja laulda oskavad ka kõik (ning riided pole selleks ajaks ka enam niiväga isemoodi kui varem). Üllatav on selle pere muusikastiil(itus) – kontsert algab vaat et heviga (“Why Why Why”), seal on nii ehtsat iiri folki (“When I Was In Town”), tasemel unpluggedi (“Mama”), hispaania rütme (“I Really Love You”; pere elas pikka aega Hispaanias ja osa Kellysid on seal ka sündinud), head autorokki, mis tahab detsibelle ja põhjas gaasi (“I Feel Love”) ja arvestataval tasemel poliitpoppi (“The Children of Kosovo”). Lisaks veel kahe venna lauldud toosama lüüriline “I Can’t Help Myself”, mille südantlõhestavuse Angelo täitsa usutavaks laulab, stingilik “Fell In Love With An Alien”, juba tollelt kassetilt tuttav igatsev “I Wish I Were A Swallow” ning kreisikämp “Hooks”. Show lõpeb naljaka jõulurokiga, kuhu on sisse pikitud Queeni “We Will Rock You” (ja laen ei kõla üldse pahasti!). Nii et suur soust – aga peab ütlema, et väga söödav.
Ja tolle vana kasseti lemmikloo [L] leidsin ka Youtube’ist üles (seal on Kellysid veelgi). Tolles videos on kõik muidugi kõvasti nooremad…
Midagi kreisit pühapäevaks (ja loodetavasti ei tee mõni torunina sellest jälle mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu ühe hiljutise postitusega juhtus).
Postimees toob ära [L] videoga loo isevärki vahejuhtumist Ventspilsiga peetud korvimängu ajal, kus sokikostüümi à la Anthony Kiedis rõivastunud noorhärra platsile tormas ja seal elevust tekitas (vahemärkus – Kiedis ja teised Red Hot Chili Peppersi liikmed olla lasknud end fotografeerida biitlite kuulsa ülekäiguraja-foto eeskujul samas paigas, olles aga riietatud vaid ühte sokki).
Muhe oli mängijate reageering, eriti Saksakulmu oma (kelle nimi tegelinskil selja peale kirjutatud oli). Noh, et igas mängus päris ei peaks, aga… 🙂
Järjekordsel veebiskolamisel maandus Kakk ameerika bändi [L]The Kry veebilehel. Tegu on kristliku rocki esindajaga, kes käis ka Tallinnas 1996. aasta Gospelfestivalil (eelmisel kümnendil toimus see ridamisi iga aasta, kahjuks on nüüd traditsioon soiku jäänud), kus ka Kakk neid kuulamas käis ja ka tollal uue “Unplugged” plaadi ostis (plaadi videovarianti, The Kry Unplugged kontserti on kunagi mitu korda isegi Eesti televisioonis nähtud; väga hea MTV Unplugged– stiilis esitus). Eriti hea on sel plaadil lugu Be Still My Soul, mille meloodiat siinkandis Finlandia nime all tuntakse (jah, seesama Soome rahvushümn, mida aga juba Sibeliuse aegadest ka kirikus lauldakse). Paraku on Kaku plaat juba pikka aega kuhugi kadunud… 🙁
Nüüd aga käis Kakk neil uuesti virtuaalselt külas. Vahepeal on triost kvartett saanud, kuid põhijõud, kanada prantslastest vennad Jean-Luc ja Yves Lajoie on endiselt asja vedamas. Natuke on stiil muutunud, kuid tegu on endiselt sisult sügavalt kristliku ning vormilt igati tasemel pehmema sordi rockiga. Viimaselt plaadilt God Of Infinite Worth (mis varasematest veidi erinevalt on rohkem praise and worship ehk ülistusmuusika zhanris) pakutakse veebist kuulata juppe kõigist lauludest, lisaks saab alla laadida MP3 laulust Holy Is Your Name and vaadata videot Faithful. Esimene neist kahest loost on tõsiselt nakkava meloodiaga (tüüpiline ülistuslaululik coda jääb hõlpsasti paariks päevaks kummitama) segu uuemast Bon Jovist ja Green Dayst, lisaks on loo saund tõsiselt hea. Faithful’i plussiks on aga üks jõulisema sõnumiga videosid, mida ses vallas nähtud (see on ka visuaalses plaanis lihtsalt väga ilus). Kisub sinnapoole, et Kakk peab hakkama plaate tellima…
Üldises plaanis – ameerika CCM (Contemporary Christian Music) sisaldab kahtlemata palju seepi, kuid sealt võib leida ka väga häid asju. Kasvõi Kenny Marks, Petra, Jars Of Clay, The Distance ja ka selle stiili klassikuid Michael W. Smith. The Kry sobib siia ritta samuti väga hästi.