Silt: video

Muusikameenutus

Kunagi ligi 20 aasta eest toimus Lauluväljakul esimene Rock Summer. Sealseks naelaks (vähemalt siinkirjutaja jaoks) oli laupäeva lõpetanud Big Country. Lõpulauluks olnud “Chance’i” refrääni jäi rahvas veel tükiks ajaks kooris laulma. See tunne tol suveööl on siiamaani meeles.

Nüüd leidsin tollesama laulu [L] live-esituse (fiiling on suht sama mis Rock Summeril) ja ka [L] stuudiovariandi. Lisaks veel mitu head lugu nagu [L] “Broken Heart (13 Valleys)” ja [L] “One Great Thing”. Tuleb nõustuda nendega, kes peavad BC-t üheks maailma kõige alahinnatumaks rokkbändiks. Stuart Adamson oli väga hea laulja (hääletämbrilt meenutab veidi A-Ha solisti Morten Harketit), bändi firmakõla ehk “torupillikitarri” (saavutati erinevate efektidega kahe kitarri abil) pole ka teistel õnnestunud järgi teha. Tõsiselt kahju, et Stuart oma depressiooniga võideldes sellele viimaks 2001. aastal alla jäi…

Peaks vaatama, ehk leiab kusagilt poest mõne mõistliku hinnaga plaadi.

Paar lugu

… veel lõppenud “Kahest taktist”.

Esmalt näide sellest, et ka lollusi peab oskama teha. Iiris Vesiku tõlgendus [L] Sandra Dee loost on ühelt poolt täpselt nii ülekeeratud vindiga kui Andres Dvinjaninov tal seda teha käskis, teisalt aga on lõpunoodid tõeliselt vägevalt esitatud. IMHO üks paremaid selle kuulsa ja ülinapaka muusikalinumbri esitusi üldse.

Teiseks aga neljandaks jäänud Sandra Nurmsalu ja Evanescence’i laadis tumeromantiline tõlgendus Sven Lõhmuse loost [L] “Velvetiin”. Metsa see Black Velveti originaal – see lugu on tegelikult kirjutatud just sellele tüdrukule. Müts maha arranžeerija ja bändi ees – uhke sündisaund, kaks võimsat kitarri, tavapäraselt kvaliteetne taustavokaal, hea rütmipilt. Olge head, tehke see lugu Sandra esituses ja samas seades uuesti linti! Siin esituses on ehk paar pisikest vääratust, aga sellest saaks uskumatult hea loo.

Tõeline eurolaul

… – ja seda heas mõttes – jäi kõrva ühe kolleegi kingitud Eurovisiooni võidulaulude plaadilt. Kummalisel kombel jäi vist too võistlus omal ajal nägemata, nii et laul oli võõras. Tegu on 1990. aasta võitja, kogenud itaallase Toto Cutugnoga ja tema lauluga [L] “Insieme: 1992”.

Huvitav lugu. Algus meenutab belglaste Clouseau hitti “Close Encounters”, siis tuleb juurde enyalik modernkelti sündiriff (väga sarnane “Only Time” omaga). Siis briti roki kitrakäigud, terav sündiriff refräänis meenutab Monaco printsessi Stephanie omaaegset hitti “One Love To Give”. Seade meenutab oma hümnilikkuses ameeriklaste kuulsat “We Are The Worldi” ja kõiki sellest alguse saanud heategevaid lugusid. Ja kõike seda esitab italopopi klassik, kes selles loos üldse liigmagusana ei mõju – meloodiline, ent hea paueriga lugu, mis kõlab ka ligi 20 aastat hiljem täiesti asjalikult.

Nii et täielik eurosoust – aga päris maitsev. 🙂

Veel üks vana lugu

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.

Veel musa

Seekord kiriku poole pealt. Kes aga orelihelisid või spirituaale ootab, siis seekord ei tule. Tuleb hoopis [L] Petra lugu Beyond Belief. Kirikukaugemale lugejale: Petra on sisuliselt kristliku roki alusepanija ja üldse üks maailma pikaealisemaid bände – alustasid 1972 ja lõpetasid 2005, kusjuures lõpupauk 2005. aastal polnud üldse mingi sauruste oigamine, vaid täisvereline rokk-kontsert.

Aga see lugu on tõsiselt mõnus. Lahe video, hea optimistlik musa, vinge bändiesitus ja muidugi John Schlitti fantastiline hääl (Manowari Eric Adams on ehk võimsam, kuid Klaus Meine, Joey Tempesti või Sebastian Bachiga annab täiesti võrrelda; see lugu pole solistivägevuse kohapealt vist parim näide – JS kõrgpilotaaži tuleb otsida Petra heviajajärgust 80-ndate teisel poolel).

Kes samast sfäärist veel üht head häält tahab kuulda, võib võtta ette [L] Whitehearti Desert Rose’i. Väga ilus ballaad (nii viis kui sõnad), tasemel punt ja jällegi vinge vokaal. Muide, bändil oli kombeks kirjutada solisti nimi igal plaadil erinevalt – Rick, Rik, Riq, Ricke… , priinimega Florian. Ja selle looga on Kakul seotud paar ilusat mälestust.

Manowar

“Maailma kõige valjemini mängiva bändi” muusika keskeltläbi Kaku lemmikute hulka ei käi, kuid “Master Of The Wind” on parimaid kuuldud lugusid küll. Nüüd leidsin selle live-variandi [L] YouTube’ist. Fantastiline laul, fantastiline hääl, ülihea saatepartii. Neid bände, kes laivis niimoodi mängida suudavad, pole palju.

Veel üks huvitav leid oli sama bändi loole “Swords In The Wind” (mõneti sarnane lugu eelmisega) YouTube’i kasutaja drvmmen’i poolt tehtud [L] video – aluseks Boromiri elukäik “Sõrmuste isanda” filmis. Ehkki laul pole päris samal teemal, on kokkuvõttes saadud päris tasemel tulemus.