Paar lugu

… veel lõppenud “Kahest taktist”.

Esmalt näide sellest, et ka lollusi peab oskama teha. Iiris Vesiku tõlgendus [L] Sandra Dee loost on ühelt poolt täpselt nii ülekeeratud vindiga kui Andres Dvinjaninov tal seda teha käskis, teisalt aga on lõpunoodid tõeliselt vägevalt esitatud. IMHO üks paremaid selle kuulsa ja ülinapaka muusikalinumbri esitusi üldse.

Teiseks aga neljandaks jäänud Sandra Nurmsalu ja Evanescence’i laadis tumeromantiline tõlgendus Sven Lõhmuse loost [L] “Velvetiin”. Metsa see Black Velveti originaal – see lugu on tegelikult kirjutatud just sellele tüdrukule. Müts maha arranžeerija ja bändi ees – uhke sündisaund, kaks võimsat kitarri, tavapäraselt kvaliteetne taustavokaal, hea rütmipilt. Olge head, tehke see lugu Sandra esituses ja samas seades uuesti linti! Siin esituses on ehk paar pisikest vääratust, aga sellest saaks uskumatult hea loo.

2 kommentaari postitusele “Paar lugu”

  1. Heiko ütleb:

    Kiftilt väike on see meie Maa. Sandrat teavad ja mäletavad inimesed ju Folgilt Virre palade mahalauljana. Ja seda juba õige mitme aasta eest… minu arust Virre stiil sobib talle rohkem. Puht isiklik arvamus / eia-tuia … suured tossud jalas /

  2. Kakk ütleb:

    Kahjuks pole teda selles rollis näinud – ehkki KT järgi võiks oletada, et ta laulab folki (eriti sellist meloodilisemat keldilikku asja) kah hästi. Aga see siintoodud lugu on tõeliselt hea ning vajadusel on see preili hääle poolest vist suuteline kasvõi kergemat sorti hevi laulma (ehkki tema pärisrida peaks siiski pehmem liin olema). Üldse jätsid KT finalistid meeldivalt mitmekülgsete lauljate mulje (kõige vähem ehk Mihkel Ratt, kellel oli väga selge oma rida olemas).