Rubriik: IT

itivärk

Imelik süsteem

Üleeile räägiti Slashdotis, et olla Bill Gatesi kuulsa [L] “Kirja arvutihuvilistele” 30. aastapäev – ehk siis kommertssoft on jõudnud ümmarguse aastaarvuni. Sel puhul leidis Kakk olevat pasliku panna oma läpaka seni konfimata jäänud XP partitsioon töökorda.

Esmase installi (töölaua ettetulekuni) olin juba läpakat saades ära teinud. Nüüd siis järgisin [L] MS enda soovitusi ja tegin esimesed sammud rangelt ilma võrgukaablita. Tirisin SP2, Spyboti ja muud vajalikud jubinad Linuxis alla ja tõstsin spetsiaalselt andmevahetuseks loodud FAT32-partitsiooni kaudu (tänastes Linuxites puudub patendihirmus NTFS tugi – ja loota, et MS hakkab vabasid kettastandardeid nagu ext3 või ReiserFS toetama, on ilmselt asjatu) Windowsile käeulatusse. Thinkpadiga tuleb kaasa hunnik IBM softi ning ka Norton Antiviruse 3-kuuline pakett. Otsustasin selle 3 kuud siis ära kasutada – eks suvel asendab mingi vaba lahendusega. Kogu selle värgiga oli üksjagu jubimist. Loomulikult oli installijärgselt kasutusel adminikonto ja loomulikult ilma paroolita – tuli kasutajamajandus korralikult paika panna. Uuenduste ja turvaseadete enam-vähem korralikuks paikasaamiseks kulus 5 restarti. Ainuüksi Nortoni kettaskänn võttis nii kaua aega, et sellega oleks võinud terve Ubuntu ära installida (OK, kõiki uuendusi ehk mitte, kui näiteks ka OO.o ära tuleks uuendada).

Softi osas on valik lahjapoolne – IE veebi jaoks, OE meili jaoks (kumbki pole eriti kasutuskõlblik ja kui Windowsi igapäevaselt kasutaks, peaks need asendama Firefox/Thunderbirdi vmm turvalisema kombinatsiooniga), Media Player muusika ja MSN Messenger möla jaoks. Enam-vähem kõik. Täna ei viitsi softijahiga tegelda ka – Kakk on Linuxi apt-getiga (või ka yum või urpmi või emerge) nii ära hellitatud, et süsteem, kus iga paganama paketti tuleb nettipidi jahtida, tundub lootusetult out. Pole SSH ega FTP klientigi, rääkimata kontori- või graafikapaketist. Serverisoftist nagu veebi- või andmebaasiserver (Kaku Linuxis on need näppimise-testimise huvides alati peal ja nende install käib üldiselt üheainsa terminalikäsuga, hiljem tuleb küll veidi seadeid kohendada) ärme unistagi. Naljakas on see, et isegi vaikimisi paigaldatud mängude osas on tänased Linuxid märksa vingema valikuga kui Windows.

Tjah. Rohkem vist ei viitsi surnud hobust peksta. Kui järgmine sobiv aastapäev tuleb, siis paneme Windowsile softi ka peale – muidugi ainult sellise, mille eest maksta ei tule ja mis soovitavalt ka vaba koodiga on. Tõsise töötegemise jaoks on aga endiselt Linux.

TLÜ uus magistriprogramm

… sai täna avalikkuse ette toodud. See on edaspidi ilmselt ka Kaku üks põhilisi tööpõlde, nii et loodetavasti saab asjast asja.

IMKE (mitte J.M.K.E. 🙂 ) , ameerika keeles Interactive Media and Knowledge Environments ja maakeeles Interaktiivne meedia ja teadmuskeskkonnad on lühidalt öeldes rahvusvaheline ingliskeelne magistriprogramm, kus ühena esimestest samalaadsetest on lisaks uuele meediale tugev rõhk ka kogukondlikul arendusel, info vabal levikul ja vabal tarkvaral. Kaku käpp oli kava väljatöötamisel päris kõvasti sees ja sealt võib üht-teist huvitavat oodata. Kasvõi ühe esimese ametliku kursusena BSA liinist tublisti kõrvalekalduvat intellektuaalomandi käsitlust…. Ja kogu lugu on TLÜ konteksti arvestades hämmastavalt konkreetne ning pigem IT- kui kommunikatsiooni- vm teooria keskne. Mauri Kaipaise “importimine” Helsinkist seda kava vedama on end igati õigustanud.

Nii et natuke häbitut reklaami ka – suvel hakatakse vastu võtma. Tahetakse nimelt kirjut seltskonda eri taustadega inimesi, eeldatakse vaid korralikku arvutikasutusoskust ning muidugi piisavalt head inglise keelt, et selles keeles õppida. Lähem info on [L] siin.

Läpparivahetus

2002. aastal saadud Dell Latitude C640 oli Kaku käes usinasti üle kolme aasta vatti saanud ning nüüd lubati masin välja vahetada. Asemele tuli Lenovo (ehk siis IBM) Thinkpad T43 – väliselt üpris sarnane sügisel Kiisule ostetud R50-ga, kuid siiski tollest võimsam pill.

Karjuvat vajadust uue masina järgi ehk ei olnudki – 1,7MHz prose ja 512 MB mäluga on Latitude veel tänagi täitsa konkurentsivõimeline, eriti veel tänu oma korralikule graafikale (ATI Radeon Mobility 7500). Uue masina plussideks on siiski 4x suurem kõvaketas (nüüd 80GB), lisaks on sel ka sisemine WiFi (Dellil pidi PCMCIA kaarti pruukima), DVD-ROM/CD-RW combo (Dellil oli vaid CD-ROM ja seegi läks juba teist ringi katki – ilmselt selle masina nõrk koht) ja Bluetooth. Graafika on küll integreeritud, aga korralik Inteli kiibiga lahendus, mis suudab ka videot jooksutada ning PPRaceri (ex-Tuxracer) kõhuli kelgutav pingviin sõidab kenasti ja sujuvalt mäest alla.

Süsteemi osas tegi Kakk midagi, mida 5 aastat pole teinud – jättis jupi kettast Windowsi alla. Lihtsalt tekkis mõte teha sinna miski showcase, kus näidata võhikutele vaba tarkvara lahendusi ka Windowsi all (“Oi, kas see kõik on tasuta?”). Noh, et ainus tasuline asi oleks Windows ise. Aga ega ise seda küll igapäevavajadusteks ei kasuta. Mida on Windowsil kasvõi apt-get’i (või Synapticu) mugavusele vastu panna? Update töötab ju ainult süsteemi osas, rakendusi peab kasutaja ise uuendama. Lisaks veel võitlemine pahavaraga. Tõepoolest – poleks isegi kaua aega uskunud, et Windowsi saab vaadata lihtsalt kui üht IT-alast kurioosumit… Esialgu jäigi kogu partitsioon korralikult häälestamata – teen seda siis, kui on piisavalt aega, et toda auklikku süsteemi vähegi korralikumalt kinni ehitada. Igapäevatöö käib igatahes Linuxis.

Kuigi jah – ka Ubuntu 5.10 ehk Breezy üle tuleb endiselt natuke nuriseda. Toda klaviatuurikodeeringu viga, millest üksvahe enne kirjutasin, pole tänini korralikult lapitud (OK, Kakk kui IT-inime leidis lahenduse ilusti ja see töötas, kuid tädi Marta jaoks rikub selline viga asja ära). Pisemaid puuke oli teisigi. Igatahes kui eelmine versioon, Hoary ehk 5.04, oli väljapaistev saavutus, siis Breezyt võib võrrelda Fedora väljatulekuaegse tüüpilise tasemega – uus ja hea, aga vajab paikamist. Siiski on seis natuke paranenud – [L] uus õpetus (üks teine on veel [L] siin ka) on täitsa hea ja install juba pea sama lihtne kui Hoary oma.

Üldiselt tuleb esialgsete muljete järgi masinaga rahul olla. Ainult klaver on veidi kange (ehk kulub paremaks) ja muidugi Ctrl ja Fn on ära vahetatud…

autor.ee

Kuna reklaami sihukesele saidile tehti lausa Vikerraadio uudistes, käisin ka nuuskimas. Lootsin salamisi, et äkki on viimase aasta jooksul tugevnenud jõrisemine (nii siinkirjutaja kui mitmete teiste poolt) natuke midagi muutma hakanud. Pealegi raadios ju lubati, et seal on ka vabadest alternatiividest juttu.

Läksin kohale. Esmalt muidugi on veebileht kirju javaskriptiuputus ja mitte eriti loetav. Lõin [L] W3 validaatorisse aadressi sisse, tulemus oli [L] selline. Isegi sihukest haibitud lehte ei saa nad korralikult tehtud…

Ja jutt on muidugi samasugune silmaklappidega pläma. Leidsin kogu saidilt paar mokaotsast vihjet “vabavarale” ja ühe isegi [L] Creative Commonsile. Aga muidu võib asja iseloomustada sisu ja vormi harmooniana – mõlevad imevad vilinal. Vägisi tuleb meelde vana hea Kärna Ärni, kes pilas nõuka-aja telereklaame: “Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Ostke poest saadaolevaid kau-PUH! Poest saadaolevaid kau-PUH on saada igas poes!”. Samamoodi on ignorandist tarbijal lubatud plekkida järjekordsele portsule Jänese sõpradele ja sugulastele, kes tänapäeval on kõik autorikaitsjateks, advokaatideks ja asjapulkadeks hakanud.

Palun andke mulle mu raisatud 15 minutit tagasi.

Kaua võib?

Tänane [L] Groklaw (ka [L] Slashdot, [L] LWN jt) tuleb välja uudisega, et lollid, aga see-eest järjekindlad (suurkorporatsioonide raha lõhn meelitab ka kindlasti) eurovolinikud on jälle kord üles võtmas (“veel üks viimane kord” – kus me seda juba kuulnud oleme?) tarkvarapatentide teemat. Ilmselt on hr. McCreevy käinud meie kohukesemeistrite käe all praktiseerimas…

Mõni mees on tõesti Statoili stardikomplekti ära teeninud. Ptüi, vastik.

Aamen, Wolli!

Kunagine koolikaaslane TTÜ-st Peeter P. “wolli” Mõtsküla [L] kirjutab väga tabava arvamuse autorikaitsjate järjekordsest vaimusünnitisest ehk siis digiandmekandjate maksustamisest. Kakk arvab juba ammu, et “intellektuaalomandi” tänase käsitluse näol on tegu organiseeritud kuritegevuse ühe legaliseeritud vormiga ja sellisena ei peaks demokraatlikud ühiskonnad sellega tegelema.

Iiri asi

Tõsiselt andeka rahvusliku otsimootoriga on maha saanud iirlased – vt [L] http://www.doogle.org. Eriti lahe on see “I’m Feeling Bolloxed”…

Teeks ka eesti asja – näiteks koogel.ee? Eesti variandis peaks olema põhimärksõnadeks vist “autod”, “naised”, “õlu” ja “Meie Mees”. “Bolloxed”-nupu asemele sobiks lakooniline “On vä?”.

Piraattarkvara on eilne päev

Sellise nime on [L] BSA-nimeline Microsofti tütarfirma pannud oma järjekordsele kampaaniale. Nojah, “igale asjale on määratud aeg”, lausub tark Koguja Pühakirjas: sügis on käes ja lisaks külmenevatele ilmadele, süvenevale pimedusele ja vastikule niiskusele käib ühe õige sügise juurde ka BSA kampaania…

Ei saa ikka hästi aru nende loogikast. Selle asemel, et pealepressivate konkurentide ees mõistuspäraste tarkvarahindadega senist edumaad hoida (nende kasuks räägib ju 20-aastane valitsusaeg ja seni valdav turuosa), teevad MS ja tema kamp kõik selleks, et rahvast viimaks ometi oma toodetest loobuma sundida. Kakk ütleb seepeale “aamen!” ja peab seda igati kiiduväärt sihiks, kuid see pole vist päris NENDE eesmärk? Nagu ka muusika- ja filmitööstus, karistab ka kommertssoftifirmade seltskond üha enam igasuguste kitsendustega ja alusetu järginuhkimisega enda seni lojaalset kasutajaskonda. Vaba tarkvara seltskond on oma valiku teinud ja suur osa neist ei siirduks vist isegi siis Windowsi peale, kui seda tasuta pakutaks. Veendunud warez d00d naerab pihku ja pirab rõõmsalt edasi – praktilisi tulemusi pole ükski kampaania kuigivõrd andnud. Järele jäävad vaid ausad (ehkki vaba tarkvara vaatenurgast natukene, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, totud) kodanikud, kes seni on kuulekalt Billile makse maksnud, nüüd aga saab nii mõnelgi neist koorimisest ja pidevast ajutriikimisest villand ja ta hakkab enda senist tohutut inertsi ületades kiikama alternatiivide suunas.

Kokkuvõtteks: üha enam tundub, et eilne päev on pigem igasugune kommertstarkvara – pira või mittepira.

Tsirkus partseloona läppariga

Oli pikemat aega plaan perre läppar soetada. Ehkki töö juurest on korralik pill (Dell Latitude C640) kätte antud, võiks igaks juhuks ka endal asi olemas olla, pealegi on seni Kiisut teeninud vanake Dell (Latitude D300 PII 300MHz) juba väga väsinud olemisega.

Nii saigi reedel sammud K-salongi poole seatud – räägitagu mis tahes, kuid Kakule on sealt üldiselt igati OK kraami tarnitud. Esialgne valik langes HP NX 6125 peale – põgus netiuurimine lubas oletada ka Linuxi tuge, pealegi on HP seniste kogemuste järgi üldiselt kvaliteetseid asju teinud. Paraku oleks pidanud ikka palju rohkem netis tuhnima – tulemuseks oli paras õudukas.

Sai kodus Ubuntu peale lastud – masin käitus umbes nagu kummiliimipurgis ujunud pärdik. Liigutas end üliaeglaselt ja käitus ebaadekvaatselt. X jooksis kokku, masina kiirus oli umbes 100MHz PI tasemel. Mingeid juhtnööre netist leidus – isegi üks väidetavalt ekstra HP-le kohandatud Ubuntu Hoary versioon sai alla tiritud. Kaks päeva mässamist aga erilisi tulemusi ei andnud, tekkis totaalne siiber. Oli mõte Fedorat proovida, kuid ka see ei saavat tolle HP kandlega läbi. Viimaks lõi Kakk käega ja tiris aparaadi K-sse tagasi.

Õnneks suhtusid sealsed sellid mõistvalt. Esmalt anti asemele proovida nende omatehtud HCS – enam põrsast kotis ei ostnud ja installisime kohapeal Linuxi peale (ja hea, et seda tegime). Tulemus – X ei käivitu. Hakkasime juba mõtlema, et tuleks Delli käest üks nende aparaat tellida… Viimaks aga sai riiulist võetud IBMi Thinkpad R50e – esmalt seda ei valinud, kuna masin tundus esmalt tiba lahja (pärast proovides aga oli jõudu piisavalt) ja ka juhtseadmeks oli puuteplaadi asemel vaid seesinane punane julla keset klaviatuuri. Kui aga muud variandid ei sobinud (laiekraanläpakad ei istu), tuli “suur sinine” ära proovida.

Tuleb öelda, et IBM on vist oma Linuxi-sõbra maine ära teeninud – kõik töötas veatult. Konfimine ja info ülevedu võttis aega, kuid nüüd on masin töökorras ja Delli-vanake rändab nädalavahetusel pensionipõlveks Saaremaale ühe hooldekodus elava inimese kätte.

Aga HP läppareid Kakk enam ei näpi.