Silt: reisikirjad

EITS üldkogu läks sohu

Tegelikult ka. [L] IT Selts korraldas sel aastal oma üldkogu kahepäevase väljasõiduna. Esmalt matk Suursoos ja siis õhtune koosolek koos hilisema saunaga [L] Leppojal. Kohaletulijaid oli paraku vähe – ilmselt jäid paljud vihma kartma. Teel sadaski tublisti, ent kohale jõudes oli ilm juba parem ning soomatkal nägi isegi päikest.

Matkajuhi sabas sõitsime autodega sooserva. Seal keedeti esmalt matkapliidil suppi ja teed ning söödi kõht korralikult täis. Seejärel seoti jalgade külge räätsad ehk asjad, mis meenutasid minisuusa ja tennisereketi järeltulijaid (vt pilti), kätte anti Arnoldi stiilis kepid ja matk läks juba päris sohu.

Räätsadega Kakk ülaltvaates

Liikumine oli muidugi harjumatu. Ühelt poolt aitasid räätsad üle minna ka sihukestest kohtadest, kus palja jalaga oleks otsekohe ära uppunud. Teisalt oli keppidest küllalt vähe abi – vähegi tugevama toetamise korral vajus kepp poolest saadik mudasse. Mõnelgi õnnestus ka käpuli käia (k.a. siinkirjutaja) – reisijuht lõõpis veel pealegi, et temal on klientide osas lubatud loomulik kadu 5%… Esimesed kaks kolmandikku teed õnnestus teistega sammu pidada, siis aga keerasime Jaaniga veidi otsemat teed tagasi – jalad ei pidanud enam vastu. Riided polnud ka matkaks parimad (tulin nahktagi, teksade ja tossudega, kuna tulek läks veidi kiireks ja polnud aega midagi sobivamat otsida). Jõudsime metsast välja ja liikusime mööda teed tagasi, mingi aja pärast jõudsid ka teised järele. Lõpus pool viimast kilomeetrit läks uuesti läbi soo – enam ei hakanud räätsasid jalga panema, jalad olid niigi märjad. Viimaks saime autode juurde tagasi.

Igatahes sellist mahvi pole tükk aega saanud. Võhma jätkus, aga jalad olid täiesti läbi. Kaasaantud ca 0,3l kopsikuga sai soos joodud kolm täit ja tagasi jõudes veel kolm. Leppojale sõitsin paljajalu, kohale jõudes läksid tossud sauna kuivama. Õnneks andis Toomas mulle laenuks plätud jalga.

Järgnenud üldkogu istungi ajal oli tunne nagu NLKP kongressi delegaadil – algul vahtisin ilmselt üsna lolli näoga enda ette, väsimus oli nii suur. Hiljem läks siiski paremaks. Rahvast oli kohal nii vähe, et senise volikogu koosseisu tööperioodi pikendati.

Aga siit tulebki üleskutse – kohalikud itikad võiks ka liikmeteks tulla. Hea ja asjalik seltskond, isiklikud kontaktid erinevate IT rakendussfääridega (äri, riigiasutused, haridussfäär), lahedad üritused peale selle.

Üritus jätkus õhtusöögi ja saunaga. Koht oli mõnus, valida oli soome ja suitsusauna vahel. Kahjuks oli Kakk nii küps, et enam-vähem peale sööki kohe pööningule pessa ronis – saun jäi järele proovimata. Magada sai üldiselt hästi, ainult hirmus palav oli (saunasoojus tuli alt üles) ja mõned härrad norskasid, nii et maja vappus. 🙂

Hommikul kobisime peale kaheksat üles. Maja ees tekitas elevust pererahvale kuuluv minisiga, kes tähtsa näoga ringi tatsas, röhkis ja maad tuhnis. Väike kondiväänamine maja ees (jalad olid endiselt parasjagu kanged), siis pesema ja sööma. Peale sööki veel tunnike erialast ajurünnakut ja siis kodu poole.

Kokkuvõttes väga asjalik üritus.

Islandilt tagasi

Nüüd siis on käidud. Ega midagi suurt ei näinud – vaid üks päev kohapeal ja seegi konverentsil. Siiski, õhtul peale konverentsi vastuvõtule minnes nägi natuke linna ja hommikul ilusa ilmaga Keflavikki sõites ka natuke maad.

Õhtune vastuvõtt oli vahva, raekoja kõrval asuvas muuseumimajas. Hästi kihvt oli meelelahutajaks kutsutud viiuldaja (kel kuulu järgi lausa stradivaarius kasutada olevat) – mängis üksi, ilma igasuguse saateta ja laia valikut asju Vivaldist Gershwinini. Saime mõnusas õhkkonnas veel juttu ajada ning muidugi oli ka söök tasemel. Huvitav lahendus oli eelroog – sai (väga mõnus selline), jäme kristalne meresool ja väga hea oliiviõli. Lihtne, aga täiesti piisav.

Hommikusöögil tegin eelmisest hommikust järeldused ja vahetasin muna külma toidu vastu. Islandil tuleb ju kala süüa. Ja täkke läks – vähemalt suitsulõhe oli küll ülimalt maitsev. Kohv ja saiad olid endiselt head, nii et sellest toidust jäi igati OK mulje. Kõht täis, tuli asjad kokku pakkida ja minekule sättida – lennuk läks 13.15, aga buss tuli hotelli juba pool üksteist.

Keflaviki tee äärest sai läbi akna ka natuke pilte tehtud (totufoniga – päris fotokas otsustas enne reisi jonnima hakata). Teen millalgi mingi valiku ja panen välja. Vahvad olid tee ääres siin seal kividest tehtud puuslikulaadsed kujud (suure kivi peal väike peaks), ka laavamaastikud olid põnevad. Eestiga võrreldes aga oli teeäärne üsna tühi – kohalike kinnitusel elab maal (s.t. väljaspool linnu) vaid 2% elanikkonnast.

Keflavikis on karm turvakontroll ja laseb isegi püksirihma maha kiskuda. Aga asi käib viisakalt ja üsna sujuvalt. Lennuk jääb ligi pool tundi hiljaks – õnneks on tagasiteel aega küllalt, lennukite vahel on ligi 3 tundi.

Kopenhaagenis tuian Kastrupi lennujaamas veidi ringi, helistan Vitale (taanlanna, kellel kevadel külas sai käidud) ja teen aega parajaks. Loll on ringijooksutamine transiidi check-in’i ja tagasi – loodetavasti saavad Eesti asjapulgad Schengeni asjad peagi ühele poole, jääks see jama ära. Otsisin ka Marti, kellega pidime koos tagasi lendama, aga ei leidnud. Tal oli tulekuga mingi jama olnud ja jõudis lennukile alles viimasel minutil.

Kodutee kulges eriliste vahejuhtumiteta. Auto oli lennujaama parklas alles, viskasin Mardi TLÜsse tema auto juurde ja tüürisin kodu poole.

Iseendast tore sõit oli, aga üsna väsitav ja ega just kuigi palju ei näinud. Island on paraku meie mõistes ka roppkallis (võrreldav Norraga), nii et ei raatsinud isegi suveniire osta. Aga kunagi tulevikus, kui hinnavahed vähenevad, võiks sinna tagasi minna küll.

P.S. Kodus ootas Vita saadetud sünnipäevakink – külmkapimagnet suure kirjaga “SHIT HAPPENS”. Lahe. 🙂

Islandil madistamas

Mõned nädalad tagasi pakkus Jaan [L] EITSist välja variandi minna sünnipäevaks (peaaegu) Reykjavikki ja ühel IT-alasel konverentsil microsoftimeeste parv jõepõhja lasta (kui klassikutelt metafoori laenata). No mis saab Kakul selle vastu olla… Lisaks esitlusele sai tehtud ka [L] vastav veebileht (slaidid on ka seal väljas)

Reis oli muidugi pikk ja väsitav, peale koolipäeva tuli esmalt lennata Kopenhaagenisse ja siis pikalt üle mere kaugele saarele. Ajavahe on kolm tundi, nii et hotelli kohale jõudes oli Kakk üsna küps. Natuke Keflavikist hotelli sõites nägi maad ka, aga ilm oli kehv ja pime oli – karta on, et selle sõiduga jääb absoluutne enamik Islandist nägemata… 🙁

Vahva oli see, et sattusime kolleeg Mardiga samale lennukile – ja tuleme reedel tagasi ka samaga: tema Budapestist, mina Reykjavikist. Ajasime lennu ajal plära, rääkisime tööasju ning vahelduseks jorisesime South Parki julgalaulu (“Me-me-me-me-meee…. I am the great mighty poo / and I’m gonna throw my shit at you…”). Tore on töötada koos mitte liiga normaalsete inimestega.

Konverents toimub sealsamas Loftleidiri hotellis, kus majutuski on. Iseendast kena koht, aga vähemalt tuba on võrreldes seniste kogemustega ja arvestades põhjaeuroopa kultuurikonteksti suht lohakil. Nii kraanil kui dušil on ärajooks katki, peldikus puudub debugger (noh see atribuut, millega potti puhtaks saada), telekapuldi pooled nupud ei tööta ja takkapihta küsitakse WiFi eest hingehinda (õnneks konverentsi ajal on see tasuta peale keeratud – aga SSH ja e-post olid ikkagi kinni pandud). Lisaks oli vastuvõtupreili suht nipsakas ja hommikusöögil munaroog täiesti külm. Kakk on üldiselt vähenõudlik elukas ja ei kurda ega protesti, kuid kuna konverentse mööda on üsna palju käidud ning võrdlusmaterjali on üksjagu, siis sellisel jõukal maal neljatärnihotellis selliseid detaile kohata on veidi ootamatu. Hea kohv ja saiad ning lõunasöök aitasid õnneks mulje rohkem tasakaalu.

Isand Ebert osutus (Microsofti-mehe kohta) üsna meeldivaks onkliks ning oma ettekandes ta väga muhku ei norinudki – muidugi oli sihuke ilus sile lugu sellest, kuidas pisike ja pehme korporatsioon kangesti kõiges interoperaabel üritab olla. Mõnest asjast võtsin muidugi kinni ja jõrisesin. Pärast siis vaidlesime omavahel ka veel jupi aega (suhteliselt tsiviliseeritult) – vaidlus jäi enam-vähem viiki, aga publiku nägudest oli näha, et suur osa auditooriumist hakkas esmakordselt tõsiselt mõtlema teemal “äkki ongi peale Microsofti midagi muud kah olemas”. Selles mõttes läks jutt täkkesse.

Lõunalauas saime seltskonnaga juba jutule (siin on kaks eestlast veel, lisaks üks onu Soomest). Õhtuks kutsuti isegi raekotta vastuvõtule. Noh, nüüd on töö tehtud, võib ka natuke ringi vaadata. 🙂

Aajah, islandi keele kohta väike õppetund ka. Lennukiraamatus oli pilt erinevatest loomadest ja igaühe juures tema häälitsus kah. Panen naljapärast siia kirja, võite mõistatada, kes on kes – “voff”, “me me”, “mjá”, “kri kri”, “muu”, “ihihihihi”, “krúnk”, “gaggalagú” ja “hronk”.

Julge Elada 2007

Sellenimeline laager toimus siis peale pikka orgunni lõppenud nädalavahetusel Tõrvaaugul. Nagu juba eespool kirjeldatud, oli ideeks kasutada idamaiseid võitluskunste puuetega laste ja noorte ning nende vanemate motiveerimiseks ja uute ideede pakkumiseks. Etteruttavalt võib öelda, et esimese korra kohta kukkus asi päris hästi välja.

Eraldi veebileht tuleb laagrile hiljem (kajastamaks toimunud laagrit ja promomaks tulevast, mille aeg sai täna paika pandud tuleva aasta 17.-20. juulile) ning ka kõva kogus pildimaterjali ootab läbitöötamist ja ülespanekut.

Tegelikult oli algselt kavas kutsuda veidi vanemaid lapsi, mitmete segaduste ja äraütlemiste tõttu oli aga enamik lastest 9-10 aasta vanused. Seetõttu jäid plaanitud võitluskunstitrennid veidi üldisemaks, kuid lisandus ports lahedaid mänge ja muid tegevusi – aga need tulid see-eest hästi lahedad välja.

Kohe laagri alguses moodustasime 8 võistkonda, kes kogu laagri vältel eri aladel omavahel mõõtu võtsid – igasse kuulus üks laps, üks vanem/hooldaja/tugiisik ja üks inimene personali hulgast. Hea praktika, kuna üsna pea tundsid kõik end ühe suure perena. See, et osa rahvast rääkis emakeelena eesti ja teine osa vene keelt, osutus üllatavalt tähtsusetuks. Ja eriti meeldis inimeste heatahtlikkus ning samas seiklusvalmidus ja soov õppida uusi asju.

Mõned eriti lahedad killud laagrist:

* Laagri suurim killuvend Maks jälgib bocciamängu, kus lapsed papa täiesti statistiks jätavad, mispeale papa lubab maskotiks hakata – ent mõtleb siis ja ütleb: “Ma ei tea, kas ma sobin, ma olen kole ja kiilakas!”. Maks seepeale: “Ei – kole sa küll pole!”, kuid lisab peale mõttepausi: “Aga kiilakas oled küll!”

* Meie vaprate vabatahtlike abiliste hulgas oli ka Karu-mamma ehk Virge Karu Harkujärve kirikust. Ühel hetkel, kui Virge jälle köögis nõusid pesta madistas, viipas möödakõndiv Rein meid enda juurde ja ütles: “Saage tuttavaks: Virge Pesukaru!”.

* Laagri tohter (aitäh Jõmmule väga vahva asendaja leidmise eest!) räägib tõsise näoga enda tulevikust: “Mina olen Helin. Minu tulevane mees võiks olla Colin. Ja lapsed on siis Tirin ja Plärin”.

Veel kaks momenti võitluskunstide vallast:

* Eespoolmainitud isand Maks sai kohe esimesel õhtul kätte Kaku bokkeni ega tahtnud seda enam kuidagi käest panna. Küll harjutas hommikul, küll õhtul – võideldes ratastooli seatud piirangutega ja tserebraalparalüüsist tulenevate tahtmatute liigutustega. Laupäeval nägi Maksi Mitsubachist meile laagrisse appi saabunud Tõnu ning ütles: “Mees, sul püsib mõõk täitsa hästi käes!”. Asjaosaline ise aga muretses pidevalt, et mis peale laagrit saab – et endal lastekodus (kahjuks elab Maks seal) sellist riista pole, millega harjutada. Seepeale läks siinkirjutaja peas lambike põlema ning pühapäevasel lõpetamisel sai bokken (koos saya ja sageo’ga; tera peale lõigatud katakanas “Ma-ku-su” ehk Maks jaapanipäraselt) sobiva üleandmisrituaali saatel kogu rahva ees uue omaniku. Arvake ära, mis nägu mõni mees oli. 🙂

* Teise elamuse pakkus Maksile sarnase nimega noorhärra Matz – algklassipoiss, kel vasak käsi puudub, parema käe asemel on praktiliselt õla küljest algavad kaks sõrme ning parema jala asemel (õigemini küll otsas – jalg on poole lühem kui teine) protees. Kõige selle juures oli ta äärmiselt elurõõmus ja ärgas sell, kes mängis bocciat ja tegi kaasa kõik muudki asjad. Kõige tipuks oli see, kuidas Matz võitluskunstitrennis osales ning õppis enda terve vasaku jalaga yoko gerit lööma. Vinge vend – saaks ta mõne missioonitundega Tae Kwon Do või Tang Soo Do (vmm kunst, mis peamiselt jalgu kasutab) õpetaja juurde, oleks tulemus kindlasti vägev. Kui keegi teab kedagi soovitada, andke teada.

No ja palju muudki lõbusat toimus – näiteks laagripiltide joonistusvõistlus (kus siinkirjutaja joonistas lendaval vaibal “Kiaiiii!” saatel maa poole sööstva Reinu, kaks kamat käes; maa peal hõikavad inimesed “Rein, Rein, tule alla! Vaenlane on maale tulnud!” (vrdl. saarlaste “Tõll, Tõll, tõuse üles!”) ning samas kõrval särav päike kasutab üliehmunud näoga P.D.F.S.-i “I don’t want to fight you”-asendit) või uskumatult lahe miimikamäng, kus pidi kahele teisele võistkonnaliikmele kas mingit ametit või looma esitama (see, kuidas suhteliselt kogukas tädi Jelena roigasaia otsa ronis ja seal kakku mängis, oli üks laagri naelu).

Huvitaval kombel ületas sündmus veidi isegi meediakünnist – neljapäeval tegi Asso Ladva intervjuu Kuku Raadiosse ning reede hommikul oli ka Elmar küsimas. Vastamine käis tüüpilises Kaku stiilis – küsimusele, et kas toimuv on nagu märulifilmides, vastas siinkirjutaja: “Ei, kahjuks ei leidnud härrad Seagal ja van Damme aega meie laagrisse tulla. Aga arvan, et saame ka ise hakkama.”

Õhtune programm tuli ka kenasti välja – esimene õhtu pidas Rein ettekande võitluskunstide ajaloost ning enesekaitsepsühholoogiast, teisel õhtul käis külas Mella, kes andis eriti vanematele kõvasti mõtteainet, ning viimasel õhtul tuli appi Mart, kellega koos terve õhtu muusikat tegime (põhiliselt pehmemaid lugusid, aga ka paar rokki ja bluusi ning Valkoneni tuntud “Leib jahtub” -loole lisandus malevaversioon – “Mustal laual räpase kaltsu all juust / lapsed on justkui puust / ei saa sõna suust / juust haiseb oodates neid.”) .

Tiim, kes laagri läbi viis, oli fantastiliselt vahva ning järgmisel aastal jääb loodetavasti suuresti samaks. Kakk tänab oma häid kolleege:

* Rein: programmijuht ja võitluskunstiõpetaja

* Rita: personalijuht (otsis välja kõik sobivad inimesed)

* Helin: arst (oleks kõik tohtrid nii mõnusad!)

* Ädu-Krõõt: kokk (toitlustamine oli tõeliselt professionaalne)

* Auli ja Virge: suure töö ära teinud vabatahtlikud abistajad

* Tõnu: abitreener ja enamiku mängude kohtunik

* Mella ja Mart: õhtused külalised, kes andsid asjale palju juurde

Aitäh aga ka kõigile teistele (eraldi personaalne tänu läheb ühele kindlale inimesele, keda siin mainima ei hakkaks) – laagrivaim oli äärmiselt mõnus ning loodetavasti sai iga osaleja midagi enda jaoks juurde. Järgmisel aastal teeme loodetavasti jälle (igatahes küllatulnud toetajad Dharmast ja Eesti UNICEFist jäid väga rahule).

Iirlastega Saaremaal

Nagu juba mainitud, käis Kakk Saaremaal, juba traditsiooniks saanud budolaagris Niidi talus. Seekord oli külas sensei Kai Koskinen ning teemaks tema enda koostatud enesekaitsesüsteem P.D.F.S. (Practical Defensive Fighting System) ning Escrima. Rahvast oli kokku tulnud kõvasti ja keegi ei pidanud kahetsema.

Kui Kakk on kolmel korral Iirimaal käinud, siis on seal üks hästi lahe pere olnud pidevalt vastu võtmas ja igasugu huvitavaid asju korraldamas (Maire Brennani ja Eliza Gilkysoni kontserdid näiteks). Nüüd siis otsustasid Vincent ja Margaret siiakanti tulla (nüüdseks kah juba suureks kasvanud noorem generatsioon jäeti paraku koju). Payback time… Mõeldud-tehtud: võtame iirlased saarele kaasa, ajame sauna, anname õlut ja näitame kaklevaid inimesi. 🙂

Nagu külalised reedel sadamas maha said (teevad teised kohe pika turnee – alustasid Soomest ja lõpetavad Poolas), oli kohe minek Virtsu poole, Tallinnaga tutvumine jäi hilisemaks. Praamile jõudsime suure kimaga ja hirmnapilt, aga peale igatahes saime. Edasi juba viis tee Kuressaarde, kus trehvasime teiste laagrilistega, käisime lõunal ja ajasime juttu. Ja siis juba edasi Niidile.

Külalised tundsid end mõnusasti, kuna suur osa seltskonnast rääkis inglise keelt ja üldse oli (nagu laagrites tavaks) tegu hästi lahedate inimestega. Kuna ka Kai-sensei külalistega kampa lõi, ületasid nood Kaku igasugusi ootusi ning tegid enamiku trennidest täiel määral kaasa, lisaks veel osalemine ka muus laagrielus (ekskursioon Kuressaarde ja Viidumäele, laupäevaõhtune suitsusaun koos järgneva suitsulesta ja õllega jne). Vinge!

Trennid olid huvitavad ja harivad. Kai P.D.F.S. on eeskätt turvatöötajatele ja politseile mõeldud praktiline segu eri kunstidest (Escrima, Krav Maga, jujutsu, aikido) – esmatutvustus siinmail toimus juba eelmise aasta Käsmu laagris. Kahe huvitava peateemana käisid selles laagris läbi terariistad (sh üks Kai koostatud väga silmaringi avardav DVD, mille ka siinkirjutaja endale ostis) ja inimese käitumine stressiolukorras. Eriti tasemel oli viimases trennis toimunud “maastikumäng”, kus kõik osalejad ükshaaval kolme ülesandega kontrollpunkti läbisid (1. tülinorija pehmel maastikul, 2. maas lamav inimene ja põõsast väljakargav nugadega maniakk, 3. turisti ära ajav närviline maaomanik). Kusjuures selle läbis ka Vincent ning üldse mitte kõige halvemini. 🙂 Priidule aga tuleks frustreeritud maaomaniku rolli eest kui mitte Oscar, siis vähemalt Meie Mats anda… Tõsiselt õpetlik kogemus oli.

Ja veel üks tsitaat Kai-senseilt – ta rääkis, et Soomes toimub suur osa pussitamisi hommikupoole ööd, kui kainenevad tüübid tuiavad kuhugi “burksi” ostma ning sabas seistes läheb rüselemiseks ja keegi saab nuga. Seega ütleb sensei: “what a point – to get stabbed to death for a f*cking hamburger!”. Ehk “targem annab järele” üsna ekstreemses vormis… Sama asi tuli välja ka maastikumängus – eelmistel päevadel harjutatud karmide võtete asemel oli enamasti palju õigem lahendus rahulik lahkumine (muidugi paraku pole see alati võimalik).

Mõtteainet kogunes seega küllaga. Iirlased olid kogu üritusest hirmsat moodi sillas, ähvardasid järgmine aasta tagasi tulla ja veel õppida (mõne aasta eest arvas seesama Vincent, et Kakk on segane, kui igasugu madistamisega tegeleb). Kahju ainult, et ligi sadakond fotot ühe lolli näpuka tõttu vastu taevast lendasid. Ehk saab pilte kellegi teise käest.

Lõpuks laeval

Kell on hetkel mõni minut üle kesköö, M/S Star seisab veel sadamas – aga kohe on minek kodu poole.

Tamperes sai natuke vähemalt öösel magada, aga väsimus on ikka peal. Ja homme peab kella 10-st loenguid pidama… Too HYVITE sümpoosion (nüüd on vist uus buzzword välja mõeldud – wellbeing technology) oli rohkem selline pintsaklipslaste üritus, aga paar päris huvitavat ettekannet oli ka. Eriti pull asi oli smart pants ehk anduritega püksid, mida kasutatakse kehvema kehalise vormiga inimese treenimisel kontrolliks, et too üle ei pingutaks. Tjaa, siit võib igasugu vingeid võrdlusi teha… 🙂

Enda ettekanne läks enam-vähem ja mahtus suht lühikesse aega (15 minutit) ära ka – harilikult on oht üle rääkida. Slaidid panen homme ka SlideShare’i. Aga ega selle lühikese ajaga eriti palju põhjapanevat rääkida ei saanud – jupp enda omaaegsest doktoritööst pluss mõned uuemad tähelepanekud. Aga kutsujaid olid kangesti rahul (või oli neil lihtsalt maskotti vaja, mine võta kinni).

Tagasisõit käis mööda Tampere-Helsinki 120 km/h piirkiirusega teed ja üsna kähku. Vahepeal aga läks väsimusest pilt nii eest ära, et keerasin Neste bensiinijaama sisse, panin igaks juhuks kella äratama ning tukkusin tund aega. Pärast seda oli olemine hoopis viisakam, ostsin samast õhtusöögiks paar pitsalõiku ja jõin autosse jäänud termosest eilset kohvi peale. Aga isegi selle viivitusega sain Helsingisse kaua enne õiget aega – sõitsin siis Läänesadamasse ning sealt neemenuka taha ühele mereäärsele tänavale päikseloojangut vaatama, loengumaterjale uurima (Matti kingitud ja signeeritud doktoritöö on igati vinge värk, see mees annab varsti Himaneni mõõdu välja – tuleks ehk [L] IMKE-sse õpetama tuua) ja muusikat kuulama.

Üheks selle sõidu tulemuseks on muide ka see, et hakkasin soome poppmuusikast märksa paremini arvama – siiani oli kokkupuuteid vaid kas sihukeste Katri Helena sarnaste iskelmä-tüüpide, veidravõitu suomirokkarite või siis Irwin Goodmani ja Sepi Kumpulaise sorti naljameestega. Tuleb välja, et soomlastel on ka vägagi kuulatavat pehmemat rokki (siiani tuli ainult Dingo meelde). Nii et Suomipop ja Aalto tuleb siiakanti sattudes teinekordki raadiost välja kruttida.

Aga seal mere ääres istuda, musa kuulata ja Matti filosoofiat (mis kohati itimehe jaoks muidugi üsna hardcore tundub) lugeda oli mõnus. Viimaks läks pimedaks ja läksin sadamasse sappa. Seal läks igavene hulk aega – vist olid kõik soome rekkamehed otsustanud tolle öise Stariga sõitma tulla. Aga viimaks olin peal.

Nonii, nüüd sõidabki. Paari tunni pärast peaks kodus olema. Aga kokkuvõttes oli täitsa asjalik reis.

Tamperes

Eilne õhtu kulus materjale lugedes ja asju pakkides. Täna hommikul tegin endale viimastest proviandijuppidest (osa säilivaid asju jäi üle ka, pasta näiteks) söögi ning keetsin termose kohvi täis, pakkisin viimased jupid kokku, tassisin asjad autosse ning ütlesin oma mõnusale nädalakodule nägemist. Siia tasub teinekordki tulla, hind on mõistlik ja elamine mõnus. Siis keerasin auto nina Tampere poole.

Esimene pool sõitu Jyväskyläni oli hästi mõnus – praktiliselt kõikjal vaid metsik loodus ja ilusad järved. Soomlased on teede äärde tihedalt parkimiskohti pikkinud – ka siin on need kohati üsna ärasitatud, aga vähemalt jääb nii muu loodus puhtaks. Tegin paar peatust, vaatasin järvi ja jõin termosest kohvi.

Teispool Jyväskylä algas hoopis teistsugune, tiheda tsivilisatsiooniga Soome. Liiklus oli päris tihe ja läks Tamperes ikka üsna hullult tihedaks (arvestades seda, et olin nädala jooksul harjunud Joensuu olematu liiklustihedusega). Hotelli kohta teadsin vaid nime ja aadressi ning seda, et peab kusagil raudteejaama juures olema – aga vedas, jõudsin enam-vähem lõhna järgi kohale. Võrreldes Joensuu Apartementosega on see hoopis teisest mastist – aga palju vähem kodune. Tõsi, plussiks on see, et WiFi toimib korralikult.

Panin asjad ära, käisin duši all ning kuna jõudsin suht varakult, otsustasin ka raekojas vastuvõtul käia. Seal trehvasin paari vana tuttavat, ülejäänud seltskonnast moodustasid suure osa nihonjin’id – üks Tokio delegatsioon. Esinduslik, kuid üsna kirju seltskond – näis, mida nad siis homme sümpoosionil räägivad.

Jalutasin raekojast hotelli, panin need muljed siia kirja ja nüüd hakkan veel ettekannet ja ülehomseid loenguid mõtlema.

Joensuu-nädala lõpetus

Nädal läks täitsa kiiresti. Tegelikult kulus täitsa ära – kolm loengut ning paar muud üritust oli piisavalt väike koormus, et pikast hullust rabelemisest natuke puhata.

Reedel käisin kohalike eripedagoogide magistriseminari kuulamas. Mõne uue mõtte HEVI kursuse jaoks sain, aga muidu oli tiba liiga teine valdkond. Õhtuks kutsusid kohalikud eripedagoogid restorani, täitsa mõnus jutuõhtu oli. Laupäeval kirjutasin kodus loenguid, puhkasin ja käisin jõe ääres spordiväljakul tonfadega vehkimas (õnneks oli seal üks kena kuur, mis pilkude eest varjas).

Pühapäeva õhtupoolikuks kutsus üks kolleeg enda poole külla. Hästi vahva koht äärelinnas – siinmail suudab tavaline kraadiõppuritest abielupaar endale mitte kuigi tapva laenu abil ilusa eramaja soetada. Lisaks soomlastele oli kohal ka paar tõmmunahalist informaatikatudengit Keeniast – patrasime seal siis läbisegi soome ja inglise keeles. Aga tore õhtu oli, vahepeal sai üle hulga aja ka klaverit näppida. Hämaras autoga kodu poole veeredes ootas maja ees üllatus – keset muruplatsi istus üks väga kõrvaline isik. Sõi rohtu ja ei teinud eriti väljagi. Jänes sindrinahk – täitsa ehtne halljänes, mitte küülik – ja täitsa keset linna!

Täna hommikul külastasin Tehnoparki ja kohtusin teadur Matti Tedrega (eesti juurtega mees; teda teadsin juba varasemast külaskäigust siiakanti), kes paari väga huvitavat laborit tutvustas. Esmalt on siin just sihuke kasutatavuse uurimise labor, mida Hans ilmselt meile TLÜ-sse tahaks tekitada. Näiteks saab spetsiaalse arvuti ja tarkvara abil uurida inimese pilgu liikumist arvutiekraanil ja sellest igasugu põnevaid järeldusi teha. Optikalabor, kus erinevat liiki valgust ja värve uuriti, oli ka lahe. Uskumatu, kuidas võib valguse abil inimese värvitaju muuta…

Ja viimaks siis viimane loeng Joensuus, seekord ingliskeelsena. Audikas oli võrreldes varasematega üsna täis, suur osa kuulajaist olid üsna eksootilise väljanägemisega (sealhulgas ka eile kohatud tüdrukud). Aga tundub, et jutt läks päris hästi peale. Igatahes nii Matti kui ka eripeda tüdrukud leidsid, et mõtteainet tuli küllaga – mis tegelikult jutu eesmärk oligi.

Täna õhtupoolikul pean Tampere seminari ette valmistama ja neljapäevaseid loenguid mõtlema, homme on ees pikem sõit Tamperesse ning ülehomme sealne seminar. Koju peaks jõudma öösel vastu neljapäeva.

Ikka Joensuus

Kaks soomekeelset loengut läksid üsna ilusti – kuigi mõlemas oli vaid kolm inimest kohal, olid kuulajad väga huviga asja juures ja arutelu läks pärast päris pikalt. Keelega sain hakkama – kuigi hea oli, et slaidid lasin eelnevalt üle vaadata: kirjalik soome keel võiks kohati parem olla. Näis, mis esmaspäeval itimeestele peetava ingliskeelse loenguga saab.

Eile käisime ühe kohaliku kolleegiga ühes kohalikus koolis puuetega laste klassi vaatamas. Meie mõistes õpiraskustega 8-10 aastased lapsed ehitasid LEGO Robotic Inventions 2.0 juppidest (lego-klotsid koos mootorite, raadioandurite ning arvutisse installitud juhtimissoftiga) igasugu imemasinaid. Mõtlema pani.

Elamine on mõnus, eile tegin päikseloojangu ajal välisukse ees kivipõranda peal mõnuga oma poolteist tundi trenni. Täna oli aga hommikul lumi maas – õnneks ilmateade lubab tuleva nädala alguseks soojemat ilma, muidu võib suverehvidega Tamperesse sõit keeruliseks minna.

Täna hommikul praadis Kakk mune ja viinereid, kui laest hakkas Hirmus Koledat Häält tulema. O feck, nagu iirlased ütlevad – suitsuandur! No kiiresti kribakraba tooli peale püsti ja seadmele uninstall. Edaspidi peab vist praadimisest loobuma või siis enne kisakasti aegsasti maha monteerima. Õnneks see mingi kaugema seadmega ühendatud polnud, nii et turvamehi ei paistnud kuskilt kohale jooksvat.

Nädalavahetusel üritaks ka ehk siin veidi ringi vaadata – aga ega palju aega pole, kuna nii Tampere seminar kui neljapäevased loengud vajavad ettevalmistamist.