TS arutelu

Et kolledži tehnosuhtluse eriala osas on tudengitel mitmel korral küsimusi tekkinud, siis kutsusime tänaseks kokku TS-i mõttetalgud. Lootsime, et ehk tahetakse oma kooli osas kaasa rääkida ja aidata nii kõigile paremat õpikeskkonda kujundada.  Panime kaks nädalat varem kuulutused maja peale ja saatsime igale poole listidesse info. Kohal oli rektor, 8 inimest personali seast ja 4 tudengit (ÕISi-järgsest 36st, liiati polnud tegu kinnise üritusega).

Natuke sant tunne oli – kriitikat osatakse teha, lahendusi otsima tulla ei viitsita. Tõsi, kohaletulnud olid vahvad (nii personali kui tudengite poole pealt)  ja arutelu tuli igati asine, mõned head mõtted saime ka.  Aga mõru maitse jäi ikkagi.

Teeviit ja Robotex

Reedel sai siis pool päeva koos tudengitega Teeviidal boksis istuda. Kaasa sai võetud nii kolleegide kingitus 40-ndaks sünnipäevaks (sarviline kummist viikingimüts) kui ka barong inimeste hirmutamiseks. Kokkuvõttes oli päris vahva. Ehkki enamik huvilisi käis seinal asuva Kinecti mängusüsteemi juures ja muid asju uuris vähem, sai vähemalt üksjagu voldikuid ja muid infomaterjale välja jagatud.

Täna aga oli Robotexil robotite jalgpalli finaalidepäev ja sai käidud kolleegidele pöialt hoidmas. Marguse magamata ööd tasusid ilmselt end ära – taas kord näidati, kes robotimaailmas tegijad on. Kolledžile kaksikvõit, TTÜ kolmas ning tartlased hoopis pika ninaga. TTÜ-d ei aidanud isegi Chuck Norris – ehkki üks nende robot seda nime kandis, võttis ta ühes otsustavaks saanud voorus kätte ja tagus kõik pallid enda väravasse… Kakk siis noris, et “Chuck Norris ei löö omaväravaid – oma värav läheb enne kiiruga vastase poolele üle”. Kahjuks jäi aga see viimane sündimata ja finaal kujunes IT kolledži siseasjaks.  Konkurentide õnneks sattusid kaks kolledži ülejäänud tiimi varakult kokku omadega ja jäid alla – muidu oleks võinud seis neile hullemgi olla. Eriti just kokkuvõttes teiseks tulnud Madistajate-nimeline seltskond tegi mitmele vastasele kuivalt ära.

Aa, tegelikult veel üks tähelepanek – võistkond Tont kandis seekord soliidseid ülikondi ning ilmselt saigi saatuslikuks lips kolme selli kaelas. Lips on teatavasti [L] kägistusvahend, mis pärsib vere juurdevoolu ajju – pole siis ime, et teised paremaks osutusid. 😛

Õnnitlused robootikutele kõva tulemuse puhul!

Creative Commonsi eestinduse tutvustus

Otseülekande link (hakkab toimima pealelõunal – esimese otsa juristid tegid iseendale karuteene ja keelasid veebiülekande ära): [L] http://enos.itcollege.ee/~mpuusaar/vv_live_stream.html

APDEIT ÕHTUL: Kokkuvõttes läks asi päris kenasti (Kaku slaidid leiab [L] tavalisest kohast). Muidugi, tehnokratt Petsi küsimus selle kohta, et kas 5-10 aastaga on reaalne saavutada tulevaste Tartu Ülikoolist tulevate juristide kaasarääkimisoskus kõnealusel teemal (loe: kas Tartu juurakad hakkavad lähiaastatel midagi ka vabadest litsentsidest jagama) oli ülimalt asjakohane – ja jäi paraku õhku rippuma.  Seni on küll paraku üsna tihti tundunud, et Tartu koolkond taob paljude inimeste pea “intellektuaalomandit” niimoodi täis, et sellest erinevaid asju on neil edaspidi üsna raske hoomata (no ei juhita lennukit nagu autot – isegi kui sel on olemas pedaalid ja rooli moodi asi!).  Aga loodame, et aja jooksul seis paraneb.

Üritus ürituseks, aga juriidiliselt vastuvõetava [L] eestinduse valmimine on suur asi.  Suured tänud tegijatele!

Õppekava arutelu

Eile arutati Saku mõisas IT kolledži administreerimise õppekava, kohal olid nii kolledži õppekavadega tegelevad inimesed kui ka tööandjate esindajad.

Seltskond oli tegelikult vahva, ka tööandjaid esindanud tegelased olid arvestatavad oma ala spetsid (ja üldse mitte ITL-i  pintsaklipslased).  Ent soovitusi tuli seinast seina ning kardetavasti suurema osaga neist ei saanud eriti nõustuda.  Põhiline küsimus, millele asi taandus, oli ikkagi: kas IT kolledž on (rakendus)kõrgkool või IT-nee…., vabandust, andmetöötlus-afroameeriklaste (nüüd peaks küll kõik poliitkorrektsuse fännid rahul olema) kasvuhoone?

Tundus, et kohaletulnud tõsised itimehed olid  oma tugeva positsiooni kõva tööga kätte võidelnud self-made man’id, kes rõhutasid praktilisi kutseoskusi ega näinud nende terminit kasutades “ballastil” (majandus, filosoofia, isegi matemaatika) erilist mõtet. Unustati aga ära, et tänane maailm muutub nii kiiresti, et tänastest kutseoskustest ei pruugi 5-10 aasta pärast enam mingit abi olla.

Kakk ütleb ausalt, et tema omaaegne TTÜ infotöötluse haridus on puhtpraktilises osas tänaseks praktiliselt väärtuse kaotanud – mis on jäänud, on aga üldtehniline taust, üldised teadmisest IT süsteemidest ja rakendustest, analüüsioskus ja õpivõime. Omaaegne 90-ndate  alguse “tasemel spetsialist” oleks tagunud pähe DOSi katkestusi, assemblerit, võib-olla dBase’i või Foxpro’d  ja mõnd muud tollast tipprakendust. Adminnid oleks tampinud DOSi, varajast Windowsi (ehk ka Unixit ja VMSi) ega oleks kuigivõrd (vähemalt TTÜs) tegelenud Interneti teemadega. Mida nende asjadega laiemat pilti nägemata täna teha oleks (ainsa suurema pähekaranud erandina võiks mainida C’d)?  “Ballast” seevastu vananeb palju aeglasemalt, aitab näha asju suuremalt ja mis peamine – aitab (vähemalt korraliku õpetamise korral)  inimesel omandada õpiharjumusi. Kas mitte siin polegi kõrg- ja kutsehariduse vahe?

IT kolledži kolm aastat on liiga lühike aeg, et kõike vajalikku õpetada. Tuleb teha valik. Kui sellest valikust aga jäetakse välja sisuline hari[d|t]us, siis ei ole sellega midagi peale hakata (või kui on, siis 3-4 aastat, peale mida sõidab rong minema). Natukene kisub sinna hästituntud võrdumi kanti kalast ja õngest.

Üks seal välja koorunud mõte siia lõppu.  Kui järjekordne pointy-haired boss ütleb mõne ülesande kohta “Olgu tehtud!”, siis
* andmetöötlusafroameeriklane küsib “Mis ajaks?”
* häkker (see ajaloolist tüüpi) küsib “Mille jaoks?”

Laureas

Polegi kaua aega rändamas käinud. Masu värk, pealegi on koduski tegemist kõvasti olnud.

Nüüd aga oli võimalus ka üht IT kolledži partnerkõrgkooli lähemalt näha – Laurea rakenduskõrgkoolis toimus konverents [L] Future Expertise in Higher Education – alguses pidi kolleeg Marika seal osalema, kuid viimaks saadeti hoopis Kakk sinna. Marika tuli kaasa, kuna päev varem pidime koos ühe europrojekti koosolekul osalema.

Viimased päevad enne sõitu oli kodus grandioosne hullumaja, kõik sündmused kuhjusid kokku.  Viimaks tulema saades õnnestus mobla laadija töölauale maha jätta ja nii polnud EMT rahvusvaheliste kõnede sisselülitamisest muhvigi kasu. Õnneks aga oli nii hotellis kui Laureas toimiv traadita internetiühendus (ja mis peamine, VPN oli lubatud). Nii sai suur osa ajast ikkagi netis oldud ja mobiilist eriti puudust ei tundnudki.

Jõudsime Marikaga Laureasse poole koosoleku pealt ning eelneva tõttu kapsas olemine muidugi asjast arusaamisele kaasa ei aidanud – seda enam, et projekti puhul oli selgelt näha “siga vs hani” ehk asjaajamise ja sisulise poole üksteisest möödarääkimine.  Viimaks saime siiski kuidagi mingid asjad paika ja nüüd on tuleva aasta aprillikuus ootamas ligi nädal aega õpetamist-juhendamist Leicesteris.

Õhtupoolik andis meeldiva võimaluse korraks hotellis üle hulga aja hinge tõmmata.  Isegi [L] ELNM iganädalase kursusevestluse saime skaibis rahulikult ära pidada. Väljas oli ilus sügisilm (lubatud torm jõudis alles päev hiljem kohale), aga jalutamaminekuks oli Kakk liiga lääbakil.

Järgmisel hommikul siis konverents. Marika asemel Kaku laekumine probleemi ei tekitanud ja sildivahetus käis sujuvalt. Kummaline oli osaleda konverentsil, kus endal ettekannet polnud – kardetavasti oli see üle aastate esimene kord… Rahvas oli ka alguses võõras, aga järk-järgult saime mõnegi inimesega jutule ja tekkis uusi tuttavaid.

Tundus, et nii korralduse kui ka rahva poolest meenutas see üritus kõvasti meie e-õppe konverentse.  Mõnigi mõte oli nutikas ja uudne, samas üldine foon kippus olema selline, et Kakk hakkas end üpris targana tundma (loodetavasti läheb kiiresti üle) – näis, et mõnegi asjaga annaks Eestis märksa rohkem eurokisa teha, kuna mujal on mitmed asjad veel tundmatud.  Tegelikult oleks eelmise aasta e-õppe sügisseminari  [L] Wikiversity jutt siia üsna ideaalselt sobinud.  Vahvamatest asjadest võiks mainida Second Life’i töötuba [L] Põhja-Carolina Pembroke’i ülikooli seltskonnalt ning reedehommikust diskussiooniringi tudengite tööhõive küsimustest Irene Glendinningi (Coventry ülikool) juhtimisel. SL töötuba oli kahjuks mõeldud täiesti algajatele ja õnnetuseks oli ka küllalt väikese osalusega – seda oleks võinud üldise sessioonina teha.  Strix Windlow’  Tuxiga T-särk läks rahvale väga hästi peale (“Kust said?”)… Aga üldiselt oli päris vahva.

SL töötuba Laurea konverentsil

Põhjakaroliinakate töötuba SL’is. Strix (keskel) kuulab koos teistega, mida huvitavat dr. Magic räägib.

Teine päris põnev Laureas püstipandud asi on [L] massidea.org . Midagi natuke meie kodanikuportaalide sarnast, aga innovatsioonile suunatud. Tuleks veel lähemalt uurida, aga esmamulje tundub olevat asjalik.

Sedalaadi konverentside häda on selles, et inimestega jõuab lähemalt tuttavaks saada alles siis, kui asi juba lõppema hakkab. Nii saime mitme inimesega jutule alles reedel viimase kohvipausi ajal ning eriti lõpu-õhtusöögil. Ürituse lõpus tehti nimelt bussiekskursioon Helsingis ja viimaks viidi meid vanglasse. Täpsemalt endises vanglas tegutsevasse restorani nimega “Jailbird”, päris lahe koht oli. Kakk muidugi kobises, et näe – tavaliselt pannakse inimesed liigse joomise pärast vangi, meie ronime vanglasse jooma…

Tegelikult muidugi erilist joomist ei tulnud (juba seetõttu, et õhtul tuli Tallinnas oma autoga koju sõita), aga seltskond oli mõnus. Aga et kogu selle aja jooksul oli toitumine ülimalt korralik, otsustas Kakk ülemustele ühe arve tegemata jätta ja Katajanokalt oma jala peal Läänesadamasse rännata. Täitsa mõnus jalutuskäik oli.

Kella kümnesel laeval oli juba üsna kapsas olemine. Tallink Star oli puupüsti täis nagu Georg Ots vanadel hulludel aegadel, lällarid olid kah pea sama hullud. Aga kõige nadima elamuse andis seekord hoopis personal.

Kakk kükitas päris öökulli kombel ühe laeva söögikoha puki otsas ja hoidis silmi vaevalt lahti (õnneks oli pulkpleier olemas, musa aitas natuke). Mõne aja pärast maandusid kõrvallauda ühe diivanijupi taha kaks naisterahvast, üks veidi vanem ja teine noorem (tõenäoliselt ema ja tütar). Mõlemad kah üsna väsinud olemisega, tüdruk keris end diivaninurka poolkerra ja naine  istus sirgelt samas diivaniotsal. Mõlemal vajusid silmad kinni. Seepeale astus juurde eemal askeldav mundris tšikk, vaatas natuke rumala näoga ning koputas siis kõvasti vastu istujate ees olevat lauda: “Ärka üles! Magada ei tohi!”.

Tekkis ausalt öelda tahtmine röögatada. Oleks, et kuskil 10 minutit enne kohalejõudmist, laev oli vaevalt poolel teel ja Tallinnani tund aega sõitu. Need seal diivanil olid kah üsna ehmatanud ja üritasid edaspidi maksku mis maksab silmi lahti hoida. Aga Kakk loll arvas, et sedasorti teenindus suri nõuka-aja lõpus välja või esineb ehk Tallinn-Moskva rongis. Aga ei. Urrrh!!

Viimaks jõudis laev sadamasse, lällarite vahelt sai kah lõpuks välja ja maale. Auto juurde ja koju. Kokkuvõttes oli aga täitsa vahva sõit.

Kui koeral pole targemat teha…

Kolleeg maadles lõppeval nädalal mitu päeva ühe projekti tööajatabelite täitmisega. Kakk pidi ka natuke kaasa aitama ja nägi, kui koleda asjaga oli tegemist. Seejärel läks linnas käies Selverist läbi ja tõi kolleegile liitrise piimapudeli – tervistkahjustava töö eest, nagu seda varasemal ajal kunagi anti.

Nali naljaks, aga tegelikult on tegu seninähtutest ühe kõige jälgima bürokraatiavormiga.  Täitja teab, et nõudja teab, et täitja võtab kõik sinna kirjutatava 100% laest, kuna reaalselt ei oleks tabelis nõutaval viisil võimalik tööd teha.  Ja ometi käib selline potjomkin takistamatult edasi.

Aa, et mida koer igavuse korral teeb? Vanarahva üteluse järgi pidi midagi lakkuma.

Näita raisale pingviini!

Lõbus seik IT kolledžist…

Kakk pistab pea värske väliskolleegi Andrea ukse vahelt sisse. Sell näitab enda läpakat, kus on ekraanil sulguva Windows 7 pilt kirjaga “0% complete” – kuuldavasti eilsest õhtust saadik. Kakk soovitab lihtsalt vool välja võtta – nii kaua ei tohiks isegi Windowsil sedalaadi asi aega võtta. Nagu öeldud sai, tegi Windows restardi ja käivitus normaalselt.

Probably felt ashamed, järeldasime. Kaku soovitusele endast pilt teha ja edaspidi samas situatsioonis seda läpakale näidata reageeris Andrea kui HCI õppejõud professionaalse liigutusega – mobla välja, klõps Kaku näolapist ja rahulik kinnitus: I will.

Näis, kas nüüd hakataksegi panges Windowsi Linuxi-kasutajate pildiga distsiplineerima…

OpenSim: häda füüsiliste objektidega

ITK simulaator on juba päris kena, aga selle taga olev tarkvara on ikka veel “null punkt”-versioonides ning paraku on seda aeg-ajalt näha. Igatahes tekkis 0.6.9 peal jama sellega, et objekte ei saanud määrata füüsilisteks (ehk siis gravitatsioonile alluvateks – sedasorti objektina loodud pallike näiteks peaks mööda kallakut alla veerema). Uuendus 0.7.0 peale ei aidanud.

Probleem ja lahendus on kirjas siin. Kuna vahepeal uuenes konfisüsteem, siis vana variant jäi muidu küll tööle, kuid tekkis see puuk. Seega tuleks kõik eraldi asuvad regioonifailid koondada kokku kataloogis bin/Regions asuvasse RegionConfig.ini faili. Ühe näite mitme regiooniga konfifailist leiab näiteks [L] siit.

Ahjaa, Kakk hakkab muide sügisel millalgi ka OpenSim-maailma ehitamise ja haldamise teemal koolitust tegema. 🙂

Tänapäeva muinasjutt

Võtsin puhkuse alguse puhul ette [L] Cory Doctorow’ “Little Brotheri”.

Cory on hea sulejooksuga sell. Raamat ise on klassikaline noortepõnevik ühe seitsmeteistaastase selli võitlusest kurja valitsuse vastu. Eeskujudena tulid kohe silme ette “Hackers” (film, mitte Steven Levy raamat), Snake Plisskeni filmid (eriti “Escape from L.A.” – raamatu Homeland Security on üsna otseselt sealsete võimude uus tulemine) ja muidugi Gibsoni klassikaline “Neuromancer”.

Kõiges vist Coryga nõustuda ei saa, aga hoiatava hüperboolina USA olude kohta on see raamat omal kohal. Mis on aga “Väikevenna” põhiline väärtus – Cory on toiminud nagu nutikas lapsevanem, kes kibeda rohu suhkrutüki sisse peidab ja raamatus on väga suur hulk otsest harivat materjali IT erinevatest valdkondadest (krüptograafia, häkkerikultuur, võrguajalugu jne). Kohati muudab see teksti natuke kohmakaks, aga näiteks IT kolledži rebastele annab Kakk sügisel ITSPEA raames küll väga suure soovituse see raamat läbi lugeda  (võimalik, et selle eest saab ITSPEA raames ka mõned punktid anda).

Ja muidugi tuleb Coryle tunnustust avaldada raamatute levitamise viisi eest – pea kogu tema looming on CC BY-NC-SA all veebist vabalt kättesaadav ning sellest hoolimata ei ole autor veel nälga surnud…