Silt: budo

Mõõgapäev Rakveres

Et Rakveres on tulemas sumo MM, korraldavad sealsed tegelased juba praegu linnas Jaapani-teemalisi üritusi ja ühena sellistest toimus täna spordihallis mõõgapäev ehk erinevate mõõgakunstide demo. Kakk pidi mängima Toomas Uba ja tatamil toimuvat läbi mikri kommenteerima. Rahvast tuli kohale isegi üksjagu, üks tribüün sai peaaegu täis. Järgemööda esitleti siis:

* Tauramusoryu kobudo – Eero Mitsubachist tegi pika mõõgakata koodnimega “Siil udus” (lugu samuraist, kes udusel hommikul templis mediteerib ja järgemööda ründavate kaakidega madinat peab);

* Kendo – kendokad näitasid oma kunsti põhitehnikaid ja pidasid ka ühe väikese näidismatši;

* Aikido – ehkki tuntud enam paljakäsikunstina, kasutavad nad ka mõõka ja nuga; näidati nii bokkeni paarisharjutusi kui ka paljakäsi kaitsetehnikaid mõõga ja noa vastu;

* Muso Shinden-ryu – Mitsubachi klubi põhiline iaido-stiil ehk “ühest mehest kiiresti kaks”; näidati katasid ja seletati nende rakendusi;

* Hontai Yoshin-ryu – Priidu seltskond demos lisaks mõõgakatadele ka jujutsut, hanbod ja chobod; lisaks siinsetele sellidele oli kohal ka Kai Koskinen-sensei paari õpilasega – see esitus jättis vist kõige põhjalikuma mulje;

* veel kord Tauramusoryu, seekord jo ja bokkeni paarisharjutused;

* viimaks siinmail vähe nähtud auväärne koolkond, Musashi enese mõõgastiil Hyoho Niten Ichi-ryu. Kai-sensei jüngritega näitas nii pika kui lühikese mõõga kasutamist kui ka selle kooli leivanumbrit, kahe mõõga tehnikat.

* Esitlus lõppes tameshigiriga – Kai-sensei hakkis selleks spetsiaalselt ülespandud riisimatirulli kolme kiire löögiga juppideks. Selle mõõga ette igatahes ei soovitaks kellelgi jääda.

Päris huvitav ülevaade oli. Õhtu lõpetati tagasiteel Tallinna Viitna kõrtsis, kus pool kõrtsi korraga samuraisid täis sai. Kokkuvõttes üks väga mõnus üritus.

Maksipook

Üle pika aja jälle lastekodus… Härra oli vahepeal miskite põrsatempudega maha saanud ja sellega kasvatajalt pikema koduaresti teeninud. Mis muidugi tuleb trenni mõistes kasuks – kuna tempude kõrvalt oli vahepeal trenniaega napiks jäänud ja nüüd ei tahtnud bokken enam korralikult liikuda. Võtsin barongi kaasa ja ütlesin, et kui laiskloomlus jätkub, võib mõnede juppide eemaldamine ette tulla… 😛

OK, asi polnud tegelikult nii hull midagi. Panin kuti matti mööda veerema ning end igas positsioonis igapidi väänama – alakehapöörded ja põlvede rinnalevenitus selili, jala edasi-tagasi tõstmine mõlemal küljel ja keretõsted kõhuli, kõigil ideeks lülisamba ja puusavöö töölesaamine. Lisaks selili jalgade surumine (umbes nagu jõusaali jalapink, aga ketastega platvormi asemel hoidsin lihtsalt ise kätega vastu) ja erinevad asjad varbseina juures. Kui neid asju korralikult teha, peaks mõne nädalaga juba niikaugele saama, et võib uued harjutused peale panna.

Reedel lähen uuesti. Barongi võtan igaks juhuks kaasa. 😛

Huvitavad (ohtlikud) asjakesed

Aasta lõpus sai [L] Mantis Swordsist tellitud paar jubinat. Väiksemat sorti tollisekelduste järel (Ameerikast Eestisse tuli alla kuu ajaga ning kolm nädalat kulus Eesti tolli läbimiseks…) jõudsid täna kohale.

Esmalt üks suur ja kole riistapuu – [L] barong ehk segaste filipiini sõdalaste lühike mõõk. Lai lehekujuline tera, kõver käepide annab vajadusel hirmsa löögijõu. Mantise variant on üldiselt igati kena, kuid tupp oli liiga kitsas tehtud ning rihma-aas laiema rihma jaoks liiga väike. Aga käes istub hästi ja tera on korralik (ehkki mitte midagi erilist, harilik kvaliteetne vedruteras).

Teine jubin aga on alguses isegi petlikult tagasihoidlik. Pretensioonikavõitu [L] Tactical Tanto nimeks, Made in China ei ärata esmapilgul kah usaldust. Aga Paul Chen ja Hanwei oskavad kuuldavasti ka üsna viisakaid terasid toota, Mantise nuga ongi sisuliselt sama. Esmamulje meenutab veidike üht märksa kuulsamat terariista, brittide Fairbairn-Sykesi dessantlasepistoda. Tupest tõmmatud tera aga on – üllatus, üllatus – täitsa korralik tanto. Ei pretendeerigi autentsusele (tuppki on metallist ja varustatud nuga kinni hoidva klõpatsiga – modernne, ent kasulik lisandus), kuid käepidet kattev rainahk on OK (kirjade järgi ehtne; kui ongi võltsing, siis üsna hea) ja peale mõõgapuhastuskomplektiga (riisipaber, uchiko, mõõgaõli) korralikku ülekäimist näeb ka tera selle hinnaklassi kohta üsna väga ilus välja. Kirjade järgi on 60/40 HRC süsinikteras, hamon (karastusjoon) on väidetavalt ka ehtne (pole esialgu nii ekspert, et autoriteetset hinnangut anda). Tubli töö. Saleda joone kohta üllatavalt raske, kuid samas hästi tasakaalus relv.

Üldiselt võib rahul olla. Tellimus täideti kiiresti ja kaup oli korralikult pakitud. Nii et sealt võib tellida küll.

Lumine nädalavahetus

Semestrialgus oli jälle parajalt pingeline ning seetõttu kulus pikendatud nädalalõpp koos Mitsubachi ja Hontai klubide ühislaagriga Haanjas üsna ära.

Päris vahva oli. Lõuna pool Tartut oli lumi maas ja seda tuli vahepeal veel tublisti juurde – kõik oli kenasti talviselt valge, ehkki temperatuur kõikus ka seal nulli ligidal. Trenni tegime Haanja koolis, elasime suurema osa rahvaga Jõeniidu puhketalus paar kilomeetrit eemal. Sinna viis mõnus käänuline-künklik tee, iga trennisõit oli seega ka parajaks autokooliks.

Aga kõik oli kuidagi mõnusasti paigas. Sai trenni tehtud (mõlemas stiilis – programmis oli demo, Ryukyu kobujutsu bo ja sai tehnikad, Hontai bo-bokken kumitachi ning mõlema stiili bokkeniharjutused) ja niisama aega veedetud – täna hommikul näiteks tegime pika jalutuskäigu mööda lumiseid metsi. Kodune toit (muuhulgas kitsepiim ja -juust), saun, ilus loodus ja väga hea seltskond (meeldivalt ebanormaalne ja samas üdini heatahtlik punt) – viimase peal värk. Üldse tundub, et sealkandis liigub aeg ikka tüki maad aeglasemalt kui Tallinnas.

(Ahjaa, peale sauna vaatasime jupiti ka Eurolaulu. Priit-sempai manas peale võidulaulu selgumist pikalt ja mahlakalt ning lubas minna muuseumist eestlaste kunagi eksisteerinud ajusid otsima – veendumaks, et need ikka millalgi üldse olemas olid… Tjah – ei oskagi kommenteerida. Iirise lugu hakkas kuulates üha enam meeldima, samas aga võiks need kolm tolkamit Serbiasse küll saata – juhul, kui peale võistlust ametlikult deklareeritakse, et see oli viimane osalemine. Balkanovisioonist on do jedosta nagu sardellist ja lobsterist.)

Aga laagrit võiks järgmisel aastal kindlasti korrata.

Laagerdamas

Ilpo-sensei oli sel nädalavahetusel koos pundi oma jüngritega jälle siin. Mõnda vana tuttavat oli täitsa tore näha: kui nii edasi läheb, on meil Turus varsti lausa sõprusklubi olemas.

Mahv oli muidugi korralik ning paarinädalasest intensiivtrennist kurnatud hüppeliigestele see üldse ei meeldinud… Osa asju õnnestus kaasa teha, osasid tuli kõrvalt vaadata. Aga uut kõrva taha panemiseks jätkus nii ehk naa. Sellise kaliibriga meistrit on alati kasulik näha.

Eksamiga läks asi natuke pange ja hoopis ootamatu nurga alt – polnud piisavalt pehmet nunchakut, enda “poolpehme” on kumites täiega vastu kätt-jalga uhamiseks ikka liiga kõva. Nii tuli kõik tehnikad õhku teha ning sensei ei jäänud rahule. Nüüd tuleb kevadises laagris nunchaku kumite uuesti esitada (ja enne selleks mingi eriti pehme nunchaku hankida, millega võib inimest ohutult udjada), siis saab eksami tehtud. Hea veel, et niigi läks, seal oli kindlasti norida muudegi asjade kallal. Ehk päästis halvemast viimane Sakugawa no Kon Sho -kata – seda tehes olin juba eelnevast nii küps, et ilmselt tekkis mingi n.ö. mushin ehk “tühja meele” seisund. Igatahes selle eest hoopis kiideti.

Hästi hea meel on, et kogu algajate trennipunt laagrisse tuli ja et sügisel alles trenni tulnud ja meie poolt hoolsasti drillitud sellid esitasid kollase vöö eksamil sihukese kumite, kuhu ette IRL poleks kuidagi tahtnud jääda. Vinge vaatepilt oli. Eks sellisegi asja nimel tasub punnitada.

Igatahes aitäh Ilpo-senseile ning jätkame vehkimist.

Maksi pookimas

Üle jupi aja oli täna õhtul jälle aega paar tunnikest teatavat härrat torkida.

Opist toibumine on läinud kenasti, nüüd võib hakata tõsisema trenni peale mõtlema. Tänane peedistamine koosnes enamasti maas lamades erinevatest veeremistest ja jalgade tõstmisest. Viimasega oli probleeme, kuna nagu asjaosaline endale omaselt märkis, “mõned lihased on installimata jäänud”. Põlve- ja sääretõstete (nii ette kui taha) töölesaamine on seega esmane prioriteet, samamoodi päkkade liikumasaamine – selleks panin selli toolis istudes suruma jalgadega vastu varbseina vahele surutud kummipatja.

Positiivset on ikka kah. Esmalt on kaelahoiak paranenud – mõõgaga pidev üle pea vehkimine on seda kõvasti paremaks muutnud. Teisalt väidab vähemalt kutt ise, et keskendumisvõime on kõvasti parem, suudab ka koolis märksa pikemat aega ühe asjaga tegeleda. Ja kõhu põiklihased on hakanud installeeruma. 🙂

Möla on muidugi endine, küsimusi sadas nagu oavarrest – alates bushidost ja lõpetades kiriku, arvuti, naiste ja erinevate lollide naljadega. Kui Maks korralikult kooli pääseb (gümnaasiumisse ja hiljem ülikooli), võib tast saada … midagi Eddie Murphy, Jackie Chani ja Jan Uuspõllu vahepealset. 🙂 Igav igatahes ei hakka.

Maks

Mainit härra tegi eile edukalt läbi põlvelõikuse, jalgadest võeti metalltoed välja. Täna käisin haiglas vaatamas – kutt täitsa enda nägu, möla jookseb endist viisi (vaene personal!). Kui haavad kinni kasvavad, teeme trenni edasi. Segane djuud vedas isegi oma waki-bokkeni haiglasse kaasa (salaja muidugi). Seega kui keegi näeb Lastehaiglast paanikas välja jooksvaid meedikuid, siis pole seal midagi hullu lahti – lihtsalt Maks hakkas trenni tegema. 🙂

Kreisi nädal

See nädal läks töödega üsna hulluks kätte. Lisaks tavatundidele tuli nädalavahetuseks ette valmistada TLÜ kaugõppe Win+Lin installfest ning panna kokku ja pidada kaks ettekannet (sladid leiab [L] dokkide lehelt ja [L] SlideShare’ist). Teema oli küll mõneti kattuv, kuid publik jälle täiesti erinev – IT standardimise teabepäeval tuli rääkida IT-inimestele ja ametnikele, [L] Arte Gümnaasiumis aga (ups!) aulatäiele gümnaasiumirahvale. Aga loodetavasti sain hakkama…

Tõsiselt kahju on, et Arte esinemine kattus budolegendi Patrick McCarthy seminar-treeninguga Mitsubachis – seda meest oleks tõesti tahtnud oma silmaga näha. Aga polnud midagi teha: oli lubatud minna. Meest sõnast, härga sarvest.

Nädalavahetuse hommikupoolikud läksid kaugõppele ja pealelõunad treenerikoolitusele. Kokkuvõttes oli Kakk nii kapsas, et kukkus koju jõudes peaaegu jalapealt siruli ja keeras magama. Aga vähemalt on nüüd koolituse teooriapaber käes, järgneb teooriaeksam olümpiakomitee juures novembri lõpus ja siis viimaks praktiline eksam Jalamo-sensei ees detsembris. Ja kui siis skalp pähe jääb, antakse kutsetunnistus kah.

Filmielamus: Kakushi ken oni no tsume

Eestikeelse pealkirjaga “Varjatud mõõk” – teine suurepärane lugu jaapani režissöörilt Yoji Yamadalt “Hämariku samurai” kõrvale. Sama tonaalsusega nagu Seibei-film, küllalt aeglaselt kulgev, ent ilus ning üdini jaapanlik lugu. Nagu ka eelmises filmis, on ka siin aukohal samurailik kohusetunne ning selle täitmine kõigest hoolimata. Peategelane Katagiri sarnaneb oma ellusuhtumiselt tublisti Seibeile, kuid minu arust oli Hiroyuki Sanada tegelaskuju veidi koloriitsem (ja ka Sanada näitlejana veidi kihvtim). See-eest jälle lõpeb siin lugu päris õnnelikult.

Mis samurailugu see on, kus mõõka ei vibutata… Siingi on paar vaadatavat duelli (nagu Seibei, nii saab ka Katagiri ülesande üks kange mees maha lüüa), kuid Seibei-filmis olid need ehk tiba vingemad. Siiski oskab ka Katagiri väga hästi mõõka käes hoida ning lisaks korralikule katanakäsitsusele näeb siin ka üht teist masti tehnikat. Pealkirjas viidatud deemoniküüs ehk “varjatud mõõk” ei olnudki üldse tavapärane mõõgavõitlustehnika, nagu paljud filmis arvasid – tundub, et Katagirit õpetanud Toda-sensei oli üht-teist ka Iga maakonnas või Togakure kandis õppinud (tehnikat ennast näeb põgusalt ka siis, kui peategelane seda enne kasutamist harjutab). Igatahes on alatu ülemuse ärakoristamine Katagiri poolt lahendatud üsna jubeda professionaalsusega. Ohver kukub hääletult kokku ning ainus märk on südamesse löödud pisike auk, kust isegi verd ei tule…

Veidi on sisse segatud ka “Viimases samurais” nähtud euroopaliku sõjapidamise Jaapanisse tuleku lugu ning siin hoolitseb just see koomiliste vahepalade eest. Eriline kino on võõra asjaga kimpus olevate samuraide kanaballett (rividrilli sildi all) ja hädavaresest “kõrgelt koolitatud ja pealinnast” instruktor, kes isegi kahurväe käsklusi püüdlikult hollandi keeles kisab (“Vuuuuuur!”).

Ühenduslüliks kahe filmi vahel on ka totust teener Naota. Ilmselt ei ole tegu küll päris sama inimesega kahes eri loos – kuid mine tea sedagi. Igatahes on jälle üks korralik vana aja lugu ning ehkki “Hämariku samuraid” võiks veidi eelistada, tasub ka see film vaatamist.

Õppida, õppida, õppida

See nädalalõpp läks na töiseks kätte.

Esmalt laupäeval neli tundi [L] TLÜ magistrantide kiusamist. Siis kähku autosse ja Piritale TOPi, nüüd juba ise õpilase rolli. Sel ja veel ühel nädalavahetusel (27.-28.) tuleb nimelt ära teha treenerikoolituse järgmine etapp, TLÜ kehakultuuriteaduskonna poolt läbi viidav teooriaõpe.

Polegi enam kaua nii palju loengutes istunud… Tänane päev kella 10-st 17.15-ni läks ikka üsna pikaks. Kohapeal oli WiFi (TLÜ ligipääsuga) ja seepärast tegeles Kakk ausalt öeldes loengute ajal veidi ka kõrvaliste asjadega. Aga kõik vajalik sai ikkagi kenasti kirja pandud.

Mida siis Kakk eile-täna õppis – mõned nopped konspektist:

  • Ettevõtlikkus on hoiak, mida loetakse majanduses ka ressursside hulka.
  • Tehnoloogia elutsükkel: idanemine, läbimurre, arendus ja uued süsteemid, ammendumine.
  • Maksusüsteemi peamised funktsioonid – fiskaalne (ressursside kogumine riigieelarvesse) ja reguleeriv (eri aspekte tasakaalustav).
  • Verevarustus lakkab töötavas lihases, kui lihasesisene rõhk ületab kapillaarrõhu – lihas väsib.
  • Täieliku rahuoleku seisundis (lamav asend, tühi kõht, temperatuur 18-22 kraadi) tarbib organism 3,5 ml hapnikku 1 kg kohta.
  • Inimese päevane energiavajadus on ca 2400 kcal.
  • Treenitud inimese südamelöögi maht on kuni 200ml.
  • Kiirus- ja jõualade tegijatel on suurem südame parem, vastupidavusalade tegijatel vasak pool.
  • Organismi taastumine on lainelise loomuga (võnked sumbuvad). Ületaastumisfaasis saab võimekust tõsta (superkompensatsioon). Mida suuremad on kulutused töö ajal (pingutus), seda tugevam on ületaastumine.

Nii võib kunagi isegi targaks saada…