Silt: Eesti

J.O.K.K.

Lugesin paari päeva tagust Äripäeva juhtkirja. Väga tabav lugu.

Juttu on nimelt korruptsioonist Eesti Vabariigi moodi ehk siis huvitavast väljendist “juriidiliselt on kõik korrektne”. J.O.K.K. oli nii kohukesemeistritest ajusurnute tegevus, mõningate onude panga- ja maatehingud kui pansionaadisarnase eseme püstitamine Nõmmele. Pisematest saavutustest rääkimata.

J.O.K.K., ütlevad jobud. Kui nii edasi läheb, ütleb keegi varsti M.O.T.T. Moraalselt Osutus Tinatükk Teenituks.

Inimeste seljas ei saa lõpmatuseni sõita.

Viimane nädal

Ei tea, kas see vaid tundub nii, aga viimase nädala jooksul on Eestimaa olnud kuidagi rahulikum. Meedia ei lärma roolijoodikute, poliitikute, baaripaavode ja muude tühikargajate ümber, inimesed näivad olevat natuke mõtlikumad. Ehk oli ka see soovkujutelm, kuid kohati oli taas tunda osakest sellest vaimust, mis iseloomustas aastaid 1987-1992. Seda aega, mil eesti rahvas suutis olla üks tervik ning nii pea kui süda olid veel paljudel õige koha peal.

Tänaseks on Lennart jõudnud Metsakalmistule, teda saatnud sõdurpoisid on seal homse hommikuni. Siis algab jälle argipäev. Kas aga eesti rahvas on midagi ka vahepealsetest päevadest õppinud, näitab aeg.

Väike. Vaene. Ilus.

Just praegu näitas ETV sellenimelist 1998. aasta portreesaadet Lennart Merist.

Müts maha Vahur Kersna ees – nii mõjuvat ja samas niivõrd lakoonilist saadet pole kaua näinud. Ülihea kaameratöö, fantastilised loodusvaated ja minimalistlik muusika suutsid luua oleku, mida jaapanlased nimetavad wa – rahu ja harmoonia tunde. Ja kõige selle keskel üks lihtne, vana ja tark mees.

Ka sõnu ei olnud liiga palju, kuid kõik öeldu läks täkkesse. Veidi juba kulunud ning enamjaolt tõsine ja filosoofiline härrasmees rääkis sügavatest asjadest – ja siis äkki tuleb selline suur ja lai, pisikese sigadusega hakkama saanud pägaliku naeratus. Selline naeratus, nagu oli seal ka ilmselt siis, kui president oma turvameeste eest putket tegi või mõne muu markantse asjaga maha sai.

Seda saadet peaks eesti rahvale aeg-ajalt näitama. Äkki jääks mõni mõtlema ja mõni lollus tegemata.

Lennu-jaam

Väga vahva ettepanek Argo Ideonilt oli selle nädala Ekspressis, kuidas Lennarti mälestust vääriliselt jäädvustada: anda Tallinna lennujaamale Lennarti nimi. Maailmas on ju olemas Charles de Gaulle’i ja John F. Kennedy nimelised lennujaamad, seega poleks idee uus. Lennart oli suursaadik, välisminister ja väga hea välissuhtleja president – lennujaam on olemuselt seega igati sobiv objekt. Nimi on välismaalastele suhteliselt kerge hääldada. Ja mis peamine – lahe sõnademäng: lennujaam = Lennu jaam.

Võiks täitsa ära teha.

Lennarti lahkumine

Lennu-taadu oli vinge mees. Vähe on sedalaadi tegelasi, kellega seotud naljadest ilmub raamat juba tema eluajal. Vähe on neid, kes on poliitikas sees ja ei saa sealsest padusaastast määritud. Vähe on neid, kes nii idas kui läänes ühtviisi hästi jutule pääsevad. Ja eriti vähe on neid, kellest peale surma isegi Delfi kommentaarides head räägitakse – ehk on Lennarti viimane suur teene Eesti Vabariigi ees just see, et oma lahkumise läbi aitas ta veidikenegi toda jagunenud, ärajoonud ja pohhuistlikku rahvakildu taas ühte tuua.

Ausalt öelda ei oskagi väga kurvastada – pigem on sarnane tunne nagu peale Karol Wojtyla või ka vend Rogeri lahkumist. Üks õige mees on elanud pika elu, teinud väga palju ning jätnud maailmale väärika pärandi.

Boikott?

Postimehe uudis [L] teab rääkida (muide – [L] EPL vaikib asja maha… Pole esimene kord), et USA suursaadik pr. Wos olevat jätnud KUMU avamisele minemata, kuna seal oli viibinud ka keegi hr. Männil. Kuna muu diplomaatiline korpus olla kohal olnud, oli asi kella külge riputatud.

Tjah, kui turbanitega habemikud boikoteerivad Taani kaupu, nimetatakse seda demokraatia eiramiseks ja ebakultuursuseks. Kuidas nimetada aga seda, et suurriigi ambassadoor leiab veelgi jaburama ettekäände ühe end tema liitlaseks nimetanud väikerahva olulise kultuurisündmuse (seda KUMU avamine Eesti mastaabis on) eiramiseks? Pakuks, et tegu on USA suurima imagoloogilise ämbriga Eestis taasiseseisvusaja jooksul. Ja Iraagis surma saanud poiste vaimud tulevad ilmselt mõnele inimesele koju käima.

Torino olümpiamuljed

Nüüd on siis kaks nädalat suurt möllu möödas. 🙂

Eestlased peavad muidugi õnnelikud olema küll. Sellise rahvaarvu juures kolm kulda saada pole üldse väike tegu. Veel kord müts maha Kiku ja Andruse ees!

Kõige negatiivsem olümpiamulje on aga ameeriklased, vähemalt nende endi kommentaaride ja väljaannete kajastuse alusel. Ega neil ju halvasti läinud – said kuhja medaleid ja nende arvult jäid alla vaid sakslastele. Aga just see meeletu haip ja “hoidke alt, meie tuleme!”-mentaliteet enne mänge ja siis “täitsa lõpp, me ei võitnudki…”-virin peale ala toimumist. Näiteks:

  • mäesuusataja Bode Miller – pidi võitma kõik mäesuusaalad. Ei saanud mitte muhvigi.
  • kiiruisutaja Chad Hedrick – pidi tegema Eric Heidenit ja võitma kõik kullad. Sai märksa vähem kui lubas.
  • lühiraja-kiiruisutaja Apolo Anton Ohno – pidi võitma kogu lühiraja. Sai kah märksa vähem, kuigi medaleid tuli
  • USA hokimehed – äärmisel juhul tuli kõne alla kaotus finaalis ja sedagi vaid Kanadale. Tegelikult peksti mõlemad meeskonnad veerandfinaalis välja.

Ja kui siis medaleid vähem saadi, algas “hapude viinamarjade”-jura stiilis “keda need eurooplaste mängud üldse huvitavad”. Ugly Americans, indeed.

Aga õnneks jäi üldine mulje mängudest ikkagi positiivne. Ehk jääb siinmail nüüd natuke virisejaid vähemaks.

Andrus on kunn

Pikka aega kippus Eesti suusatajatel suurvõistlustel kehtima seaduspära – kui mehed sõitsid hästi, läks naistel kõik nässu ja vastupidi. Torinos see enam ei kehti. Veerpalu näitas jälle, kes klassikalist sõiduviisi meeste seas kõige paremini oskab. Puhas töö. Sellist olümpiat ei osanud ilmselt ka optimistid ette näha. Aitäh ilusate elamuste eest, Kiku ja Andrus!

Ja need pasapeetrid, kes veel isegi ööl vastu Kiku esimest võidukat sõitu portaalides istusid ja suusatajaid essuga loopisid, tehku endale klistiiri. Hästi suure pumbaga ja niikaua, kuni vesi alt üles kuplisse jõuab ja sinna ladestunud s…a ära uhab.

Kiku, sindrinahk

Hommikul Torinost naiste 7,5+7,5 suusatamist vaatama hakates ei osanud midagi arvata. Smigun startis teisest reast ja istus kerge üllatusena kohe rivi etteotsa. Vahepeal ronis täitsa ette. Tuli suuski vahetama ja puterdas end üheksandaks. Siis aga oli … jälle eesotsas. Kui viimase pika tõusu peal ainsana Neumannovále järele läks, oli juba “ohoo”. Ja ikkagi oli tunne, et ega tšehhile vastu ikka ei saa. No aga mida eesti tibi tegi – lõpusirge algul tõmbas kõrvale ja läks teisest mööda nagu postist. Ja kui enamik teisi tädisid kukkusid teispool lõpujoont käpukile ja ähkisid seal, põrkas tema ringi nagu pall, endal suu kõrvuni peas, ja huilgas. Nagu poleks täiega kimatud 15 km olnudki.

Vägev. Omaaegsest “tüdrukust, kes valesse purki pissis” on saanud olümpiavõitja.