Silt: õppetöö

Jätkame siis ITSPEA tööde lugemist Def Leppardi saatel.

1999. aasta Euphoria on kõlaliselt justkui läbilõige varasematest ajajärkudest – avaloos tuleb paralleel kahe esimese albumiga (isegi trummisaund kõlab pehmemalt ja naturaalsemalt kui vahepealsetel plaatidel), “Promises” ja “Goodbye” on aga Adrenalize-plaadi kõlaga ja “Paper Sun” kõlab harmoonia mõttes nagu eelmine plaat Slang. Aga kitarritandem Collen-Campbell kõlab sama ägedalt kui varasemad paarid. Omamoodi lahe lugu on korralikku kitarritööd ja poolräppi ristav “21st Century Sha La La Girl”. Sarnaselt High’N Dry -plaadiga on siin ka instrumentaallugu, Phil Colleni “Disintegrate”. Ning klassikalise Leppardi pehmema raadiohitina kõlavast “Guiltyst” on Terminaator vist ühe kitarrikäigu laenanud.

2002. aasta X (“kümme”) on vist senistest kõige edutum Leppardi plaat ja igavavõitu on ta küll. Miskipärast on sinna pandud halvemat sorti rootsi poppi esindav “Unbelievable” – ainus täiesti teiste kirjutatud laul plaadil; poleeritud, aga täiesti ilma saba ja sarvedeta, “vasakust sisse, paremast välja” -lugu. Ent pea kogu plaat kõlab natuke kõrtsimuusiku haltuuraotsa moodi – tuju pole, aga mäng tuleb ära teha. See käib isegi väga hea loo “Long Long Way to Go” kohta, mis on ebaleppardliku poistebändiproduktsiooniga metsa keeratud (õnneks on albumi lõpus ka akustiline versioon, mis on natuke vähem seebine).

Edasi tuleb Yeah! 2006. aastast. Märksa põnevam plaat, kuna kõik lood on kaverid, Marc Bolanist ja Mott the Hoople’ist ELO ja Rod Stewartini. Huvitav on kuulata The Kinksi paljukaverdatud “Waterloo Sunseti” – Sheffieldi poisid kõlavad natuke Liverpooli omade moodi. Lemmik albumilt on aga Mott the Hoople’i “The Golden Age of Rock’n Roll”, mis on ehe hea-tuju-lugu ja loomulik sugulane Mäksi “Kuldaja rock’n rollile” (mis originaalis on muidugi hoopis ameeriklase Bob Segeri lugu).

Kahju, et David Bowie kuulsa major Tomi kosmoseloo (“Space Oddity”) kaver jäeti põhiplaadilt välja boonuslugudesse, see on väga vahva ristand Bowiest ja lepparditest (plaadile pandi Bowielt “Drive-In Saturday”, aga minu arust on Tomi-lugu etem). Samas on selge ämber üks teine boonuslugu, Queeni “Dear Friends”, mis mõjub nagu pühakojas lärmamine.

2008. aasta Songs from the Sparkle Lounge algab leppardliku saundiga, aga pahuravõitu meeleolus. Üldine mulje on natuke sama kui esimestel albumitel – iseenesest head lood, aga natuke üksluine üldpilt (ja aastanumbri kohta natuke retro, 90-ndate rida). Erandiks on kena ballaad “Love”, mida esitati samal aastal ka koos Taylor Swiftiga “Crossroadsi” ühiskontserdil (sellest on siin varem kirjutatud) ja koleeriline, Singer Vingeri “neurorokki” meenutav “Bad Actress”, mis suudab tegelaskuju silma ette manada küll.

Kui tavaliselt alustavad bändid endanimelisest albumist, siis leppardite puhul on see seni viimane stuudioalbum 2015. aastast. Suuremas osas kuidagi koduselt leppardlik (see ongi kodutoodang, salvestatud Joe Elliotti kodustuudios!), mitmed lood on sarnaselt Mike Oldfieldi muusikaga erinevate varasemate teemade uusversioonid. Mitmed on märkinud, et “Man Enough” on valeriietesse pugenud “Another One Bites the Dust” (ehkki Joe Elliotti ei oskaks küll Freddie Mercury nahkpükstes ette kujutada…). Sümpaatne on bassimees Rick Savage’i nostalgialugu “Last Dance” (selle algset demoversiooni laulis autor ise, plaadi põhiversioonis laulab Joe Elliott), põnev on ka viimane lugu “Blind Faith”, mis otsapidi meenutab nii 70-ndate progerokki, David Bowiet kui Slangi plaadi grunge-mõjutustega lugusid.

Stuudioalbumid said otsa veidi varem kui tööpäev, lõppu tuli veel Las Vegase kontserdikogumik võtta. Kokkuvõtteks aga tasus ka see maraton täitsa ära. Leidsin mitmed lood, millele varem ei olnud peale sattunud.

Jälle on pikad tööpäevad ITSPEA kursusega – sel semestril isegi kaks korda nädalas (kolmapäeviti ca 50 ingliskeelset ja reedeti ca 80 eestikeelset tegelast). Seega tasub jätkata ka taustamuusikamaratone. Seekord tuleb rokiklassikat: ennäe, Def Leppard!

Alguseks 1980. aasta On Through the Night. Huvitaval kombel jõudis bänd esimese stuudioalbumini alles neljandal tegutsemisaastal (kokku tuldi 1977). Algaastate saund on teistsugune kui klassikalisel Leppardil (mõnda võõramat lugu kuulates ei ütlekski ära, kellega tegu) – kitarristide käekiri on teine (ehkki algusest peale tasemel), Joe Elliotti hääl kõlab natuke rohelisemalt (loomulik ju) ning ehk kõige enam erineb trummipartii. Rick Allen oli suurepärane trummar ka kahe käega (eriti on seda kuulda kolmandas loos “Sorrow is a Woman”), ent hilisema Leppardi saundi määrab paljus just tema ühekäeline sünditrummikomplekt.

Üldmuljena: see on igati auväärne rokiplaat, ent ainsa eristuva loona (mille pikk aeglane ava- ja lõpuosa meenutab juba hilisemat ajajärku; lugu ise on ligi 8 minutit pikk) võiks välja tuua viimase, mille nimeks on naljakal kombel “Overture” ehk “Avamäng”.

Aasta hiljem järgnes High’N Dry, mis on kitarrisaundilt juba äratuntavalt Leppard (ilmselt Mutt Lange produtsenditöö tulemus, aga ka Steve Clark oli selleks ajaks kitarristina tippu jõudnud). Kõige kuulsam lugu albumil on ilmselt “Bringin’ On the Heartbreak”, aga häid “rokkereid” on siin avaloost alates ridamisi. Huvitaval kombel on siin ka eelmise albumi nimeline lugu (lükati edasi?). Lisaks on veidi erandlik puhtinstrumentaalne (väga hea kitarritööga) “Switch 625”, muidu on see album tervikuna aga pea sama ühetaoline kui eelmine. Ja Rick Allenil oli trummide taga vist veidi igav, eelmisel plaadil sai ta põnevamaid asju teha.

1983. aasta Pyromania tõi esimese kitarristivahetuse – Pete Willis olla isegi rokkari kohta liiga palju tina pannud ja lasti poole plaadi pealt lahti, asemele võeti palja rinnaga karatemees Phil Collen (kes aga klappis Steve Clarkiga isegi vaat et paremini). Kuulsatest lugudest on siin “Photograph”, “Foolin'” ja “Rock of Ages” ning plaat ise oli suur hitt, aga minu jaoks on ka see album küllalt ühte nägu (ehkki kahtlemata hästi tehtud).

(Märkusena: Mike Oldfieldi juures jäi mainimata, et ka tema on palja kerega laval olnud – tõsi, see traditsioon oli vaid ühe loo, lõbusa pungiparoodia “Punkadiddle” laivis mängimisel. Leppardite isand Collen seevastu jättis nooremana enamasti särgi üldse koju ja vanemast peast hoiab seda lihtsalt eest lahti.)

Järgmise plaadini läks juba tublisti aega. Trummar kaotas autoavariis vasaku käe (Rick Alleni tagasituleku lugu on üks rokkmuusika inspireerivamaid), laulja jäi mumpsi ning bänd läks produtsendiga tülli. Aga viimaks 1987. aasta augustis välja tulnud Hysteria on üks leppardite parimaid plaate. Kahe kitarriga rokkbänd ja sünditrummid on kahtlemata ebaharilik kombinatsioon, aga kõlab nende esituses veenvalt. Plaadilt tuli rida hitte (lemmik on sinna napilt jõudnud “Pour Some Sugar on Me”) ja 12-kordne plaatinaplaat tegi sellid ilmselt päris rikkaks.

Edasi tulevadki plaadid pikemate vahedega. 1992. aasta Adrenalize oli paraku Steve Clarki postuumne hüvastijätt – andekas muusik jõi end lihtsalt surnuks. Asemele tuli Whitesnake’ist Vivian Campbell, kes on õnneks samuti hea kitarrist ja sobis koheselt tervikusse hästi. Aga plaat on vähemalt sama hea kui eelmine, kuulsatele lugudele “Let’s Get Rocked” ja “Have You Ever Needed Someone So Bad” eelistaks ise eelviimast, vähemtuntud lugu “I Wanna Touch U” (sellest on siin juba kirjutatud) – esimesed on lihtsalt head, viimane on ägeda kitarritööga tõsine kõrvauss, mida peast välja saada on keeruline. Veidi vaieldavalt on Adrenalize ka mu lemmik Def Leppardi stuudioalbumite seas, see on staadioniroki klassik.

Järgmine plaat on 1996. aasta Slang, mis on mitutpidi teistmoodi – produtsent pole Mutt Lange, sellidel oli pea igaühel mingi jama kaelas (leppardite ees tuleb müts maha võtta, et nad on kõigest sellest läbi tulnud) ja plaat algab nii, nagu oleks tüüpidele Nirvana või Pearl Jami plaadipakk pähe kukkunud (veel üks paralleel tekkis DC Talki Jesus Freakiga, mis on aga märksa vähem depressiivne).

Tunnustus enda tavalise rea pealt kõrvale astuda julgemise eest, samuti on siin varieeruvust rohkemgi kui eelmistel albumitel – õnneks kaob esialgne grungelaks plaadi lõpupoole ära (tõsi, lõpuloos tuleb veidi tagasi) ja jääb pigem mõtlikult nukker alatoon. Lemmikutena tooks välja mõtliku “All I Want Is Everything”, üllatavalt pop-souliliku “Breathe a Sigh” ning kodusemalt leppardlikud “Blood Runs Cold” ja “Where Does Love Go When It Dies”. Plaadi üldine tonaalsus meenutab ABBA viimast stuudialbumit The Visitors, kus eludes toimuv kostis samamoodi plaadilt väga ehedalt välja.

Järgmiseks nädalaks jääb päris mitu albumit veel – sel nädalal võttis lugemine veidi vähem aega, kuna päris mitmed ei olnud veel kursusel korralikult tööle hakanud.