Silt: õppetöö

Sügisest kevadesse

Tänasega sai semester  läbi. Viimased kaks tööpäeva tuli, klapid peas, virtuaalsetes kaitsmiskomisjonides istuda ja inimesi kiusata. ITSPEA eksamid olid juba varem – ka need toimusid distantsilt, ainult esseevormis.

Bilanss:
* 129 ITSPEA kursuse lõpetajat
* üks TLÜ magistritöö (kaitsmine toimub lähipäevil)
* 5 kolledži lõputööd (1 arendaja ja 4 küberturvajat; hindesaldo 3 x 4, 1 x 3 ja 1 x 2).

Kevadsemestril ootab umbes sama ports ITSPEA tudengeid, ent seekord kahel eri kursusel – ca pooled eestikeelsel ja teine pool ingliskeelsel kursusel. Järgmise nädala avaloengud tuleb taas vaid veebis pidada.

 

ITSPEA ja Oldfield, 4. osa

Täna siis viimane päev ITSPEA eksamist. Laisikud ja unimütsid ronisid kah välja ja hakkasid esseesid kirjutama. 🙂

Aga eksamiga paralleelne Oldfieldi-rännak jätkub sajandivahetusega.  Esmalt 2002. aasta Tr3s Lunas, kus Mike hakkas virtuaalreaalsust ja arvutimänge katsetama ning tegi sinna peale albumi. See on  kusagil Songs of Distant Earthi ja TB3 vahepeal – meloodiline helikeel, sündine algusepool on pigem TB3 ja lõpuosa SoDE. Selline ideaalne eksamitaust, mõnus pehme elektrooniline chill-out – suurte lemmikute hulka ehk ei paneks, aga kuulamist tasub küll. Esile võiks ehk tõsta vist kõige enam kuuldud lugu To Be Free. Oldfieldi firma-kitarrisaundi aga kuuleb vaid albumi lõpupoole.

Vahepeal tuli kolledži personali virtuaalkoosoleku tõttu kuulamispaus, seejärel jätkasin Tubular Bells 2003-ga. Siit  väga palju kirjutada ei ole, see on vana hea asja uusversioon (üsna ereda elamuse jätab jõurav ja röökiv Caveman, mis jätkub samasuguse sürrateemaga ka TB2-s). Järgmine aga on kahe erineva poolega Light + Shade 2005. aastast.

Esimene pool (Light) on taas meditatiivne nagu Tr3s Lunas (firmasaundi on rohkem) – lemmiklugu on selgelt vana hea “Jumal, Sul ligemal” ehk Oldfieldi veidi täiendatud variandis lihtsalt “Closer” (kahes eri variandis; see sobinuks pigem Voyageri plaadile – eriti lõpulooks olev pikem, prantsuskeelse pealkirjaga akustiline versioon Près de toi).

Teine pool (Shade) algab hoopis teistsuguses meeleolus, meenutades TB3 algust (tümakas ei meeldi endiselt). Mõnes mõttes huvitav Amaroki-laadne kompott, aga mulle endale meeldib esimene pool rohkem. Kummaline nähtus on Romance – meenutab kaht omaaegset 2 Quick Starti poolt ärasolgitud ballaadi (“Kõik on nii kui peab” ja “Olen loobuda Sust proovinud”). OK, Mike on klass etem kui 2QS, aga veider tunne jääb ikkagi. Mina eelistaks seda lugu kasvõi Mireille Mathieu esituses…

2008. aasta Music of the Spheres näitab jälle täiesti teistmoodi Oldfieldi (siit saab aru, miks Mike’i autobiograafia pealkiri on Changeling) – see plaat on salvestatud orkestriga ja läheb samasse ritta eestimaise Urmas Sisaski loominguga (nn musica universalis).  Klassikaliselt ilus muusika, ilus akustiline kitarr (Oldfieldi tüüpsaund siia ei sobikski), Lang Langi klaver ja Hayley Westenra hääl.

Siis tegi Mike pikema pausi ja järgmine originaalalbum on juba 2014. aasta Man on the Rocks (sellest on siin Joras juba juttu olnud). Oldfield suudab isegi kaheduurika (Sailing) välja vedada – ja veel nii ülbelt, et selle albumi algusse topib… Ja noort Freddie Mercuryt meenutav (nii hääl kui välimus, aga miinus teatavad kiiksud) Luke Spiller on lauljana äärmiselt hea leid. See on juba vanema mehe plaat, kes aga hinnaalandust ei tee – sisuliselt kõik lood on head, enda lemmikuteks on avalugu, Moonshine, Minutes… Lihtsam on on vist nimetada vähemkõnetavaid: ehk Nuclear ja Chariots, ehkki need pole kuskilt otsast kehvad.

Ja seni viimane stuudioalbum, 2017. aasta Return to Ommadawn – sellest on paraku Spotifys vaid paar juppi, terve albumi leiab aga YouTube’ist. Nimest hoolimata on see pigem vana aja Hergest Ridge’i kui algse Ommadawn’i järeltulija (seda on Mike ise ka öelnud) – juba algsel kuulamisel see (sarnaselt HR-ga ja erinevalt O-st) pigem meeldis.

Kokkuvõtteks: on sel sellil vast karjäär. Uskumatult palju head muusikat…

Aga tänane muusikavalik kattis ära kaks seanssi ITSPEA eksamit pluss pärastise tulemuste kontrolli ja sissekandmise. Koroona-aegse kursuse kohta pole 129 lõpetajat üldse paha tulemus. Homme on veel praktikakaitsmine ja siis järgmisel nädalal kaitsmiskomisjonid. Nädal hiljem aga algab juba kevadsemester.

ITSPEA ja Oldfield, 2. osa

Reede käes, kursus lõppemas ja Mike Oldfieldi karjääri hilisem osa kuulamiseks ette võetud.

Alguses aga selgus ebameeldiva üllatusena, et Spotifys puudub üks Oldfieldi kergematest, aga Kaku arvates parematest albumitest: 1987. aasta Islands. Eriti kahju on traditsioonilisest “esimesest poolest” ehk “Tuulekelladest” (Wind Chimes), aga seal on head ka kõik n.ö. pop-Oldfieldi lood teisel poolel. Ega’s midagi, järgmine on 1989. aasta Earth Moving. Seegi on hea plaat, ent mõjub eelmise plaadi pop-poole jätkuna (eriti kohe esimene, Adrian Belew’ lauldud Holy).

Blogilugemist saatis esmalt Amarok. 1990. aastal sai Mike’il popist villand. Ta jättis sündid seisma, võttis taas kitarri (ja n+1 muud instrumenti), tegi tohutu tunnipikkuse rosolje erinevatest juppidest (algus kõlab päris ehmatavalt) ja muuhulgas saatis kompositsiooni lõpupoole morsekoodi kasutades otse istmikku (trummipõrina ja möiratuste saatel; veidi hiljem järgneb häälitsus, mis on midagi tsiklikäivituse ja valju kõhutuule vahepealset…) endise bossi, Virgini plaadifirma omaniku Richard Bransoni (kes nõudis talt popmuusika edasitootmist, ent Bransoni meelehärmiks lõppes plaadileping ära).

1991. aasta Heaven’s Open jäi küllalt igavaks, see-eest sellele järgnenud Tubular Bells II on sellenimelisest seeriast ilmselt suurim lemmik ja vist ka üldse nelja-viie lemmikplaadi seas Oldfieldi omadest (koos Islandsi, Songs of Distant Earth’i, Voyageri ja Guitarsiga).

Poole TB2 pealt jõudsin lugemisega foorumisse. Seal oli juba tavapäraselt palju vormitäiteks järelekirjutamist – järgmisel korral tuleb ka sinna rangem piir peale. Õnneks oli siiski mõttega tehtud asju ka.

Lõpetasin seekord Kauge Maa Laulude saatel. Muide, need algavad sõnadega “Alguses lõi Jumal taeva ja maa.”. Äkki teen Oldfieldiga veel ühe seansi jaanuaris essee-eksamite ajal – päris mitu head plaati jäi veel kuulamata.

Hull tööpäev ja kõvasti Oldfieldi

Tänane päev oli üsna kreisi. See oli muidugi ka kaugelt ette näha – kui tavapäraselt kulus ITSPEA kursuse blogide ja foorumi lugemisele esmaspäeviti 7-8 tundi, siis nüüd lisandus siia veel paarkümmend 10-12 lk rühmatööd (kursus saab järgmise reedega läbi, jäävad vaid eksamid jaanuaris). Hommikul peale kolledži virtuaalset personalikoosolekut hakkasingi lugema. Taustaks otsustasin seekord Mike Oldfieldi panna. Algusest peale.

Seitsmekümnendate Oldfield kattis ära kogu rühmatööde lugemise – Tubular Bellsist Platinumini. Tubular Bells ja Hergest Ridge meeldivad siiamaani, Ommadawn ja eriti Incantations on… imelikud (Kakk on ikka paganama kaheksakümnendad).

Poole Platinumi pealt sai rühmatööd viimaks loetud, tegin söögipausi ja pärast seda lendasin nüüd juba natuke leebema Oldfieldi saatel läbi blogide edasi. QE2 (üks mu lemmikuid vahepealse Oldfieldi hulgas) ja Five Miles Out – kuna rühmatöödesse läks suur hulk auru, siis mõned ei jõudnud seekord blogida (ja teised lasid ülejala – õnneks oli siiski üksjagu asjalikke kirjutisi ka). Väike paus kuni albumi lõpuni…

Crises mängima ja viimane etapp ehk kursuse foorumi lugemine (ja natuke kommenteerimine ka, ehkki põhiliselt üritan lasta seal ikkagi tudengitel rääkida).  Kui lõpuks asi ühele poole sai, oli pea täpselt kesköö ja mängis Oldfieldi ainus filmimuusikaplaat The Killing Fields (vahepeale jäi veel Discovery).

Nagu varem Queeni puhul, jõudsin kuulamisega umbes poole peale (10 albumit). Reedel siis kuulan edasi. 🙂  Alles niimoodi järjest kuulates saab aru, kui palju on Oldfieldi muusikas läbi albumite korduvaid motiive ja kujundeid, mida ta aga suudab iga kord isemoodi kokku põimida.

Tööpäev tuli laias laastus 12-tunnine (paari väikese pausiga).

Koroonaülikool

Reedel hakkasid tulema teated, et TTÜ-s on esimesed nakatumised tudengite seas. Väikese kaalutlemise ja kolleegidega nõupidamise järel sai laupäeval kogu ITSPEA kursus viidud e-variandile (tavaliselt on see kavas kevadel). Lisaks kolis kursus Wikiversityst ära TTÜ IT kolledži wikisse – õppetöö jääb ka seal samasuguseks, lihtsalt Wikiversitysse tekkis eelmisel aastal paar imelikku haldurit, kes vajalikku sisu lambist ära kustutavad. Tuli teise liivakasti minna.

Tudengid suhtusid üleminekusse hästi, ainus  mure on taas kord nendega, kelle eesti keele oskus on ülikoolis õppimiseks selgelt ebapiisav. Sama jama on olnud juba paar viimast aastat (peamiselt on seni olnud tegemist Ida-Virumaa inimestega – paberil võib keeleoskus olemas olla, aga sisuliselt see väga sageli paraku ei tööta). Näis, kuidas seekord läheb. Kokku oli ÕISis hommikul 171 deklaratsiooni…

Kella 14-ks oli välja kuulutatud ülikooli infotund YouTube’i kaudu.  Värske rektori jutt oli paraku alguses vaevukuuldav, siis mattus korraga ingliskeelse sünkroontõlke alla, siis läks ca minutiks korda ning kadus seejärel lõplikult.  Siis tõmmati pidurit, lubati “5 minuti pärast uut katset” ja rohkem sinna ligi ei saanud (lõpuks saadeti  poole tunni pärast uus link).  Selliste jamade rohkus on üks peamine põhjus, miks TalTechi-trianglit pole võimalik tõsiselt võtta.

Mida muidugi ka ülikool siiani ära pole jaganud: kui kursus läheb e-õppe vormi, siis ei ole praktikas enamasti võimalik kahe õppevormi vahel pendeldada. Kui on e, siis on e. Kogu semestri vältel.

E-kursus on õnneks piisavalt hästi sisse töötatud, sellega ei tohiks probleeme tulla. Aga muudes ainetes võib küll asi kirjuks minna.

APDEIT 09.03: Kinnitasin ITSPEA deklaratsioonid ära – kuna läksime e-õppele, võtsin ikkagi kõik 173 nägu kursusele vastu. Eks näe, mis saab.

Läheb lahti!

Homme on siis uue õppeaasta avaloeng ja esimene seminar. Hetkeseisuga oli TTÜ ÕISis ITSPEA deklareerinud 144 tegelast, aga tõenäoliselt tuleb kogunumber jälle kuhugi 160-170 kanti. Kui uut viiruselainet ei tule, toimub traditsiooniline kontaktõppevariant, e-kursus jääb kevadeks.

Jälle tööl

Täna oli esimene ametlik tööpäev peale puhkust – tegelikult käisin juba eile korra koolist läbi, aga tänaseks oli plaanitud kahe diplomitöö kaitsmine, mis kevadel edasi lükkusid. Läksid teised kenasti, mõlemale sai komisjoni poolt “neli” pandud.

Kooliustele olid paraku inetud roosad “TalTechi” plärakad ilmunud – mingid tegelased pole ilmselt veel siiani aru saanud, milline turunduslik ämber kogu see avantüür oli. Ehk aitab uue rektori ametisseastumine veidi mõistust koju tagasi tuua.

TTÜ on otsustanud õppeaastat vähemalt esialgu alustada tavavormis, seega on kavas ITSPEA traditsiooniline päevaõppevorm. Paariaastase pausi järel on see nüüd jälle ka adminnide õppekavas tagasi – kahjuks teise kursuse alguses, kuhu ta nii hästi ei sobi (ITSPEA on klassikaline sissejuhatav aine ja peaks olema võimalikult õppekava alguses). Nii et praeguse seisuga üks rühm adminne ja viis rühma arendajaid ehk taas kusagil 180 inimese kandis.

Kui mõni asjaosaline seda lugema peaks, siis

  • kuna rahvast on nii palju, siis tõenäoliselt vabaõppureid juurde võtta ei saa – seminaridesse ei mahu lihtsalt ära. Vabaõppurid ja kõik muud külalised on aga teretulnud kevadsemestril toimuvale e-kursusele, kus sel korral ilmselt rahvast veidi vähem on (analüütikud jäid ära) ja e-variant ei ole ka rahvaarvu suhtes nii tundlik.
  • algava semestri puhul tuleb arvestada ka võimalikku pandeemia teist lainet. Sel juhul jätkub tõenäoliselt tunniplaanijärgne süsteem, aga loengud lähevad salvestusteks ja seminarid kolivad Jitsi Meeti peale. Poole semestri pealt päris e-varianti kolida on raske (v.a. ehk kohe 1.-2. nädala pealt).

Tööle sõitsin jälle rattaga ja tagasi tulin vahelduse mõttes väikese ringiga Harku rattateed pidi. Kuni ilma peab, tasubki tööl rattaga käia, kui samal päeval trenni pole.

Semestrile joon alla

Puhkus algab küll alles ülejärgmisest nädalast, nii et nädal tuleb veel tööd teha (tööl käimine on endiselt aukudega), aga õppetegevusele võib selleks korraks joone alla tõmmata. Just lõppesid viimased kaitsmised, mida sai peale hommikust viimast eksamipäeva ülekandest vaadatud.

* Eestikeelne ITSPEA – alustas ca 110, lõpetas 100 ringis. Algusest peale e-kursus, seega pandeemiaga ei muutunud praktiliselt mitte midagi – peale eksami, mis tuli ainult kirjalikku vormi viia ja distantsilt teha. Aga tundus, et rahvas jäi rahule. Natuke kahju, et mõningate eriarusaamade tõttu see kursus enam analüütikute magistrikavas ei jätka (praktika näitas taas, et paljud teemad on seal õppekavas varasemast täiesti katmata) – aga nad võivad soovi korral läbi vabaõppe tulla, kuna kaugõppele jätkub see kursus ka edaspidi.
* Ingliskeelne SPEAIT – alustas ca 50, lõpetas 43. Hea tulemus, arvestades kannapööret kursuse keskel – see pidi algselt olema tavaline kontaktkursus (alguses ainult loengud, teisel poolsemestril lisaks ka iganädalased seminarid). Peale 6. loengut tuli aga reede. 13. märts – kogu kupatus tuli viia üle eestikeelse kursusega sarnasele mudelile.  Väiksemaid kobistamisi oli ja mõned kodanikud kadusid ära, aga üldiselt jätkus asi distantsilt edukalt ka pärast mitmete tegelaste kojusõitmist.
* Lõputööd – viimaks jäid alles üks analüüsi magistrant ning seitse diplomi- ja bakalaureusetööd (neli küberturbe tudengit, kaks adminni ja üks arendaja). Bilanss: kaks “viit”, viis “nelja” (sh magistritöö) ja üks “kolm”. Suht viisakas (koguseisu võib näha siin).

Negatiivse poole pealt: kaks välistudengit kirjutasid töö valmis ja andsid sisse (= kulutasid kõvasti Kaku aega) ning põrusid siis ühe programmeerimisaine järeletegemisega. Mõlemad pärinevad samast maailmanurgast.  Mõtlemise koht…

Esimene eksamipäev

… selle semestri kolmest on edukalt seljataga ja hinded läksid just ÕISi välja.

Jauramist oli aastavahetusel kõvasti, kuna ca kolmandik seltskonnast pani ilmselt nii kõvasti pidu, et e-kirju üldse ei lugenud. Nii jäi eksamile registreerimise teine osa tegemata (TTÜ ÕIS ei võimalda valida mitme eksamivariandi vahel ja seda tuli eraldi veebivormiga teha). Teise suure probleemina ei jõua ilmselt paljudele kohale, kui suur on rahvaarv – tudengeid on 178 (tõsi, eksamiseltskond kahanes ca 150 peale, kuna 11 inimest said maksimumi enne eksamit kätte ja osa kukkus semestri jooksul kursuselt välja) ja õppejõudu on paraku üks. Reedene eksamipäev tuleb kolme vahetusega ja hirmpikk ning osa tegelasi on ikka veel “udus”.

Aga esimese päeva vaieldamatult positiivne üllatus: selleaastane seltskond oskab (väheste eranditega) omaenese kaalikaga mõelda ning neid mõtteid ka korrektselt kirja panna (s.t.  elementaarse kirjaoskuse allakäik näib olevat peatunud – tõsi, “tarkvarasi” esines ikkagi ka täna). Isegi siin varem jõrisetud eesti-keele-hädalised on suure punnimise peale vist juba natuke vähem hädalisteks saanud.

Ent järgmisel aastal tuleb osalejate arvu ülempiir max 150 peale panna. Muidu hakkab lihtsalt kvaliteet kannatama.