Silt: näm-näm

Cucina povera

Esmalt sai teleka kordusest vaadatud kokandussarja, milles ilmakuulus telekokk Jamie Oliver sõidab koos itaallasest vana sõbraga  mööda Itaalia maakolkaid ja püüab kohalike mammide käest itaalia köögi (just cucina povera ehk lihtsate inimeste toidulaua) saladusi õppida. Täitsa vahva vaatamine.

Idee ise pasta tegemist (gluteenivabalt muidugi) proovida oli juba ammu (pelmeenide tegemine sai juba jupi aja eest ära proovitud). Nüüd siis sai asi ette võetud. Vaja läheb

* 1 kott (0,5 kg) gluteenivaba jahu (Schäri oma – Finaxit kahjuks enam Eestis ei müüda)
* 1 suurem paprika (punane)
* 1 väiksem tšillikaun
* 2 suurt küünt küüslauku
* peotäis (ca paarkümmend) rohelisi konservoliive
* ca supilusikatäis marineeritud kappareid
* väike jupp (50g?) kitsejuustu
* soola, head oliiviõli, veini, leiget vett

Alustasin pastast. Jahu tuli koos peotäie soolaga kausis segi ajada, valada juurde ca klaasitäis leiget vett ja kahvliga segi tampida. Kui segamine enam ei aita, tuleb käsitsi sõtkuda (ja gluteenivaba variandi puhul eriti kaua). Lihtsam oleks olnud muna või paar lisada, aga tahtsin just saate järgi Lõuna-Itaalia varianti proovida, kus muna pastasse ei panda… Viimaks aga oli nätske taignapall valmis.

Saates tuli isand Oliver ideele vormida pastat riivi siledat poolt kasutades, saades riivi aukude abil ogalised pastaplännid (väidetavalt pidavat ogad aitama kastme maitset hoida). Küsis siis sõbralt, kuidas itaalia keeli siil on – porcospino, vastas too. Nojah, italiaanod ei tee järelikult siilil ja okasseal vahet, aga olgu peale…

Mul sobivat riivi polnud, oli aga pastasõel. Sobiv jupp tainast laua peal vorstiks rullida, ca 2-cm juppideks lõigata ja jupid ükshaaval vastu sõelapõhja laiaks suruda – tulid täitsa ehedad. Muide, ülaltoodud kogusest saab kaks korraliku portsu kastet ja 2-3 portsu pastat.

Toorpasta

Pasta valmis, tuli kastme kallale asuda. Paprika ribadeks, tšilli peeneks, küüslauk tükkideks, kõik koos oliivide ja kapparitega pannile, sorts õli peale ja praadima. Veidi hiljem võib lisada ka sortsu veini – üldiselt valget, aga mul juhtus olema kapis lahti üks roosa, see sobis ka. Siis pastale ka keev vesi selga, natuke soola juurde ja teise pliidiaugu peale käima. Mõlemad tahavad ca 25-30 minutit saada. Huvitaval kombel ei pidanud paprikale soola lisama – oliivid ja kapparid olid täitsa piisavalt soolased.

Kui asi valmis, tuleb pasta ära kurnata, valada taldriku(te)sse, panna peale õhukesteks viiludeks lõigatud kitsejuust (see võib aga põhimõtteliselt ka ära jääda, sel juhul on veganid ka rahul) ja viimaks kaste sinna otsa. Lõpptulemus sai selline.

Valmis pasta

Võib muidugi mõelda, et Eesti tingimustes see niiväga povera ei ole – Itaalias on kogu see kraam iga nurga pealt võtta, siinmail mitte niiväga. Samas on kogu see kupatus kõigist suurematest poodidest üsna mõistliku hinnaga saada.

Niisiis: pasta porcospino senza glutine tuli välja küll. Teeb teinekordki.

Oberblenderführer 2020

Miskipärast kulus sel aastal maasikavaru aeglasemalt ning uue hooaja kätte jõudes avastasin, et päris mitu potti on veel sügavkülmas alles. Aga et uued marjad on juba mõistliku hinnaga saadaval, siis toimus taas hirmus undamine ja nõidumine ning nüüd on külmik uuesti täis. 🙂 Millalgi hiljem võiks mõned vaarikad-sõstrad ka juurde panna, aga smuutide üks põhilisand on jälle olemas.

Pitsa ja pirukad

Täna lõppes eriolukord. Reedel lõppesid mõlemad e-kursused (eksamid on veel jäänud, aga suur osa sai hinde juba semestritööga). Ja kirjade järgi on ka IT kolledži 20. sünni(aasta)päev. Nii et põhjust tähistada küll, sokerdame midagi kokku.

Huvitav, et pärmitaigna tegemist polegi varem proovinud (ka enne gluteenijama) – Kaku pitsavariant käib muretaignaga. Aga nüüd avastasin külmikust hakklihapakilt eilse kuupäeva, seega tuli ära realiseerida ja tekkis mõte, et lihapirukaid pole ju kaua aega saanud. Proovime.

Taigen:
* alguses poolekilone kott (pärast panin veel pool kotti juurde) Schäri gluteenivaba jahu
* kaks muna
* poolteist tassi leiget piima
* paras tükk (~50g) pehmet võid
* väike peotäis soola
* pakk (10g) kuivpärmi

Segasin kokku (esmalt jahu, sool ja pärm, siis ülejäänu juurde) ja jätsin rätiku alla kerkima, ise lendasin vahepeal kirikusse. Ligi kolme tunni pärast tagasi tulles oli ikka põhjalikult kerkinud – isegi veidi liiga ja sai natuke lauda harida. Veidi pehme jäi ka, tuli jahu juurde panna ja peksta.

Täidis:
* karp kodust hakkliha
* 2 väikest karpi toorpeekonikuubikuid
* 2 keskmist sibulat
* 2 muna
* 2 suurt küünt küüslauku
* väike peotäis soola
* musta pipart, punet, muskaati

Sibul ja küüslauk peeneks ning siis kõige muuga segamini.

Tollest kupatusest sai siis plaaditäie ehk kaheksa pirakat lihapirukat (küpsesid ahjus 200 kraadi peal ca 45 minutit). Aga et mõlemasse kaussi jäi veel materjali, tuli mõte võtta teine ahjuplaat, peksta sinna taigna ülejäägid laiali ja visata lihasegu otsa. Lisaks natuke tai magushaput vürtsikastet, juustuviilud peale ja peale pirukate valmimist kah ahju.  Maitses päris sarnaselt restoranides proovitud gluteenivabade pitsadega.

Ei tulnud üldse pidune, tuli täitsa pidulik. 🙂  Peab teinekordki tegema.

Riisiubadik

Pole kaua siin midagi vaaritanud… Seekord üks kiire häkk, täitsa taimne pealegi.

Vaja läheb:
* 400g plekkpurk ube (seekord olid punased)
* 125g keedukott riisi
* kaks pirakat (või ca 4 tavalist) küünt küüslauku
* vürtse (mul oli mingi Nõmme turu pipra-sibula-küüslaugu segu)
* soola ja praadimisõli

Riis tuleb vähese soolaga ära keeta (~25min). Küüslauk peenteks viiludeks (pressimine peaks ka töötama) ja pannile, natuke soola ja õli ka, praadida kuldseks. Oad sõelaga ära loputada-nõrutada, siis pannile ja praadida koos küüslauguga pidevalt segades 10-12 minutit. Riis sinna otsa, segada läbi ja veel mõned minutid (kui riis on külm, siis kauem) kuumutada. Jätkub kahele näljasele või kolmele vähem näljasele kodanikule.

Sibulat hetkel ei olnud, aga tõenäoliselt tasub järgmine kord juurde panna (koos küüslauguga).

Oberblenderführer 2019

Eelmise aasta blenderdamine läks ajastuselt väga täppi – just täna hommikul läks smuutisse sügavkülmast võetud viimane karbilõpp maasikamoosi. Nii et tänaseks tuli taas undamine ja nõidumine (blenderiga) ette võtta – enne tuli muidugi Nõmme turult kaks kasti maasikaid koju lohistada.  Aga kõik läks edukalt. Külmikusse jäi veel veidi vaba ruumi, nii et ilmselt tasub lähipäevil natuke juurde tuua – aga üldiselt on üks smuutide põhikomponente terveks talvehooajaks olemas.

Kotikanapitsa

Eespool sai kirjutatud edukast katsetusest kanafileega kilekotis (ingveri, küüslaugu ja sidruniga).  Viimati sai mõned päevad tagasi aga pitsat tehtud (Kaku tüüpilist gluteenivaba varianti) ja järele jäi paras kamakas tainast; samal ajal sai külmikusse ka kaks laari kotikana marineeruma lükatud. Nüüd tuli idee need kaks kokku panna.

Mingit erilist kunsti polnud: tainas plaadile, kanasodi otse kotist sinna otsa (kõige kastme ja lisanditega tükkis) ja lusikaga taignale laiali. Umbes 200 grammi (NB! tainast oli 3/5 plaadi jagu – täisplaadile läheb rohkem) juustu viiludeks ja sinna peale, natuke pitsamaitseainet kõige otsa ja ahju. Küpses 220 kraadi peal ca 35 minutit (gluteenivaba taigen küpseb jupi kauem). Tulemus oli aga täiesti erilaadne pitsa, mille sarnast pole varem proovima juhtunud. Aga keele tahtis ikkagi alla viia.  Katsetus kuulub kindlasti kordamisele.

Salat Kaku moodi

Vaatasin, et päris seda retsepti polegi kirja pannud (on üks varasema prototüübi oma, paneks nüüd ka juba paar aastat kasutusel oleva lõppversiooni). Koos kotikana retseptiga pean seda ise üheks suuremaks õnnestumiseks. Tegu on kreeka salati sugulasega, aga kakuliku kiiksuga.

Vaja läheb
* 4-5 suuremat hiina kapsa lehte
* 2 väiksemat või 1 suur tomat
* pool pikka kurki
* 4-5 keskmist küünt küüslauku
* paarkümmend rohelist oliivi (tüüpilised poes müüdavad kivideta soolaoliivid)
* palsamiäädikat, extra virgin oliiviõli ja linaseemneõli
* 1 kuhjaga teelusikatäis soola
* veskist 6-7 pööret tšillisädemeid

Asjad tuleb peeneks lõigata ja kokku segada (k.a. küüslauk – Kakk eelistab miskipärast küüslaugu peenekshakkimist pressimisele) – kapsalehed pikuti 4-5 triipu ja siis peenteks viiludeks, tomat ca sentimeetriteks kuubikuteks, kurk pikuti veeranditeks ja siis peenteks viiludeks, oliivid võib tervelt lisada. Lisada sool ja tšillisegu ning viimaks õlid ja äädikas (igaüht tubli sorts pudelist). Segada korralikult läbi ja lasta ca pool tundi tõmmata.

Kotikana

Vahepeal jälle kokandusrubriiki…

Idee tekkis telekast möödaminnes “Karvaseid motomehi” nähes – täitsa muhe sari kahest karvasest briti vanamehest, kes tsiklitega mööda ilma uhavad (käisid ka Eestis) ja kokanduslikke katsetusi teevad. Onklid panid kana kilekotti marineerima. Proovime ka…

Komponendid:
* 2-3 kanafileed
* pöidlasuurune tükk ingverit
* pool sidrunit
* 4-5 küünt küüslauku
* peotäis himaalaja soola
* suurem näputäis jahvatatud musta pipart
* sorts oliiviõli
* sorts palsamiäädikat
* väiksem vettpidav kilekott

Kana kuubikuteks, küüslauguküüned õhukesteks viiludeks, ingver ristikiudu õhukesteks viiludeks ja teistpidi peenteks ribadeks. Sidrunil koor  maha, sidrun ise väikesteks tükkideks ja koor peenteks ribadeks nagu ingver.  Kogu see kupatus kilekotti ja ülejäänud komponendid sinna juurde. Mudida segamini ja panna ööpäevaks külmkappi toimetama. Järgmisel päeval pannile, praadida korralikul tulel ca 25 minutit. Juurde käib hästi riis.

Hoiatus ka: asi on üsna vürtsine, riisi peab piisavalt juures olema.

Juurikaplännid

Pole jupp aega söögitegemisest kirjutanud…

Vahepeal soovitasid tohtrid lihasöömist vähendada, niisiis seekord üks peaaegu taimne (muna on sees) sünnitis. Näevad välja nagu kotleti ja pannkoogi ristandid, aga maitsevad täitsa mõnusad:

Niisiis läks suurde kannmikserisse (juurikad sai eelnevalt väiksemateks kuubikuteks lõigatud)
* 5 keskmist kartulit
* 1 suur porgand
* 2 keskmist sibulat
* pool küüslauku (5-6 küünt)
* 2 muna
* ca klaas Foodstudio aedviljapuljongit
* poolteist peotäit himaalaja soola
* umbes supilusikatäis musta pipart
* umbes supilusikatäis pitsamaitseainet
* sorts palsamiäädikat
* sorts oliiviõli

See kõik sai puruks blenderdatud ja kaussi valatud, sinna läks juurde veel ca 1/3 poolekilost kotti (gluteenivaba) jahu. Lõpptulemus nägi välja umbes nagu hakklihakaste. Pann kuumaks, natuke praadimisõli peale ja praadida sellised parajad kulbitäied (sellest kogusest saab korraliku kausitäie plänne).  Tarvitada sünnib näiteks hapukoorega.