Silt: tsikkel

Esimene suurem tsiklisõit siis sel aastal.

Esmalt Harkujärvele, sealsed inimesed on suveajal vist juba harjunud kiriku ees seisva chopperiga (Eestis ikkagi ilmselt suht tavatu pilt). Täna sai muuhulgas kõigile koolilõpetajatele “Palju õnne” mängitud – ja neid oli üsna mitu. Pärast aga toimus tagaaias piknik – päike, grillvorst-salat ja mõnus seltskond (Harkujärvel on hästi lahedad inimesed). Vahva oli.

Lõbus detail ka: vend Mareki pettumuseks ei olnud kirikusse külla tulnud uhke pintsakuga mees mitte Prantsuse rahvuskoondise peatreener Raymond Domenech, vaid hoopis viiulimängija… Onu oli tõesti üsna sarnase väljanägemisega. 🙂 Aga viiulit mängis väga hästi.

Et vanemad läksid hommikupoolikul Läänemaale tädi perele külla ja kutsusid Kakku kaasa, saigi pärastpoole suund sinnapoole võetud. Keila maantee oli mõnusasti tühi – ju oli enamik rahvast juba maale sõitnud. Põrisesin oma 85-se kiirusega kuni Palivere teeotsani, sealt veidi aeglasemalt mööda kruusateed Haapsalu maanteeni, läbi Palivere ja Martna suunas.

Ehkki vanemad tulid autoga juba Martna vahel vastu ja ka onu pere oli juba jalga lasknud, sai nii tädi kui täditütre pere üle vaadatud. Nood polnud kahel rattal Kakku varem näinud ja mõni mees hakkas ilmselt seal ka hulle tsiklimõtteid hauduma. 🙂 Tore oli üle päris pika aja juttu ajada.

Tagasiteel oli Haapsalu maantee taas mõnusasti tühi. Savage võttis 100-se märgi all piirkiiruse probleemideta välja, ehkki ratas kippus veidi vibreerima – mõnus tavakiirus on sel ikkagi 85-90. Aga loojuv päike, tühi tee ja tsikkel moodustasid tõeliselt vinge terviku. Pluss veel on hästi vahva, et tsiklimehed endiselt vastu tulles käppa lehvitavad (ehkki tsikleid on viimasel ajal kõvasti lisandunud).

Tagasi linnas põige Uno-Xi Maksimarketi juures ja paak täis. 8 liitri ehk ca 150 krooni eest oli päevas fun’i enam kui küllalt.

… tsiklihooajale on tehtud. Väga märjaks kippus – aga kuna varem oli igasugu muid tegemisi Cambridge’ist diplomikaitsmisteni, hiljem aga ei oleks saanud ratast maalt kätte ja mehaanikust sõbra juurde ülevaatuseks viia, tuli täna vihmaga ratas ära tuua.

Püksid said muidugi märjaks ja kingad nägid välja, nagu oleks nendega ujumas käidud. Aga ikkagi oli maru mõnus jälle kahel rattal liikuda. 🙂

Täna oli keset päeva [L] üks ettekanne Tallinna Puuetega Inimeste Kojas. Läksin ja tulin rattaga – minnes oli kerge ajahäda, kuid Harku ja Paldiski maantee kaudu jõudis Endlasse üllatavalt nobedasti. Ilm oli nii soe, et ka 90 ligi küündiva kiiruse juures oli tuul meeldivalt pehme – seda isegi vaid T-särgis sõites.

Tagasiteel oli aega rohkem ning tulin tiba pikemat teed pidi – käisin vaatamas mõningaid kohti, mis eri aegadel rohkem on tähendanud. Nõmme vahel olid tänavad paksult täis sirelilõhna, soe tuul sasis särgivarrukaid ja päike säras taevas… Kõik oli vaikne ja rahulik (ning Sue neljataktiline mootor töötab kolmanda käigu madalate pööretega vaiksemalt kui auto, seega ei teinud loodetavasti ka ise väga palju lärmi). Uskumatult mõnus elamus.

Tänane soe päev (lehed kirjutasid igasuguste soojarekordite löömisest) oli igati sobiv ratta maalt ära kolimiseks.

Esmalt aga tuli asju ajada. Algul Nõmmele kindlustust tegema, siis Laagri Ehitusmarketisse sobivat katet ostma (koormakatte nime all müüdav 6×4 m roheline palakas sobib selleks igati kenasti) ning viimaks Sagro kontorisse parklat kauplema. Taks on küll eelmise aastaga võrreldes tõusnud, kuid siiski on Kakk parkimise osas suht õnnega koos – 175 krooniga kuus annab Tallinna kandis üldiselt kohta leida.

Õhtupoolikul siis kojusõitva ema auto peale ja maale. Aku sai juba nädalavahetusel ära laetud ja masin veidi üle vaadatud, nüüd ei jäänud muud kui selga ja minema. Maantee peal oli muidugi veel veidi jahe, aga see-eest hästi ilus – päike loojus parajasti ning Laagrisse jõudes oli selline ilus hämarik. Ratas parklasse, paar sõna kohalike onklitega juttu (maakera on hästi pisike – Mart, kui seda loed, siis pinginaaber saatis tervisi) ja kodu poole. Vaikne ja hämarduv Laagri, esimesed tähed taevas, tuled peegelduvad Pääsküla jõe pinnal… Mõnus.

Loodetavasti õnnestub see hooaeg lõpuni sõita – kaks esimest läksid lõpus tervise nahka. Sue teekonnamõõtja näitab praegu 5329 miili – näis, palju sügiseks koguneb.

Poliitiliseks kippuvate jorinate sekka midagi kergemat ka…

Täna oli talve kohta ikka päris soe ilm. Ja õhtul trenni sõites nägin juba esimest kaherattalist põrisevat kevadekuulutajat. Roller küll, aga ikkagi. No kui lumi läinud, toon enda ratta ka jälle maalt ära.

… venis veidi, algul oli tsikkel katki ja pärast Kakk ise. Täna siis tuli masin korrastuskuuri läbinuna (tänud mehaanik Indrekule!) töökojast ära tuua ja pealelõunal maale viia. Pärnu maanteel sõita oli üpris külm kogemus, kuid selleaastase pretsedenditult sooja detsembri tõttu mitte nii ekstreemne elamus kui eelmisel aastal. Pühapäeval teen ehk maal veel ühe väikse ringi ja siis võtan aku talveks maha ja panen masina kevadet ootama. Kui lumi ära läheb, põristame jälle.