Kolleegidega puu otsas

ITK rahvas orgunnis ühiskülastuse [L] Nõmme seiklusparki. Algul oli inimesi üsna kasinalt, ootasime ja suhtlesime kohaliku kassiga (oli plaan, et kui grupiks vajalikku 6 inimest kokku ei tule, paneme kassi ka kirja – too peaks loomulikust intelligentsist ronida oskama). Viimaks läksimegi viiekesi (Kadri, Lembi, Dagmar, Marko, Kakk) ronimisradu vallutama.

Hästi äge kompleks on sinna püsti pandud – tundub, et radade tähistus on mingil määral inspireeritud võitluskunstide vöövärvidest (kollane, roheline, sinine, punane ja must). Rakmed anti ümber, nende küljes oli kaks karabiini ja karabiiniga rullik trossepidi sõitmiseks. Kindad tuli ka kätte osta.

Kui esimene kohmetus mööda sai, läks liikumine isegi üllatavalt hästi (arvestades seda, et Kakk üldiselt kipub kõrgust kartma). Pikkamööda läks tee üha kõrgemale ja ülekäigud keerulisemaks. Punase raja keskel oli koht, kus tuli minna üle mööda trossi, mis käis läbi keerlevate puupakkude (mis omakorda olid veel vihmast libedad). Sinna õnnestus viimaks kinni jääda. Instruktori abiga sai küll edasi, aga käed olid nii läbi, et rohkemat enam välja ei vedanud. Ilmselt oli viga tehnikas, varasematel radadel sai liiga kramplikult kinni hoitud. Aga esimese korra kohta polnudki kõige hullem tulemus. Marko jättis musta raja tegemata, Lembi ja Dagmar läksid seal lühimat teed pidi, Kadri sindrinahk aga turnis edukalt läbi kõige raskema marsruudi – vägev saavutus igatahes  Teinekord peaks kindlasti uuesti minema – punane rada tundus tegelikult läbitav, musta lühem variant ka. Aga sinna kõige hullema peale küll niipea ei roni.

Kokkuvõttes oli hästi mõnus ettevõtmine, ehkki käed olid üsna läbi. Üritab millalgi uuesti ja edukamalt.

APDEIT: Üks Lembi tehtud pilt ka, päris teekonna algusest.

Kakk poolel teel puu otsa

ITK vilistlasõhtu

… oli eile päris vahva.

Rahvaesindajate kõned olid lõbusad – eriti Anttix, kes vilistlaste esindajana tuletas “hea sõnaga” meelde omaaegset riski- ja ohutusõpetust (mis tudengite poolt üsna räigelt välja vilistati ning misjärel Kalle selle asemel yours truly [L] ITSPEAd lugema kutsus). Ei tahaks küll õppejõu nahas olla, kes sellise kustumatu mälestuse jätab… 🙁

Seina peale oli ka kogutud erinevaid kilde nii õppejõududelt kui tudengitelt. Mõned mälu järgi meelde tuletatuna:

* Näide sõltumatutest sündmustest: õppejõud jääb joomisega vahele, kuid valitakse aasta õpetajaks

* Ettevõttes loodi uus ametikoht: pihuseadmete spetsialist

* Filosoofilisest vaatenurgast on see veidi perversne.

* Kurat, ise tahate hästimakstud häkkeriteks saada!

* Tudeng: Aga x läheneb ju pii kahendikule! Õppejõud: No las ta kurat läheneb!

Päris hea folkloor igatahes. 🙂 Allakirjutanu tsitaatidest oli muide seal “teete lolli nägu ja jalajälgi”…

Aga hästi tore oli kõiki neid inimesi näha. Seltskond on päris suur, samas on kõik peale I lennu ka ITSPEAst läbi käinud ja tuttavad näod. Selles mõttes oli Anttixil täitsa õigus, et väga palju ei peakski enam kasvama – loodetavasti aga jääb selline omainimeste tunne ka edaspidi alles.

ITK kolimine

Eile koliti IT Kolledž siis Mustamäele.

Tegelikult oli Kakule antud vist au pidada uue maja esimesed eksamid kolmapäeval ja neljapäeval, seda juba enne ametlikku kolimist. Läksid üldiselt kenasti, ehkki 4. korruse arvutiklassis veel WiFi korralikult ei töötanud ja oma läpakatega esseekirjutajad tuli saata paar korrust allapoole võrku peilima. Aga vähemalt sai Siim eelmise õhtu suure lööktööga arvutiklassid püsti, au ja kiitus talle. Ja LUGi server elab nüüd ametlikult serveriruumi rack’is.

Eilne ametlik kolimine ise oli ka vahva. Kohale jõudes oli vana majaga hüvastijätmine juba lõppemas ning rahvas asutas end rongkäigule Kaubamaja trollipeatusse. Õhupallide ja puhkpilliorkestri saatel. 🙂 Kakk lasi endale õhupallid patsi külge siduda ning nägi ilmselt suht ajuvaba välja, kuna heeliumiga täidetud pallid tirisid ka saba ülespoole. Trolliga sõitma aga ei läinud, kuna pärast oleks auto järele kesklinna tagasipääsemine suht tülikas olnud. Selle asemel sai õhupallid antenni külge seotud ning otse Mustamäele kimatud.

Seal läks siis show edasi. Kui kogu rahvas trolli pealt kohale jõudis, pidas pealik pikalt kõnet ning lasi seejärel pasunahelide saatel maja ees lipud masti tirida. Tux oli ka muidugi kohal ja aitas lippe sikutada. See nägi välja nii.

Tux ITK lippu heiskamas

Pärast anti fuajees kehakinnitust ning rahvas kondas mööda maja ringi. Eks esialgu on seal veel jupp tegemist, ent asi annab lootust – ITK vaim on piisavalt lahe, et ka uues majas hea õhustik kujundada. Peab ütlema, et senistes töökohtades on küll kõikjal toredad inimesed, ent tervikuna on ITK vist kõige parema atmosfääriga.

ITK maja inspekteerimas

Täna käisin bosside palvel IT Kolledži uut maja Mustamäel ligipääsetavuse (ehk siis erinevate puuetega inimeste) vaatenurgast üle kaemas.

Ausalt öeldes lootsin paremat. Ei hakka esialgu siin kõiki detaile suure urinaga välja tooma – kirjutasin külaskäigu järel bossidele detailse raporti koos fotodega, andsin hindeks napi “rahuldava” ning palusin mõnele ehituse eest vastutavale kodanikule koledat häält teha ja piitsa vibutada. Nii et näis, kas mõikab.

Igatahes kui sihukest tuliuut õppehoonet ei suudeta kah ligipääsetavaks teha, on meil küll arhitektide koolitamisega midagi tõsiselt paigast ära.

Mikko Hyppönen ITK-s

Täna pidas mainit härra siis ITK-s loengut võrguturbe kohta. Väga asjalik jutt oli – tuline kahju, et sain vaid veidi üle poole kuulata, siis pidi enda loengusse kobima. Kogu asi oli muidugi põhiliselt Windowsi-keskne nagu pahavarajutud ikka, aga hea oli kuulata tõelist proffi (mingi hetkel mitte meeldetulev allikas mainib Hyppöst maailma 50 tähtsaima IT-inimese hulgas).

Kõige ilmekam lugu rääkis Inglismaal elavast (nüüd trellide taga istuvast) Tariq al-Daour’ist (tegelikult olid temaga koos kohtu all veel kaks selli), kes kasutas pahavara edukalt Iraagi mässuliste rahastamiseks alljärgneva skeemiga:

* nuhkvara abil koguti krediitkaardinumbreid, pangaparoole ja muud sarnast.

* raha pesti pokkerisaitidel puhtaks – istuti pokkerilaua taha Me, Myself & I’ga (ehk siis mängiti ise eri kanaleid kaudu kõiki osapooli) ja üks osapool sai endale puhta “mängus võidetud” raha.

* Raha eest osteti mässulistele vajalikku kraami – magamiskotte, GPS-seadmeid, nuge jne.

(sama asja kohta on ka sissekanne [L] F-Secure’i ajaveebis).

Nutikas süsteem igatahes. Ja heaks õpetuseks selle kohta, kui põhjapanev mõju võib olla tavakasutaja tüüprumalusel ja -ükskõiksusel.

ITK LUG

Panen siia ka välja, ehk keegi loeb.

Kakk nimelt võttis kätte ja otsustas IT Kolledžis Linuxi-kasutajaid organiseerima hakata. Idee oli ammu soolas ning kuna [L] Billi jüngrid on kogu ITK maja oma plakateid täis kleepinud, siis tuleks pingviinieelistajatel kah midagi vastukaaluks välja käia. Ehk siis Linux User Group, maakeelne vaste võiks olla Linuxi-kasutajate Ühendus vms.

Seega esialgne kokkutulemine on kavas laupäeval, 20. oktoobril kell 14 ITK neosaalis. Kui rahvast piisavalt tuleb, arutame juba konkreetselt ning ehk teeme ka ühenduse valmis. ITK juhtkonnalt on nõusolek olemas, veebiruumi ja vajalikud teenused (wiki, ajaveeb, postilist jne) peaks ka saama.

Esialgu oleks idee käia koos kord kuus, kuulata mõned ettekanded erinevatel vaba tarkvara teemadel (ideed ja soovid on teretulnud!), demoda eri distrosid, näidata teistele võrgust leitud huvitavat tarkvara ja anda võimalus sotsialiseerumiseks ja nõuküsimiseks. Edaspidi võiksid tulla juba ka avalikud üritused ja külalisesinejad.

Seega: ITK pingviinisõbrad võiksid 20. oktoobril end neosaali vedada.

Soovitus Kallele

Selle luuletuse võiks keegi ära viisistada ja IT Kolledži hümniks võtta:

ARVUDI (O. Ruitlane)

ostsõ liinast arvudi ma –
vastnõ hewlett-packard
küsüti mis tiit sa taaga
esiq sääne kakard

a ei tiiki midägist ma
las ta nukan sais
mullõ lihtsält miildüs timä
kõvaketta hais

(Courtesy of Mart ja tema “Viie pääle” luulekogu; kahjuks olevat raamat juba igalt poolt otsas)

ITK avaaktus

Sel aastal siis ilmselt viimast korda aktus NO99 saalis ja õppetöö poollammutatud Karla katedraalis… Talvel kolib kogu kupatus Mustamäele.

Aga aktus oli endiselt vahva, Kallel on annet sihukest harilikult kõvakraeliseks-kinnisekõhuliseks kippuvat üritust meeldivalt mitteformaalseks teha. Selleaastased oma kõne metafoorid oli ta võtnud Kivirähu ussisõnaloost – mitte et Kakk sellest raamatust eriti peaks, aga käesolevas kontekstis olid need täitsa sobivad.

Väga kümnesse idee oli ka Skype’i esindajana [L] Parasiili rääkimakutsumine. Vend ütles otsesõnu, et oodatud on töökäed, mis on ühendatud toimiva aju külge – ning ka see tuli kenasti välja, et 90-ndate aastate olukord, kus tüübid peale teist kursust ülepeakaela tööellu tormasid, on selge minevik. Tänapäeval läheb hea haridus üha enam hinda.

Parasiil peab kõnet

Parasiil: “Ja siis õpitakse ärijuhtimist või haldusjuhtimist või juurat… Ühesõnaga igasugust pehmet jama. Ma tean, mida ma räägin – olen ise hariduselt jurist!”

(Muide, pildil esiplaanil näoga publiku poole istuv daam on viipekeeletõlk – ka sel aastal pidavat rebaste seas paar kurti tudengit olema. Igati positiivne tendents.)

Nii et igati vahva üritus oli. Ja sel aastal lauldi “Gaudeamuse” kõik kolm salmi ära, kaasa arvatud “Vivat et res publica”, mis eelmisel korral Riigikogu keralaste sigatsemise vastu protestides ära jäeti.

Kakku ootab sel semestril taas 4 rühma ITK rebaseid. 🙂