… eelmise jutu jätkuks. Väike meenutus aastate tagant kah.
Kunagi TTÜ (tollal TPI) I kursusel pidi suur audikatäis inimesi istuma vaikselt ja kuulama, kuidas auväärses eas, professoritiitlit kandev onu neile pollöki-nimelist jura luges (ametliku nimega siis poliitökonoomia). Kakk oli juba tollal veidi vastik lind ning kui onu taas kord geniaalset Vladimirit ülistama hakkas, kirjutas ühe luuletusejupi ning lasi audikas ringi käima. Siis oli enam-vähem täpselt näha, kuhu paber jõudis – seal hakkas vaikne turtsumine peale. Luuletus ise oli selline:
Onu jälle aega viitis
usinalt Iljitši kiitis
Aga aru ma ei saa:
kuis nii targa mehega
õnnestus neil terve maa
nõnda persse keerata?