Huvitav loeng

Täna käis TLÜ-s rääkimas professor Hideshiro Kobayashi Niigata Ülikoolist, teemaks võitluskunstid ja nende roll isiksuse arendamisel (zeni kaudu). Päris huvitav käsitlus, üheks aluseks oli Ueda Shizuteru ja Yanagida Seizani pildiseeria “Kümme härga” – omapärane jaapanlik nägemus inimese võitlusest oma ihade ja soovidega (nagu budism seda üldiselt mõistab). Lõpuks jõudis jutt välja ka konkreetselt kendo juurde. Põhijäreldused olid siinkirjutajale ammusest ajast tuttavad, kuid ilmselt mitte kõigile kohalolijatele – ses mõttes läks igati täie ette. Pealegi ei olnud Kobayashi-sensei käsitlus mitte kitsalt budistlik – vähesed veebist leitud viited näitasidki usunditevahelise suhtluse suunas.

Publiku seas olid kohal mitmed eri trennidest tuttavad näod, lisaks üllatavalt naissooline tudengiseltskond. Kõva kiaiga kendovideolõik tekitas üksjagu elevust – ilmselt oli reaalselt budoga tegelenuid suht vähe. Ilmselt on enamiku eestlaste seas siiski võitluskunstide tüüpesindajateks Seagal, Norris ja van Damme… Sensei aga just hoiatas liigse võistlusmomendi ja “võit iga hinna eest”-suhtumise eest ning ütles otse, et selline arusaam viib inimese tegeliku arengu pigem negatiivseks. Sellest, et võitluskunstid ei ole sport, on meil trennides palju räägitud, ent paljudele ei jõua see tänini kohale. Jutuks tuli ka Takuan Soho ja “ken tai ichi jo” põhimõte. Kõigi sensei seisukohtadega Kakk siiski ei nõustunud – taustad on liiga erinevad. Aga väga huvitav oli ikkagi.

Omapärase puändina oli kaasettekandjaks kutsutud lääne kultuuriruumi esindav Joe Noormets TLÜ kehakultuuriteaduskonnast, teemaks “Keha uurimine spordis: kehalise praktika ja teadmise epistemoloogiad”. Siit oleks saanud väga huvitava vastanduse, kahjuks ei olnud kaht ettekannet omavahel koordineeritud. Kummalisel kombel suutis aga kaugelt ja teisest kultuuriruumist pärit professor oma ideid märksa lihtsamal ning samas mõtlemapaneval moel esitada kui meie oma poiss. Vist oli viimase jutt liiga tihe, tark ja ühetooniline. Ning Kakule tundub, et idamaa mehed on sellele valdkonnale tiba paremini pihta saanud kui Joe tsiteeritud antiik-kreeka/saksa koolkond – vähemalt selles osas, mis puudutab mitte üksnes teoretiseerimist, vaid kehakultuuri praktilist mõju isiksuse ja vaimu arengule (kasvõi juba see eespooltoodud tõdemus – võitluskunstid pole sport, vaid midagi enamat; lääne kehakultuur on vaimust ikkagi liiga lahus). Aga see on sügavalt personaalne arvamus.

Aga ikkagi väga huvitav loeng oli.

2 kommentaari postitusele “Huvitav loeng”

  1. allan ütleb:

    vabandan, aga kas valgustumine võitluskunsti kaudu pole mitte sellepärast üks väga arvestatav tee, et suurele hulgale meestele loomu poolest lihtsalt meeldib kakelda, tappa ja relvadega tegeleda. Katsu neid panna lilleseadesse, luuletamisse või pesutriikimisse sama kirega süüvima. Siuhukesi mehi on vähe. Hea tee on see mida inimesel meeldib käia. Nagu kirgede ärakasutamine arengu motivatsiooniks. Lootios kasvab mudast jne jne.

  2. Kakk ütleb:

    Ma siiski arvan, et see pole päris nii. Vanas Jaapanis oli tavaline, et arst valdas ka võitluskunsti ning (ülemkihist pärit) sõdalane suutis ka ravida – näiteks mõõgavõitluses kasutatakse mõisteid “satsujinken” (tappev mõõk) ja “katsujinken” (eluandev mõõk). Ja see, et samurai suutis luuletada, teetseremooniat korraldada ja lilli seada, oli samuti kõrgklassi puhul üsna elementaarne (OK, pesutriikimise kohta ei tea… 🙂 ). Paralleeli võib tuua ka euroopaliku rüütlikoodeksiga selle ideaalkujul.

    Olen kohanud mitmeid eri maadest pärit häid võitluskunstiõpetajaid ning absoluutselt kõik on olnud väga meeldivad ja rahumeelsed inimesed. Mitmed on ise tunnistanud, et on just tänu treeningule aru pähe võtnud (alguses kõvaks kaklejaks saada tahtnud noor pätt on trennis aru saanud, et tegelikult on asja mõte hoopis mujal).

    Muidugi võime ju spekuleerida teemal, kas mistahes võitlus pole a priori halb. Totaalpatsifisti seisukohast ehk ongi. Aga ma siiski leian, et sellise suhtumisega teeb inimene meie ebatäiuslikus maailmas lõpuks halba nii endale kui teistele (tean paraku mitut juhtu, kus füüsilise vägivallatuse maski taga on peidus vaimne sadist).