ITSPEA tegelased jõudsid täna võrgusuhtluse ja Virginia Shea 10 netiketikäsu lahkamise juurde. Huvitaval kombel tekkis foorumis mitu kokkupuutepunkti ka praegu paralleelselt toimuva sotsiaalmanipulatsiooni kursusega.
Aga kuulasin ka Bossi edasi. Järgmine Springsteeni album on 2019. aasta Western Stars. See sarnaneb siin varem kuulatud Chris de Burghi Beautiful Dreams -plaadiga – siin on samamoodi taustal koos rokkbänd (mitte küll E Street – sealt on lisaks Patti Scialfale siin vaid viiuldaja-taustalaulja Soozie Tyrell) ja orkester. Lood on rahulikumat sorti (akustilisem ameerika südamaarokk ja folk, ehk natuke ka kantrit), seda on seekord ka tekstid. Kõlab nagu paremat sorti Hollywood, ainult veidi kummitab ühetaolisus (pildina sobiks juurde mõni vägev haagisega veok maanteel üle lõputu preeria vuhisemas). Mulle endale istuvad enim “Sleepy Joe’s Cafe”, “Somewhere North of Nashville” (mis võikski Chris de Burgh olla) ja lõpulugu “Moonlight Hotel”.
Letter to You ilmus järgmisel, 2020. aastal ning on taas salvestatud koos E Street Bandiga. Algus on sarnane eelmise plaadiga, üldine temaatika on natuke nukker (mitmest loost käib läbi kaduvus ja surm, huvitaval kombel on taas sees usulised kujundid), aga vähemalt ei paista väga otsest (poliit-)siibrit (ühes loos on küll selge viide sees – õnneks on see ka muusikaliselt kõige lahjem lugu, ainult ühe fraasi peal) ning muusika on mitmekesisem ja elavam. Lugudest lähevad rohkem peale “Burnin’ Train”, “The Power of Prayer” (jällegi üks üsna otseselt usklik laul, muusikaliselt on see Springsteeni kõige paremini töötav retsept ehk hoogne meloodiline kergerokk) ning lõpuosast “Ghosts” ja “Song for Orphans” (ehkki neil on jälle tekst ja muusika kergelt vastuolus – eriti viimasel, mis on muusika poolest klassikaline mažoorne staadionirokihümn). Ka lõpulugu “I’ll See You in My Dreams” läheb samasse kanti, kuigi siin on vastuolu väiksem, see on mälestuslaul nagu neid ka varasematel albumitel on esinenud.
Seni viimane Springsteeni stuudioalbum on tema teine kaveriplaat Only the Strong Survive 2022. aastast – seekord on ta ette võtnud souli ja R&B (esimene mulle meeldib, teine reeglina mitte). Tervikuna küllaltki kuulatav album, R&B-muusikat uuemal ajal kummitavat nüri tümakat siin ei ole ja pigem on sees retronoot. Selgelt parim lugu siin plaadil on kolmas – kunagine Commodoresi hitt “Nightshift”. See on tegelikult taas mälestuslugu, algselt tehtud aasta peale soulilauljate Marvin Gaye’ ja Jackie Wilsoni surma 1984. aastal. Ja Bruce suudab algse mõtliku meenutuse jälle ellu äratada – see on tema selle sajandi parim lugu.
Kokkuvõtteks: Bossi aukartustäratavalt pika karjääri parimad lood jäävad ilmselt üheksakümnendatesse (ühte tema suurimat hitti – 1994. aasta “Streets of Philadelphiat” – stuudioalbumitel ei olegi). Tõenäoliselt teeb ta aga muusikat veel mõnda aega – sapise poliitsiibri jaoks võiks ta tõenäoliselt ainet saada ka eelseisvatelt USA valimistelt…