ITSPEA tegelased ragistasid sel nädalal hambaid Eesti digiühiskonna arengukavale 2030 SWOT-analüüsi tehes. Üllatavalt huvitavaid punkte loeti sealt välja, Kakk jäi täitsa rahule.
Aga Springsteeni järgmine album tuleb 2007. aastast – Magic ei ole nimest hoolimata eriti maagiline, vaid pigem juba tavapärane Springsteeni kombinatsioon hoogsast kergerokist ja siibris tekstidest (suhteliselt sarnane oli tema edukaim plaat Born in the USA – ka see album sai plaatinaplaadiks). Eriti veider on rõõmsa rannaroki vormis esitatud tume nägemus tulevikuühiskonnast “Livin’ in the Future” (kõige selle taustal läheb üsna sürriks ka Bruce’i hilisema perioodi arusaam poliitikast – “riik on pekkis – seega hääletage kõik tüüpide poolt, kes selle veel rohkem sinna keeravad!”). Muusika on aga taas kord hea, see on hästi produtseeritud ja tugeva E Street Bandi saundiga plaat. Kõige tuntum lugu on ilmselt “Radio Nowhere”, ise pean seda natuke üksluiseks (see häda kummitab ka mujal albumil – iseenesest head lood, aga üsna ühe malliga) ning rohkem istuvad “You’ll Be Coming Down” ning kaks vist ainsat siibrivaba lugu plaadil, kohe järjest tulevad “Girls in Their Summer Clothes” ja natuke igatsevmõtlikum “I’ll Work for Your Love” (head vana kooli rokkballaadid, natuke “Kollane Allveelaev G” rida). Nimilugu on natuke “Nebraska” stiilis, kummalise tekstiga kantrifolk. Paremat sorti siibrilugu on “Long Way Home”, mis räägib mehest, keda sõjast koju saabudes ei oota mitte midagi. Sümpaatne on albumi lisalugu “Terry’s Song”, mis on Bruce’i kauaaegse abilise mälestuseks kirjutatud lihtne ja südamlik folklaul.
Kaks aastat hiljem ilmus Working on a Dream, mis jätkab küllaltki sama rida, ent siibrit on lugudes sedakorda palju vähem (ning tekstid on ehk veidi igavamad – nagu juba öeldud, Springsteen suudab pahatihti siibritekste paremini kirjutada kui positiivseid). Avalugu “Outlaw Pete” tuletab alguses meelde biitlite “Eleanor Rigbyt”, sürrivõitu tekst võiks aga olla pärit mõnest makaronivesternist. Nimilugu on lihtsa mehe unistus paremast tulevikust (väidetavalt kirjutatud peale Barack Obama presidendiks saamist – sellega läks muidugi, nagu ikka) ja sellisena täitsa hea kuulamine. “Queen of the Supermarket” on tekstilt väga sarnane ühe omaaegse laheda eesti looga kutist, kes ostab poest tonnide viisi juustu (et Julia-nimelist kena müüjat näha). 🙂 “Tomorrow Never Knows” on “Ei me ette tea”-tekstiga stiilipuhas, lihtne kantrilugu. Nii et see plaat on pigem selline ühtlane, rahulik loksumine – midagi erilist ei juhtu, aga halvasti pole ka midagi. USA-st tuli selle eest kuldplaat.
2012. aasta Wrecking Ball sarnaneb natuke taas Born in the USA-ga – energiline rokk (tagapool läheb rahulikumaks) ja suures osas pahuravõitu tekstid teemal “riik ei hooli inimestest” (aga Obama valitses ju endiselt?). Teine lugu, “Easy Money”, on vähemalt aus ja isegi lõbus pätirokk (“ajame vatid selga ja läki linna kerget raha otsima, mul on S&W 38!”). Huvitav, et sellel plaadil on päris tuntav iiri vunk (“Shackled and Drawn”, “Death to My Hometown” ja eriti boonuslugu “American Land”, mis on väga mõnusa mineku ja päris autentse tekstiga iiri immigrantide laul Ameerikasse jõudmisest), kuigi see ei ole päris algupärane iiri folk, vaid pigem midagi Bob Geldofi kanti.
Täna viimasena tuleb 2014. aasta High Hopes, mis on kogu kaveritest, uusversioonidest ja sinnani avaldamata vanast materjalist. Jällegi näitab Bruce end kohe üsna plaadi alguses üheaegselt nii geniaalse muusiku kui poliitilise veidrikuna – plaadi ilmselt (muusikaliselt) parim lugu “American Skin (41 Shots)” tõi kaasa üleskutsed tema boikoteerimiseks ühe politseinike organisatsiooni poolt (kes tahab, uurib põhjuse ise järele). Plaat tervikuna kõlab muusika osas küllaltki sarnaselt Tunnel of Love -albumiga, pigem on siin mõtlikumat sorti materjal. “Heaven’s Wall” näitab jälle korra laulja katoliiklikke juuri – see on selgelt Piibli motiividel ning refräänifraas on otseselt ameerika gospeli mõjudega. Veelgi rohkem läheb samasse ooperisse aga “This is Your Sword”, mida võikski täitsa paremat sorti gospellauluks pidada. Ent siin plaadil on ka juhtmega versioon varasema albumi The Ghost of Tom Joad nimiloost, mida võiks sellisena hoopis näiteks Metallica esitada. Eelviimane lugu “The Wall” on taas üks neist ehedatest kurbadest lugudest, mida Bruce päris hästi teha mõistab – see räägib Vietnami sõjas kadunuks jäänud noorepõlvesõbrast.
Springsteeni seni viimased kolm albumit tulevad siis nädala pärast.